Hingest tuleb abstraktne muusika

Kas asjaolu, et meie maailm on rahutu, tähendab, et muusika peab nüüd alati midagi tähendama või kutsuma esile midagi käegakatsutavat?

SIMON CUMMINGS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti muusika päevad 26. IV – 7. V Tallinnas ja Tartus. Kunstilised juhid Helena Tulve ja Timo Steiner, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

Tänavuste Eesti muusika päevade Tallinna osa oli pühendatud hingele (Tartu osas keskenduti vaimule). Olen festivalide teema suhtes alati olnud skeptiline: mind huvitab palju rohkem, mida tahab mulle öelda helilooja, mitte festivali kunstiline juht. Kuid elame murettekitaval ajal (aga millal see nii ei ole?), nii et ehk oli mõtet julgustada publikut mõtisklema, kuidas mõjutab muusika nende hinge, ning ühtlasi vaagida, kuidas me kõik – heliloojad, esitajad ja kuulajad – kohtume muusika tegemiseks kokku tulles hingede kogumina.

Läti helilooja Alise Rancāne teoses „Blue Moon Station“ ehk „Sinise kuu peatus“ mängisid Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli liikmed klaviatuuri ümber kobaras seinale projitseeritud videomängu, püüdes võita eri tasemetel punkte.

Rene Jakobson

Kas asjaolu, et meie maailm on rahutu, tähendab, et muusika peab nüüd alati midagi tähendama või kutsuma esile midagi käegakatsutavat? Kas muusika võib olla ka lihtsalt muusika ja heli lihtsalt heli – abstraktsed asjad, mis tähendavad seda, mida me tahame, et nad tähendaksid, sealhulgas mitte midagi? Leidsin end tänavustel Eesti muusika päevadel selle küsimuse üle mõtisklemas mitmel korral, eriti sellepärast, et paljud heliloojad on oma muusikas abstraktsiooni omaks võtnud.

Jonas Tarmi „Joon“, mille esiettekande tegi keelpillikvartett M4GNET, on hea sellekohane näide. Teos on üles ehitatud selle kõige põhilisema idee, laskuva skaala ümber, kuid üsna filmilikule helikeelele vaatamata haaravad selle õrnad kattuvad jooned, mis viivad julge lõpuni, tagasihoidlikult kaasa. Arash Yazdani näis nagu paljudes oma varasemateski töödes taas püüdlevat samalaadse abstraktsiooni, heli kui nähtuse poole, kuid kõik tema teostes „Stromateis“ ja „WinterWolf“ tundus olevat pigem natuke enamat kui lihtsad üliõpilasvisandid või eksperimendid, mitte nagu täiesti väljakujunenud küpsed kompositsioonid.

Teine pettumus tuli tavaliselt usaldusväärselt Evelin Sepparilt, kes oli uue klarnetikontserdi „Kraft“ jaoks inspiratsiooni ammutanud lihtsast jõu­ideest (pluss veidi Bachi). Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja solist Soo-Young Lee esituses oli tõeliselt üllatav kuulda, kuidas postminimalismi ülekoormatud kummitus taaselustati ja üles soojendati: selle tulemuseks olid tavapärased, ettearvatavad rütmilise pulseerimise ja kordamise osad, mis on saanud nii tuttavaks, et kuuleme neid sõna otseses mõttes kõikjal. Oli hetki, mil oli tunne, nagu kuulaksin panga telereklaami. Teades, kui fantaasiarikas Seppar võib olla, oli kummaline, et ta on kasutanud nii üldist, ebaoriginaalset väljendusviisi.

Margo Kõlar on uurinud „Valguse mustrite“ abstraktset sära uues teoses kuuele torupillile. Mõnikord muusika tantsib, moodustades rütmimustreid, millest lendavad väljapoole kaunistused. Kuid kõige mõjusam on see siis, kui rütmika kaob, muusikas keskendutakse lõõskavatele diatoonilistele klastritele ning sisenetakse kaunisse ambient-keskkonda, mis on täis pehmeid kattuvaid fraase.

Lauri Jõeleht tabas hispaania renessanssmuusika kontrapunktilist abstraktsiooni kontserdil, kus vaheldusid vana ja uus. Jõeleht esitas Alonso Mudarra 1546. aastal loodud kitarriteose „Fantasia del quarto tono“ ehk „Neljanda astme fantaasia“ kaunilt kujundatuna ning see lõi Mustpeade majas väga hubase tunde. Sellele järgnes sujuvalt klavessiinimängija Ene Naela esituses Jõelehe „Chant polyphonique“. Teosel on samasugune otsekui kombatav omadus nagu Mudarra muusikal, justkui oleks materjali käsitletud ja vaadeldud eri nurkade alt ning selle tulemusena jõutud filigraanse helitööni. Veelgi silmatorkavam oli „Chant harmonique“ vioolamängija Garth Knoxi esituses: madal põhiheli tundub teoses olevat kõigi selle kohal toimuvate keeruliste liikumiste allikas. Need on üllatavalt eredad ning toovad meelde suitsupööriseid ja väikseid valgussähvatusi, mis vihjavad pimeduses lendavatele hõõguvatele ussikestele ja segunevad pideva lüürilise suunitlusega.

