Hirmukurrud poliitilise teatri palgel

Kertu Moppeli lavastuses „Mure staatuse pärast“ on kõik käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv.

LINDA OHE

Kanuti gildi saali kaasproduktsioon „Mure staatuse pärast“, autorid Kertu Moppel, Arthur Arula, Lauri Kaldoja, Maria Lee Liivak, Elina Reinold ja Markus Truup, lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Arthur Arula, helikujundaja Lauri Kaldoja, valgustuskunstnik Raimond Danilov. Etendavad Kertu Moppel, Elina Reinold, Lauri Kaldoja ja Markus Truup. Esietendus 16. XII 2023 Kanuti gildi saalis.

„Mure staatuse pärast“ on loenglavastus staatusest, selle säilitamisest ja säilitamisponnistuste jaburusest. Inspiratsiooniallikaks briti mõtleja Alain de Bottoni 2004. aastal ilmunud samanimeline teos. Vaid pisut enam kui tunniajase etenduse jooksul räägitakse staatuse­prismast lähtuvalt sõjast, koduvägivallast, sotsiaalsest liikumisest #metoo, valgete heteroseksuaalsete inimeste privileegipimedusest, hoolimatusest looduse suhtes, vananemisega kaasnevatest muutustest, haritusest ja harimatusest, kasuahnusest, kunstnike soovist olla korraga nii väikekodanlane kui ka anarhist jne.

Pärssiv eksimishirm. Kõik on käsitletud, kõik on korrektne, kuid publiku pihkudest nirisevad teemaarendused läbi nagu liiv. Lavastuse fragmentaarsuses ilmneb tegijate hirm jätta midagi olulist arvesse võtmata. Olen täiesti veendunud, et autoritel on nende teemade kohta palju rohkem öelda, kui lavale jõuab, sest nad on tundliku ühiskondliku närviga targad inimesed ja väärt kunstnikud, kuid iroonilisel kombel jäävad paljud seisukohad laval välja ütlemata just staatusemure tõttu – süvitsi minekut pärsib hirm eksida.

See on tingitud perfektsionismi­survest – staatuseängist, mis piinab kogukonnasiseselt. Meil on täielik loominguline vabadus (vähemalt teatris, vähemalt seni), kuid sellest hoolimata on meie peade kohale vaikselt, kuid kindlalt, tõusnud enesetsensuuri hall pilvekiht. See ei tule välisest, vaid sisemisest survest: mitte jääda kolleegide ees häbisse, mitte rikkuda kirjutamata kokkuleppeid, mitte minna vastuollu nendega, keda peetakse sõbraks.

Tarbetu on rääkida aastal 2023 Kanuti gildi saali laval äärelinna era­majast kui staatuse sümbolist. Loomulikult võib see olla unistuseks, verstapostiks elukvaliteedi parandamisel, ent ma ei tea kedagi, kellele see oleks kaasinimese väärtuse hindamisel määrav asjaolu. Oleme liiga privilegeeritud selleks, et tegeleda niivõrd triviaalsete küsimustega. Samamoodi on tarbetu kõige olulisemaid teemasid – sõda, koduvägivald, kliimakatastroof, vähemuste olukord – käsitleda möödaminnes, remargi korras.

Seega, siinne artikkel-mõtteharjutus on kantud siirast igatsusest teatri järele, mis astub sammu kaugemale, ütleb välja ebamugavad tõed ja paneb vaatajais tööle mõtteprotsessid, mille kaudu sõnastada ideed, mis võib-olla juba ammu mingi õrna eelaimusena kuklas on tiksunud. Kuna selles soovis pole midagi originaalset, siis kasutan võimalust ning püüan leida põhjusi, miks (sise)poliitiline teater – selle teravas ja otseütlevas laadis – on meie lavadelt olnud juba peaaegu terve kümnendi kadunud. Etteruttavalt: vastuseid mul ei ole, küll aga mõned aimdused.

Levinuimad seletused, mille kohaselt eesti teatritegijad ei soovi ühiskonnaga suhestuda ja maad on võtnud üleüldine mõttelaiskus, näivad liialt lihtlabased, et olla tõsi. Nii on vaikselt, kuid kindlalt juurdunud eelhoiak, et ühiskondlik-poliitilisi teemasid käsitledes on ebaõnnestumine garanteeritud, sest tõde, mis ühendaks, ei ole, ning paratamatu läbikukkumisega seotud kriitika on armutu. Mis paneb tegijad niivõrd skisofreenilisse olukorda, et vaid hullud või lollid julgevad sellele vastu astuda?

