Musiknation Estland

Oli uhke tunne küll ja mingi jõnkski käis südame alt läbi, kui öeldi, et õhtu on pühendatud Musiknation Estland’ile ehk siis eestlastele kui muusikarahvale.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kontsert „Balti talentide tipp­kohtumine“ 14. ja 15. XI Hamburgi Elbphilharmonie suures saalis. Kalev Kuljus (oboe) ja NDR Elbphilharmonie orkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Erkki-Sven Tüüri oboekontsert „Desert Wind“ ehk „Kõrbetuul“ (2024, esiettekanne), Sergei Prokofjevi ja Anton Bruckneri muusika.

14. ja 15. novembril tuli Hamburgi Elb­philharmonies esiettekandele Erkki-Sven Tüüri oboekontsert „Desert Wind“ ehk „Kõrbetuul“, esitajateks Kalev Kuljus ja NDR Elbphilharmonie orkester Paavo Järvi juhatusel. Pileti 15. novembriks ostsin juba maikuus, kuna ERSO eelmise hooaja lõppkontserdil Tüüri teisest tšello­kontserdist saadud sügav mulje tekitas huvi helilooja järgmiste uudisteoste vastu. Kõige käepärasem oli sellise informatsiooni leidmiseks vaadata Tüüri kodulehte, mis on maitseka kujundusega ja alati ajakohane. Kui nägin, et tulemas on kombinatsioon Tüür-Kuljus-Järvi ja veel Elbphilharmonies, ei olnud enam põhjust hetkegi mõelda, vaid pilet kohe ära osta – ettenägelik samm, sest kontsert müüdi peaaegu viimse kohani välja.

Kontserdi põhiosast tegi ülekande NDR ehk Põhja-Saksa Ringhääling ning Eestis sai seda kuulda Klassikaraadio vahendusel. Kohapealsel publikul oli aga võimalus osa saada ka tund aega varem alanud n-ö sissejuhatusest, kus Elb­philharmonie juures dramaturgi ametit pidav muusikateadlane Julius Heile tutvustas kõlama hakkavaid teoseid ja vestles Erkki-Sven Tüüriga.

Ma ei ole küll eriline rahvuslane, aga oli uhke tunne küll ja mingi jõnkski käis südame alt läbi, kui Heile ütles alustuseks, et õhtu on pühendatud Musik­nation Estland’ile ehk siis eestlastele kui muusikarahvale. Seda eriti seetõttu, et kontserdikavas kõlas ka Prokofjevi ja Bruckneri teos. Seejärel tutvustas ta nende teoseid, samal ajal kui – tore sõnamäng Heilelt – „Tüür steht hinter der Tür“ ehk „Tüür seisab ukse taga“. Siis aga avati Tüürile uks ja järgnes helilooja ja õhtujuhi huvitav vestlus. Viimast peab kiitma hea suhtluskunsti, asjatundlike küsimuste ja suurepärase tõlkeoskuse eest: võib öelda, et Tüüri sõnadest ei läinud tõlkes midagi kaduma.

Iseenesestmõistetavalt alustati teose sünniloost. Oboekontsert on pühendatud Kalev Kuljusele, kuid pühendus ei ole lihtsalt kaunis žest, vaid Tüüri sõnul aitas Kuljus teda oboe mängutehnikate vallas väga palju, näidates ette, mis on pillil võimalik ja mis ka huvitavalt kõlaks. Koos läbi võetud multifoonidest, glissando’dest, topelttrilleritest ja mikrointervallidest läksid nii mõnedki teoses kasutusse. Samuti võttis Tüür arvesse Kuljuse tehtud ettepanekuid mingeid kohti muuta, kui neid oli tehniliselt peaaegu võimatu mängida või need kõlasid igavalt. Soolokadentsi Tüür aga välja ei kirjutanudki, vaid jättis selle Kuljusele improviseerida.

Teosele pani Tüür pealkirja alles siis, kui kontsert oli valmis, mistõttu ei tasu sellest otsest programmi otsida: nagu helilooja ütles, ei tohi pealkiri kunagi olla liiga täpne, vaid võiks anda kuulajale mingi suuna. Muide, esimese pealkirja „La Question“ või „The Question“ ehk „Küsimus“ pakkus välja hoopis Kuljus, aga Tüür otsustas hoopis „Kõrbetuule“ kasuks. Kõrbe all ei pea ta siiski silmas liivakõrbe, vaid jääkatte all merd, mille kohal tuul vabalt liigub. Paralleele tõmbas ta ka olukorraga praeguses maa­ilmas, kus inimesed on justkui kõrbes, mis ei paku mingit varju, ning poliitilised protsessid käivad meist üle ilma igasuguse takistuseta.

Taas Tüüri nimele vihjates küsis Heile lõpetuseks, milliseid uksi peaks see teos avama. Vastuseks kõlas, et kuulaja südame, ning igaüks peaks endas üles leidma loomingulise alge, mis annab talle võimaluse teost mõtestada. Ja kuigi aeg on sünge, kinnitas Tüür end nägevat tunneli lõpus valgust ning sellises lootusrikkas meeleolus mindigi ootama kontserdi algust.