Mulle tundub, et festivali kõige abstraktsem teos oli läti helilooja Alise Rancāne „Blue Moon Station“ ehk „Sinise kuu peatus“. Selles mängisid Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli liikmed klaviatuuri ümber kobaras seinale projitseeritud videomängu, püüdes võita eri tasemetel punkte. Millised olid selle mängu reeglid? Kas mängu mängimist võis nimetada muusikaks? Ausalt öeldes ei tea ma kummagi küsimuse vastust, kuid vahest see ei olegi oluline: esinejate tegevus tekitas heli – muu sõltub ehk juba meist endist. Samal kontserdil oli Malle Maltis teoses „Valge müra variatsioonid“ uurinud valge müra mõistet, muutes selle mängulisteks purseteks ja rütmideks ning lisades hiljem siinushelid ja piuksatused, mis meenutasid Ryoji Ikeda loomingut. Sellele järgnes Ekke Västriku „Kontrastid“, veel üks abstraktne teos, millele on iseloomulik põnev teadvuse voog, mis suundub kestvasse, segaste helikõrgustega refrääni ja lõpeb pehme virvendusega. See oli ühtaegu põnev ja armas.

Abstraktsus leidis kõige kummalisema ja imelisema väljenduse flötist Tarmo Johannese kontserdil Fotografiskas. Kas ma ütlesin „flötist“? Tegelikult mängis Johannes suurema osa kontserdist naturaalsarve, kõigepealt oma teoses „Franz Strauss – viis etüüdi“, kus tema algelisele pillioskusele vastas elektroonika, mis näis olevat otsustanud varitseda tema pingutusi jämedate kolmkõlade ja tooreste purtsatustega. Eelmisel aastal esitas Johannes Udo Kasemetsa 1984. aasta teose „Yi Jing Jitterbug Soloctet“ äravoolutorust valmistatud kontrabassflöödil, mida oli laiendatud hulga lintmakkidega. Seekord kasutas ta digitaalselt laiendatud naturaalsarve ja seda oli põnev kuulata, sest pillimängu­vaevused polnud mingi probleem. Vastupidi, kui tema kohmakad, kohati räiged noodid halastamatult kordusid ja läbi valjuhääldite ruumis ringi lendasid, oli muusikas paatost, isegi elegantsi. Pean tunnistama, et purskasin peaaegu naerma, kui Johannes tegi lühidalt Wagneri tuuba häält, kuid tema pilav suhtumine tegi selle ainult nauditavamaks.

Kõige tugevam abstraktne muusika oli Sander Saarmetsa uus teos „and the sky turned yellow“ ehk „ja taevas värvus kollaseks“, mille tõi esiettekandele Tallinna Uue Muusika Ansambel festivali avaõhtul Kultuurikatlas. Saarmetsa sürreaalsest unenäost inspiratsiooni saanud materjal on tabamatu ja pingeline ning keerleb pigem elektroakustilise koguefekti, mitte konkreetse heli või idee ümber.

Mitu korda tundus, et teos muutub võimsamaks, kuid Saarmets juhtis teose jõu ootamatult millegi mõtlemapanevama poole. Abstraktsete ideede rakendamine on väga tõhus, kui leidub vihjeid millegi käegakatsutava kohta, et hoida kuulaja selle hämmastavalt kummalise keelega ühenduses.

Sugugi ei üllata, et kuna festivali kohal terendab sõna „hing“, olid paljud heliloojad vältinud abstraktsust ja kirjutanud emotsionaalselt laetud muusikat. Maria Rostovtseva „Calcium Cooke 1959“ oli kõige haaravam paar minutit muusikat, mida olen üle hulga aja kuulnud. Tagantjärele tundub, et teose ootamatu lühidus ainult suurendab selle jõudu: see kulgeb suurest, armsast mustamisest maitsvalt räpase ja kerglase lüürikani ning lõppeb kusagil ahastuses. Seda muusikat ei ole ma suutnud peast välja saada ja ma väga loodan, et sellele heliloojale antakse tulevikus võimalus kirjutada midagi palju pikemat.

Nii pikkuselt kui ka väljenduslaadilt eelmisega sarnane on EMTA tudengi Sofiia Štšerbakova „Obsessive Thoughts“ ehk „Sundmõtted“. Sukeldusime palavikulisse mikrokosmosesse, maailma, mis kõigub lihtsa selguse ja kirevate lainete vahel, hilisromantismi vihjete (millegi tuttava otsimise instinkt?) ja vabade atonaalsete järgnevuste vahel. See kõik toimis väga tõhusalt.