Palju jääb laval ütlemata. „Mure staatuse pärast“ trupp on leidnud vägagi mõjuvaid kujundeid, mis seda kätest-jalust seotuse tunnet illustreerivad. Pehmel „raadiohäälel“ kõneldud käibetõed podcast’i salvestusel, Molotovi kokteilide valmistamine õdusas pikniku­meeleolus, Oscari võitmine iga esma­pilgul olulise, kuid lähemal vaatlusel sisutühja „rahu maailmale!“ sõnavõtu eest, hangud ja vikatid vana maailmakorra eest seisjate vastu, võimatu balansseerimine vertikaalsel redelil ning viimaks hiigelsuur täispuhutav maakera, mis laval oleva lämmatab ja laval olija armutult enese alla matab.

Kuigi eeltoodud metafoorid on kahtlemata mõjusad, on hoopis märgilisem see, kui palju jääb laval ütlemata. Sisetunne ütleb, et proovis rakendati väga palju, enamasti ilmselt ebateadlikku, enesetsensuuri. Ma ei usu, et tegijate algne eesmärk oli korrata üle vanu tõdesid, nagu ütleb Kertu Moppel nii Eesti Päevalehe intervjuus¹ kui ka etenduse käigus Kanuti gildi saali laval. Staatusesurve on kasvanud kogukonnasiseselt, ja see ei kätke kuigivõrd seda, millest räägib de Botton ehk raha ja ühiskondlikku positsiooni, vaid arukust. Aga avalikult arukas olla on üha raskem ning libastuda aina lihtsam. On võimatu olla lõpuni veendunud oma seisukohtade õigsuses (või õigemini – õigluses). Piisab ühest valesti sõnastatud mõttest Twitteris või ühest mõtlematult jagatud Facebooki-postitusest, rääkimata siis „maksumaksjate raha eest“ loodud lavastuses, et pälvida kogukonnasisese staatuse langus. Hukkamõist neilt, kellega jagame alusväärtushinnanguid ning oleme harjunud ühiskondlikes küsimustes enamasti ühel pool rindejoont olema.

Miks? Sellele küsimusele on võimatu ammendavalt vastata, aga pakun välja ühe võimaliku versiooni. Tajume, kuidas demokraatliku, võrdsust ja vabadust väärtustava maailmakorra säilitamine osutub üha võimatumaks ja vastutuskoorem raskemaks. Võitlus paremäärmusluse pealetungi ning sellega kaasneva ebaõiglusega on ühelt poolt vältimatu, ja teisalt võimatu. Ükski loogiline argument ei pea paika ja mõtestatud aruteluga pole enam palju peale hakata, sest vastaspool seda ei kasuta ning koos sellega oleksime justkui kaotanud ka omavahelise diskuteerimisvõime.

Üha rohkem hoitakse keelt hammaste taga, lihtsam on keerulisi teemasid üldse mitte otsesõnu puudutada. Just selleks, et säilitada see kogukond, kellega aastaid on külg külje kõrval humanismi ja headuse eest seistud. Nõudmised arukusele on muutunud nii kõrgeks, et on peaaegu võimatu, et üks inimene oleks suuteline neid kõiki täitma – kuidas ollagi korraga kõigi poolt, kõigi vastu ning lisaks ka neutraalne …

Võib-olla on just see põhjus, miks kunstnikel on üha keerulisem olla pajats, kes kuningatele külakeeles – ilma klassikute katva kaitseta – tõe välja ütleb? Kanuti gildi saalis räägitakse palju, aga öeldakse väga-väga vähe. Lavastuse „Mure staatuse pärast“ kohal on seesama eelmainitud hall pilvekiht, mis autorite mõtteid looritab ja mahendab. Veendumuste ja vaatepunktide paljusus on saanud normiks ning patuks see, kui avaliku arvamuse esitaja ei suuda kõikide võimalike ühiskonnagruppide ja üksikisikute erisusi ning keerukusi arvesse võtta, igal sõnal ja teol on potentsiaal kedagi ebaõiglasse valgusse asetada. Et sa tead liiga palju, oskad vaadelda küsimusi liiga paljudest lähtepunktidest. Ja kuidas formuleerida arvamust, kui hinge jääb kahtlus, et äkki on veel mõni aspekt, mõni nüanss, mille oled kogemata unustanud? Libastumine võib toimuda millisekundi jooksul, ka nendega, kelle „paberid on puhtad“.