Kui rääkida solistist, siis kes on korra Kalev Kuljuse mängu kuulnud, võib tema mängust lausa sõltuvusse sattuda: täiesti uskumatu mängutehnika on ühendatud erakordse musikaalsusega. Ilmselt on kergekujulises sõltuvuses ka NDRi orkester, mille ridades mängib Kuljus juba üle kahekümne aasta. Ei pidavat olema üldsegi tavaline, et üks orkestrant ka solistina oma orkestri ees üles astub, aga Kuljusele oli see juba kuues kord. Just tema oboesoologa, milleks oli „Paan“ Benjamin Britteni teosest „Kuus Ovidiuse metamorfoosi“, avati 2017. aastal fantastilise arhitektuuriga Elb­philharmonie. Vahepõikena võib öelda, et sama pala kõlas kuulajate rõõmuks sel korral lisapalana. Ometigi mainis Kuljus, et just Tüüri teose ettekanne on talle neist kuuest korrast kõige olulisem.

Teos algas soolopilli ülipika noodiga, tasapisi liitus sellega orkester, moodustades tuuleiile meenutavaid lainelisi kõlamasse. Nii nagu Tüüri instrumentaalkontserdid sageli, on ka see justkui sümfoonia soolopilliga. Oboe on küll kogu aeg esiplaanil, aga orkester ei ole sugugi ainult saatja rollis, vaid on solistiga pidevas dialoogis. Loomulikult ei jõua esmakuulamisel kõike haarata, aga kõrva hakkas eriliselt värvikas, samal ajal justkui voolav orkestratsioon, kus üleminek ühelt pillirühmalt teisele on erakordselt sujuv. Kuigi teos on ühe­osaline, võib siin tunnetada eri lõike, kusjuures selles on nii kuuba rütmide kui ka progeroki mõjutusi.

Äärmiselt rikkaliku orkestripartii taustal või kõrval kõlas veelgi mitmekesisem oboepartii. Kõige paremini sai aga soolopilli erinevaid tehnilisi võtted nautida improvisatsioonilises kadentsis, mille tulekust andis märku klassikalise kadentsi kvartsekstakordi moodi akord. Kuljuse kadentsis sai vist küll ära näidatud kõik, mida oboest saab välja võluda: siin oli nii pehmet laulvust kui ka kriiskamist, mitmehäälsust, mikro­intervalle. Üks huvitavamaid võtteid oli glissando’dena üles ja alla liikumine, mis meenutas päästeauto sireeni. Kuigi soolokadents koosnes erinevatel tehnilistel võtetel põhinevatest lõikudest, ei mõjunud see kokkuvõttes hakitult, vaid väga kompaktselt, olles ühtlasi üle­jäänud teosega samal lainel.

Oboekontserdi esituse suure­pärases lõpptulemuses on üksjagu süüd ka NDR Elbphilharmonie orkestril eesotsas Paavo Järviga. Tegemist on fantastilise orkestriga, eriti head on puhkpilli­rühmad, olgu need siis puu- või vaskpillid. Metsasarvede tooni puhtus oli niivõrd perfektne, et edasi nagu ei olekski enam kuhugi minna. Kui vahepeal sain silmad Kuljuse pealt ka Järvile suunata, siis hämmastas mind, kuivõrd nappide, aga täpsete ja väljendusrikaste žestidega suutis ta orkestri erakordse nõtkusega mängima panna. Oleks tegemist olnud sissemängitud teosega, poleks seda võib-olla tähelegi pannud, aga esiettekande puhul on see muljetavaldav.

Mõne sõnaga tahan puudutada ka kontserdi teist poolt, kus kõlas Anton Bruckneri esimene sümfoonia, millest Julius Heile andis kontserdi sissejuhatavas osas huvitava ülevaate. Tavapärane on kõlama hakkavatest teostest rääkida peamiselt positiivselt, Heile aga ei suutnud kuidagi oma sarkasmi peita. Nii väitis ta, et Bruckner on kirjutanud vaid ühe sümfoonia, aga teinud seda üheksa korda. Samuti esitas ta Bruckneri muusika kohta kolm teesi, mis iseenesest oli hea mõte, sest pani teost tähelepanelikumalt kuulama, aga kõik need teesid olid negatiivses võtmes. Näiteks ühe joonena, mida ta illustreeris ka salvestusega, tõi ta välja, et Bruckner kinnitab oma sümfooniate lõppu ühetaolise muusikalise materjaliga nii kaua, kuni see muutub kuulajale väljakannatamatuks. See jäi muidugi iga saalis olnu otsustada, kas Heile mõtetega leppida või mitte. Ise jäin kuhugi keskteele, sest esimeses sümfoonias on palju ilusat ja huvitavat muusikalist materjali, aga kas sellest oli vaja just 50minutiline sümfoonia luua, on iseasi. Esituse kõrges tasemes ei olnud aga kahtlustki.

Kokkuvõttes oli see kontsert, mis jääb kauaks meelde. Oli tõesti hea tunne näha kolme eesti muusikut maailma tipplaval tormilise aplausi saatel kummardamas. Ning on uhke olla üks Musiknation Estland’i hulgast – kui see määratlus vaid kajastuks kuidagi ka kodupinnal, näiteks uue kontserdisaali või ooperimajana.