Liisa Hirschil õnnestus uues teoses „Maa sooned“ muuta torupillide kõla aeglaselt tõusvaks klastriliseks glissando’ks. Aeg-ajalt esinevad veidrused kõlasid ülespoole liikudes nagu käiguvahetused ja torupillide tõeliselt tähelepanuväärne heli võttis tasapisi metsiku, tundeküllase hüüatuse kuju –vahest tuleb see (pealkirja arvestades) Maast enesest. Kuigi hüüatus oli eemalolev – valu? viha? meeleheide? lootus? –, kõlas kõik selle juures vajaliku ja tungivana ning mõju oli vahetu.

Kõige mõistatuslikum oli Age Veeroosi uudisteos „Outlines of the Night“ ehk „Öö piirjooned“, tormiline nokturn, mis laotus laiali pimedas sala­pärases paigas. Teose ideid võis nii otseselt kuulda kui ka aimata, need kõlasid elavhõbedaselt, lenduvalt ja ärevalt. Nõnda oli raske eristada, kas mängijad tegutsesid ansamblina või üksikisikutena. Veeroos on salapära suurendanud, taandades muusika pelgalt kuuvalguse ja musta varjundite killukesteks, mida kaunistavad sosinad. See on joovastav heliilm, mis asub taju piiril.

Mõnes mõttes on raske rääkida Arvo Pärdi keskuses toimunud kontserdist, mille andsid laulja Iris Oja, löökpillimängijad Vambola Krigul ja Lauri Metsvahi ning Tammo Sumera elektroonikal. See oli kindlasti kogu festivali kõige muljetavaldavam ja rabavam elamus, kuid nende nelja esitatud teose sügavus ja intensiivsus tähendas, et see oli tavapärasest nõudlikum kuulamiskogemus. (Tavaliselt ei meeldi mulle kontsertidel vaheajad, kuid sel korral oleksin soovinud, et oleks olnud aega hinge tõmmata.) Neljast teosest oli kõige keerulisem Ülo Kriguli (talle anti festivali ajal üle 2023. aasta LHV au-tasu) „House of Veils“ ehk „Looride maja“. Killustatud ja moonutatud kõne maailmast algav teos ei hägusta mitte ainult arusaama akustilisest ja elektroonilisest, vaid ka ülesehitusest: Krigul on loonud meid ümbritseva helimaastiku, kus meil tuleb ise orienteeruda. Helena Tulve teose „Sool“ puhul oli huvitav kuulda, kuidas löökpillimängijad paistsid hoidvat soprani temperatuuri, Tatjana Kozlova-Johannes on aga loonud teoses „Purskkaev 2“kaunilt meditatiivse sädeluse, mis näib olevat ühtaegu staatiline ja muutuv. Liina Sumera „La fontana malata“ ehk „Haige purskkaev“ oli kontserdi kõige dramaatilisem teos, mis liigub kiiresti rahulikust meeleolust meeleheitliku õhustikuni, jõudes välja uhkele hõljuvale platoole. See teos tõi meelde George Crumbi tämbriuuendusliku ja ülimalt laetud muusika. On väga hea, et EMPi kontserte saab uuesti kuulata (Klassikaraadios) või vaadata (EMP TV): selle kontserdi puhul ei piisa kindlasti ühest kuulamiskogemusest.

Eriti tugeva mulje jätsid mulle kaks teost: üks suur ja teine väike. Suur teos oli Tatjana Kozlova-Johannese uudisteos „Tumedad tiivad“ löökpillidele ja orkestrile. Kuigi teoses on solist (Vambola Krigul), ei ole see kontsert. Selle asemel on Kozlova-Johannes loonud midagi, mis on esialgu ebamäärane – pigem mõte kohalolekust kui tegelik kohalolek. Orkestripartii kujuneb aeglaselt lüüriliseks tervikuks, kusjuures katalüsaatori või kaunistusena toimivad löökpillid. Orkestri laulu olemus on kummaline ja varjuküllane, väga ilus, kuid ka traagiline ja raskepärane, selles on rütmikat, mida tundus kõrvaga võimatu välja kuulda. Ehkki miski ei sarnane hariliku meloodiaga, laulab „Tumedad tiivad“ ometigi, mõnikord kattuvate mürisevate lainetena, siis pehmete katkestustena, samal ajal kui ülal kõlavad gongid. Kuigi teose toon on pidulik ja tõsine, on see sisimas äärmiselt südamlik ja kirglik.

Väike teos pärineb minevikust: David Kellneri „Aaria“ on kirjutatud 1747. aastal. Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe esituses kõlas „Aaria“ kaks korda. Kontserdi alguses oli tähelepanu Elleri kandlel, Kerikmäe saatis teda harmooniumil. Kuigi too lisas sisuliselt ainult bassi, oli see efekt sootuks peen nagu tillukese vääriskivi sära. Teine esitus oli klavikordi ja kandle duett ning kuigi teos tundus veelgi väiksem kui enne, oli selle liigutav mõju tohutu – miniatuurne laul kõlas puhtast, lihtsast ilust. See muusika läks otsejoones hinge, nõnda et sõnadega ei saa seda hästi seletada ega kirjeldada.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht