Kaitske inimest!

Igor Kotjuhi „Sireenid ja sähvatused“ ei jää teostuselt ega sügavuselt alla eesti kirjanduse tuntuimatele sõjavastastele luulekogudele.

PILLE-RIIN LARM

Keeruline on Igor Kotjuhi uuest raamatust erapooletult kirjutada. Kõigepealt äratab see liialt detailseid isiklikke pildikesi. Juba esimese luuletusega meenub 2015. aasta 4. veebruari pärastlõuna: kiirustasin kuhugi, langes helbeid, telefon helises ja Igor Kotjuh küsis, mida ma õigupoolest silmas pidasin, kui märkisin e-kirjas, et mulle läksid korda tema jaanuarikuu Loomingus ilmunud tekstid. Olin tookord üllatunud, et Kotjuh tundus olevat üllatunud. Eesti luuletajad ei ole vist harjunud, et keegi ütleb midagi head.

Needsamad tekstid, mis mind tookord liigutasid ja nüüdki kõnetavad, avavad Kotjuhi uue luulekogu „Sireenid ja sähvatused“: „sel aastal oli võimatu kirjutada luuletusi. nad küll / tulid, kuid olid haiged, katkevate häältega,“ algab tsükkel „MMIV“. Ukrainas käisid toona suured meeleavaldused, Venemaal taliolümpiamängud, suusatajad kandsid lühikeste käistega pluuse ning võõrustava riigi president hiiglaslikke päikeseprille. Ükski närv ei liikunud ta näos, küllap oli Krimmi ja Ida-Ukraina hõivamise stsenaarium juba paigas. Kevadel valiti Euroopa parlamenti, Donetskis tulistati alla reisilennuk, Šotimaal toimus iseseisvusreferendum jne, Eesti ühiskonna põhiteema oli aga hoopis kooseluseadus. Luuletused jäid haigeks, sest inimesed said haiget.

Raamatu varaseim luuletus pärineb 2014. aasta märtsist, hiliseim 2022. aasta novembrist. Kogumiku viis kronoloogilises järjekorras esitatud tsüklit kannatanuks avaldamist ka eraldi raamatutena. Üks ja teine kimbuke ongi varem ilmunud, ent mingis muus koosluses või muus keeles, nt tsükkel „MMIV“ kogumikus „Kuidas kujutada päeva?“ ja osa tsükli „MMXX“ luuletusi venekeelses raamatus „The Isolation Tapes“. Siinsete kaante vahele on koondatud luuletused, mida ühendab sõja teema.

See on teine põhjus, miks on seda raamatut raske käsitleda. Lugedagi oli kaua aega raske. Püüan anda vaid mõned niidiotsad teistele, kellel see paremini välja tuleb.

Üks võimalus on vaadelda teost isemoodi sõjakroonikana. Kotjuhi poeetilised jäädvustused on lakoonilised, täpsed. Vähe sellest: autor on iga teksti juurde märkinud kirjutamiskuupäeva, mõnel puhul lisanud ka konteksti loova märkuse. Ja eks ole paljud kroonikad kirjutatud värsis, olgu siis vabavärsis.

Teine võimalus on analüüsida „Sireene ja sähvatusi“, nagu kuulaks sonaati: avaridadega antud põhiteema hakkab varieeruma ning omandab uusi tähendusvarjundeid. Ühes arvustuses on leitud, et keskmine, koroonakarantiinile pühendatud tsükkel irdub tervikust ja võinuks seetõttu välja jääda,¹ kuid sonaadi loogika järgi on niisugune aeglustus kiiremate osade vahel hoopis vajalik. See tsükkel on loogiline ka teema poolest: Covidi-kriisi puhul kasutati palju just nimelt sõja metafoori.² Varem siia-sinna pihustatud tekstidest moodustub samade kaante vahel mõjus tervik.

Kolmas lähenemisnurk on Kotjuhi loomingu puhul sageli käsitletud keele- ja identiteediteema. Ka „Sireenid ja sähvatused“ annab selleks küllaga ainest alates luuletustest, kus samade teemade üle otsesõnu arutletakse, kuni teose mitmekeelsuse tõigani. Osa tekste on kirjutatud eesti ja osa vene keeles, tõlkinud on need eesti, võru ja ukraina keelde autor ise ning Katrin Väli, Anna Verschik ja Sulev Iva, aga kes ja mispidi, jääb ühtlases tervikus peaaegu saladuseks (kiitus toimetajale).

Neljandaks ärgem unustagem, et raamatu autor ei ole mitte ainult luuletaja ja tõlkija, vaid ka kirjandusteadlane. „Sireenid ja sähvatused“ on põnev uurimisaines nii oma intertekstuaalsuse poolest kui ka kirjandusloolisel taustal. Seejuures ei jää kogumik teostuselt ega sügavuselt alla eesti kirjanduse tuntuimatele sõjavastastele luulekogudele. Kõige ilmsem on Kotjuhi käesirutus Henrik Visnapuule: „Kogu hingest / tahan hüüda: ärge tapke inimest! / Järeljätmata hüüda: kaitske inimest! / Mul on valus ja häbi.“ Kumb need read kirjutas, Kotjuh või Visnapuu?

Eks ole see väärt teose tunnus, kui teosele saab läheneda sedavõrd eri rakurssidest. Kindlasti leidub neid veel. „Sireenid ja sähvatused“ on Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominatsiooni kahtlemata väärt ning võinuks pälvida auhinnagi. Nii või teisiti on tegu tugeva signaaliga muidu monokeelse auhinna žüriilt: eesti luule ei ole enam ammu ainult eestikeelne ning vabaauhinna kategooria tuleks taastada.

1 Alvar Loog, Milline luulekogu võidab tänavu kulka aastapreemia? – Postimees 3. III 2023.

2 Mirt Kruusmaa, Sõjametafoorid meditsiinis. Viirus kui nähtamatu vaenlane. – Sirp 2. V 2020.