Sõja killud kirjanduses (ja vastupidi)

Andri Krasnjaštšõhhi teose „Jumal on. +/–“ tegelik põhiküsimus on vene keele praegune positsioon läänes.

ERKKI LUUK

Ukraina pinnal toimuvast sõjast rääkiva dokumentaalproosa, päevikute ja esseede puhul tõusetub nüüdseks küsimus, mida uut on neil lisada uudiste ja analüüside lõppematusse kaleidoskoopilisse voogu, millega on meid meedia (ja tegelikult ka kirjanduse, kunsti jne) vahendusel kostitatud juba pea kolm aastat. Teiseks, mida uut lisavad need tegelikkusse või selle tajusse, mis on olnud vähemalt sama kaua võrdlemisi otseselt ja otsustavalt eelnimetatute kujundatud. Üritan neile küsimustele vastata ajapikku ja omasoodu. Kõigepealt märgin, et udune (või vastupidi, täpne) ja mingis mõttes alati „kauge“ ilukirjanduslik pilt (ja pilk) peaks võimaldama hoida distantsi nii kujutatava kui ka selle meediakajastustega.

Ukraina autori Andri Krasnjaštšõhhi teose „Jumal on. +/–“ puhul on üks iseenesest tähtsusetu, kuigi ostuotsuse puhul isegi mingit rolli mängida võiv aspekt raamat kui kriisimanuaal, käitumisjuhend vms. Autor toob esile asju, mille peale ise ei tulekski, nagu „[k]odus tee kõike ruttu. Pärastiseks ei saa jätta. Pärast ei pruugi olla elektrit, gaasi, vett. Kütet. Internetti. Mobiilsidet. Telefon peab alati laetud olema. Nii kui läheb alla 90%, pane kohe laadima. Vann peab alati vett täis olema.“

Traagiline või mõnikord siiski ka humoorikas on Harkivi ülikooli õppetöö kirjeldus. Õppejõud püüab ametlike teadete ja e-kirjade abil veebis mingit normaalsust kokku traageldada: „III kursuse üliõpilane Vadõm Pavlenko ja tema isa hukkusid, kui üritasid Izjumist evakueeruda.“ (Õppejõul endal õnnestus Harkivist ümber asuda Poltavasse.) Kirjavahetus üliõpilasega: „[O]len Lvivi oblastis Tšervonohradis, vanemad on Saksamaal, jäävad sinna, sest kodu ei ole enam, kuid peaasi, et kõik on elus. – Jah, Julija Anatolivna, mul sama lugu. Näen, et on maha kirjutatud. Ja vale asi maha kirjutatud. Kuid elus ja jumal tänatud. Panen arvestuse.“

Laiemas plaanis on teose üks huvitavamaid teemasid „Ukraina rahvuslik mõte“, õigemini lausa kaks rahvuslikku mõtet – enne ja praegu. Enne: „Podervjanskõi: meie rahvuslik mõte on: „Raisad, jätke meid palun rahule“.“ Praeguseks rahvuslikuks mõtteks pakutakse manasõna „Vene sõjalaev, mine persse!“.

Teose stiil on, nagu autor ise (Andrei Ivanovi hinnangule viidates) märgib, kildjas: lakooniline, lõikav, täpne. Faabulat pole, korralikku lauset samuti mitte – seda asendavad (loo või lause) killud: pildid, fraasid. Nimetagem seda nii telegrammidele kui ka autori põhilisele sõjaaegsele lugemisvarale ehk Telegramile viidates telegramstiiliks. Stiil on tingitud ka loometingimustest: tekst on paljuski õhuhäirete ajal keldris telefoni toksitud. Kui Virginia Woolfi ajal peeti kirjanduse sünnitingimuseks oma toa olemasolu, siis nüüd piisab oma riigist …

Hiljemalt Ivanovi järelsõnaks selgub, et teose tegelik põhiküsimus on keel, täpsemalt vene keel, veelgi täpsemalt selle roll tänapäeval läänes. Raamat ise on kirjutatud vene, tükati ka ukraina keeles. Eesti tõlkes märgib nende erinevust (ühtpidi kahetsusväärsel, teistpidi paratamatul kombel) erinev font. Ei saanud ju ukraina keele tõlkimiseks kasutada mõnd eesti keele murret, võro, seto, tardo, vadja, liivi või soome keelt, mis oleks olnud liiga keeruline, arusaamatu ja/või ebasoovitavatest konnotatsioonidest laetud (ukraina keel kui vene keele murre, no tänan väga). Keelelise eristuse musta ja tänamatu töö teeb puhtalt, aga seetõttu ka peaaegu märkamatult ära tüpograafia.

Andri Krasnjaštšõhh: „Kõige kuulsam video purustatud Harkivist – leekides majandusteaduskond.“ Harkivi ülikooli majandusteaduskonna hoone 2. märtsil 2022 pärast Venemaa raketirünnakut.