Ühiskonnakriitiline kedagi solvamata. Neliteist aastat tagasi kõlas teatri NO99 „Ühtse Eesti suurkogu“ märgilisimas monoloogis: „Käi perse, sa ignorandist koristaja, kes sa tuled pärast etendust lava koristama, ja vaatad Ansipi pilti ja küsid, miks meil presidendi foto on seina peal. Ja raisk, sellepärast sa oledki koristaja, et sa ei tee vahet Ansipil ja Ilvesel. Et sa kurat ei loe luulet …“.²

Nüüd, peaaegu poolteist kümnendit hiljem, tekiks kindlasti kahtlus, kas on ikkagi kena nõnda öelda, sest arukas inimene võtab arvesse kõikvõimalikud asjaolud, mis selle konkreetse koristaja sellisesse rumalasse olukorda on asetanud – ehk kasvas ta lastekodus ja kasvatab nüüd ise viit last, kellest üks vajab ööpäevast hooldust, ning peab üleval vägivaldset alkoholiprobleemiga abikaasat. Kes oleme meie, et neile inimestele öelda, et te peate lugema luulet ning hoidma end kursis päevapoliitika miljonite nüanssidega, kui igavene olelusvõitlus võtab kogu energia.

Jah, me peame selle kõigega arvestama. Arvestama ka sellega, et kui me ei tihka enam kaaskodanike ignorantsusega tegeleda, siis ei saa me ka imestada, kui seesama koristaja valib üha konservatiivseid poliitikuid ning kutsub kaasa omakohutule nende üle, kes on temast erinevad. Nende inimeste staatusemure ei väljendu arukuses, vaid võitluses ellujäämise nimel. See näide on loomulikult meelevaldne ja kahtlemata utreeritud, aga seejuures … tõele märksa lähemal, kui sooviksime.

Seega on teatritegijatel ees võimatu ülesanne: olla ühiskonnakriitiline kedagi solvamata. Kui ühiskonnaelus, perekonnas ja ametialases asjaajamises on viisakusnõue mõistetav, siis kunstis tähendab see kunstnikuvabaduse surma. Teatripildi tasapaksust. Kui suurtes teatrites võiks neutraalse joone hoidmist ja oma sihtrühmaga mitte pahuksisse minemist põhjendada vajadusega hoida publikut, teenida vajalikul määral omatulu jne, siis Kanuti gildi saalis lavastust välja tuues ei kehti ükski neist argumentidest.

Seega jääb üle vaid järeldada, et „Mure staatuse pärast“ on omaenda staatuse kammitsais, piiratud hirmust pälvida siseringi – kõige lähemate kaasvõitlejate ja -mõtlejate – hukkamõistu. Hirmus eksida, öelda midagi lolli, öelda midagi välja nii, et jääb kahtlus, kas kõik argumendid nii arvamiseks on ikka läbi kaalutud ja analüüsitud. Loomulikult ei ole see kriitika pelgalt selle trupi, vaid kõigi kohta, kes moodustavad selle „progressiivseima osa“ meie teatripildist.

Kuidas siseringkonna staatusemurest vabaneda? Vähem nende hukka­mõistmist, kelle õlatunnet vajame, sest vastased ründavad niigi, ja rohkem koondumist tõeliselt tähtsate teemadega tegelemise ümber. Ja miks mitte lõpetada käesolev mõtteharjutus reaga Artur Alliksaarelt: „Ma nagu kangelasi vaatan neid, kes sooritanud mõne siira patu. Kesköiti emban templikünniseid ja kujutlen, et olen sõltumatu.“³

1 Valle-Sten Maiste, Kertu Moppel: kõigil on tunne, et maailm põleb natuke. Ole kes tahes ja oma mida tahes – su elu võib päevapealt uppi minna. – Eesti Päevaleht 20. XII 2023.

2 Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, NO75 Ühtne Eesti suurkogu. Andres Mähari monoloog „Käi perse!“, 2010.

3 Artur Alliksaar, Autoportree. Olematus võiks ju ka olemata olla (koostanud Paul-Eerik Rummo). Loomingu Raamatukogu nr 9/10, 1968.