Ukraina Eriolukordade Riiklik Teenistus / CC BY 4.0 / Wikimedia Commons

Ivanov mainib, et talle ei meenu ükski vene keeles kirjutatud raamat, kus oleks nii palju ukraina keelt, et Krasnjaštšõhhil on seda veel rohkem kui Gogolil, ja lisab: „Veel üks mõte, võib-olla liiga julge, isegi ülespuhutud: praegu Ukrainas asuvad ja vene keeles kirjutavad autorid .. päästavad sellega vene keelt. Krasnjaštšõhhi raamat muutub mingil määral tema lunastuseks. Kui seda poleks, oleks mul raske kirjutamist jätkata, olen mitut puhku kaalunud üleminemist mu nõrgale inglise keelele.“

Niisiis: süü. Venemaa, venelase – ja isegi vene keele ja kirjanduse süü. Sest „raamatu autor asub seal, kus vandaalid on keelt lõhkunud, sandistanud ja teotanud, moonutanud ja häbistanud. Ja sellest hoolimata ta kirjutab selles vaenlase keeles, püüdes kildudeks laiali lendavat tegelikkust .. kinni hoida“.

Kirjaniku ja kirjandusõppejõu Krasnjaštšõhhi raamatut läbistavad viited vene kirjanduse imperialismile: Puškin, Bulgakov, Majakovski … Eriti halvad on lood Puškini kui Vene imperialismi sümboliga (juba etümoloogiliselt, puška on vene keeles kahur). Bulgakovi kohta käivad muu hulgas sellised read: „Ukrainas tapetud Vene sõduri seljakotist leiti kullast kaelarist, välja tõmmatud kuldhambad, laste kõrvarõngad – lepatriinuga. Ja Bulgakovi raamat“. Pisut paremini läheb Majakovskil: tsiteeritakse tema toredat (ja tõenäoliselt otse Venemaa kodusõjast pärinevat) luuletust sellest, kuidas ta „kallimale külla läeb, kahte porgandit viib käes haljast hända pidi“ (vaba tõlge/parafraas: autori kallim tõi talle sõja algul 2022. aastal Harkivis porgandeid, saades vastu leiba ja vorsti). Ja siis see: „Ma rännanud olen / palju / maailma peal – / on elada / tore / ja elu / on hea. / Kuid meie kärades / iseäranis / suurepärane“ (Majakovski trepp jäi tüpograafilistel põhjustel siinkohal edasi andmata). Butša tähendab nimelt vene ja ukraina keeles kära. Edasi läheb juba Krasnjaštšõhhil nii: „Piinakamber Butšas. Kuusteist laipa. Läbitulistatud põlvedega. Et putku ei paneks. Ja kuulid peas. Kõrvaltoas taganedes maha jäetud asjad. Šokolaaditahvel. Poolik. Tjuttševi luulekogu. Lahti mingilt leheküljelt. Võib-olla sellelt: // „Ei võta mõistus Venemaad, / üldkehtiv mõõt ei aita vist: / siin erandlik on elulaad, / mis lubab ainult uskumist.““ Autor lisab veel, et sellesse nelikvärssi on kätketud vene fašismi tuum, kurjuse essents. Teisi­sõnu: erandlikkus („vene hing“ või mis tahes), mis justkui õigustaks mida tahes.

Niisiis: Krasnjaštšõhh õiendab kirjutades arveid vene rahva, kirjanduse ja keelega. Kirjutamine on vähim, mida genotsiidi ohver saab teha (või isegi: tegema peab).

Muidugi ei muutu Lermontovi, Majakovski, Tšehhovi ega teiste kirjanike surematud read sellest, mida teevad Putini koerakoonlased Ukrainas, kuidagi vähem surematuks, kindlasti mitte. Isegi Bulgakovi ebamäärane kadrill Staliniga oli pigem tema elutahtest tulenev paratamatus kui miski, mille pärast teda hukka mõista. Ent siiski. Kontekst on muutunud ning mõnd aega ei suuda me mõne autori teoseid enam lugeda objektiivselt, takerdumata ajastu vaimu (või kuidas õieti seda käimasolevat hullumeelsust nimetama peaks).

„Millistena me sõjast välja tuleme? Taskulampide, patareide ja akupankade varuga, millest jätkub kogu eluks. Aerofoobia, klaustrofoobia ja russofoobiaga samuti kogu eluks.“ Ja „[v]õitu tähistame ükskõik mismoodi, ainult mitte saluudiga“. Reipad ja lootusrikkad sõnad ajal, mil võit näib üha ebamäärasem ning sellega kaasnev pessimism, käegalöömine ja meeleheide läänes üha rohkem pead tõstab.

PS. Originaalis on raamatu pealkiri „Vštšent“ („Вщент“), mis ei tähenda kindlasti „Jumal on. +/–“. Eestindusele pealkirja andnud fraas „Jumal on. +/–“ kirjutati sõja algul autori vastasmaja seinale. Märgid „+“ ja „–“ on muidugi õiged, ehkki „jumala“ pädevusse selle sõja lõpetamine otseselt ei kuulu (või kui, siis ainult kahe tegelase ajus vajalikke ümberlülitusi tehes). Selle sõja saatust ei otsustata lahinguväljal, vaid Washingtonis ja Moskvas.