Eesti luulekoondis naasis Togo MMilt medaliga

Reisikiri

JOOSEP VESSELOV, JOONAS VEELMAA

12. kuni 18. novembrini toimusid Lääne-Aafrikas Togos maailma slämmiluule meistrivõistlused. Nii mastaapselt on nüüd mõõtu võetud kolm korda ja esimest aastat oli finaali asja ka Eestil. Varasemate võõrustajate Brüsseli ja Rio de Janeiro kõrval oli tänavune Togo pealinn Lomé üllatav ja põnev valik.

Luuleslämmi-MMi pääsme lunastamiseks tuleb edukalt läbida mõne linna eelvoor, linna finaal, riiklik finaal ja Eesti puhul ka Euroopa finaal. Luuleslämm ei ole võistlus. Vähemalt kinnitab seda võistluse deviis, kuid arvestades, mitu etappi tuli enne läbida, et Togosse jõuda, võib kindel olla, et kohal olid ainult eriti võistlushimulised luuletajad. Ei olnud Eesti esindajagi erand.

Eesti delegatsiooni kuulus kaks liiget: Joonas Veelmaa esineja ning Joosep Vesselov Eesti slämmiskeene esindajana, s.t meie. Esimese MMi puhul valmistusime tõsiselt ja suure innuga. Kui luuletamine on üldjuhul individuaalala, siis rahvuskoondislasest luulesportlase taga on terve tiim ja korralik treeninghooaeg.

Esmalt tuli kirjutada tekstid, millel oleks potentsiaali kõnetada rahvusvahelist publikut. Seejärel oli tarvis eemaldada luuletustest segased viited eesti kultuurile. Tekkis kahtlus, et Togo publik ei pruugi kursis olla näiteks Ene Mihkelsoni ega Meie Mehe loominguga: Mihkelson asenduski T. S. Eliotiga ja „Sinine vilkur“ ansambel Eiffel 65 hitiga „Blue (Da Ba Dee)“. Seejärel tõlkisid raskekahurväelased Mirjam Parve ja Adam Kammerling Joonase luuletused inglise keelde. Samal ajal tuli autoril viia end tippvormi: oma luuletused pähe õppida, rütm viimistleda ja külmetushaigused enne sõitu läbi põdeda.

Pärast vaktsiine, õnnestunud ja ebaõnnestunud viisataotlusi, esimesi malaariatablette ja ööpäev kestnud lennureisi jõudis Eesti luulekoondis Togosse. Aeglane viisakontroll ja kärme altkäemaksuprotsess seljataga, suundusime ülikoolilinnakus asuvasse olümpiakülla. Joonas harjutas katkematult oma luuletusi ja Joosep kuulas neid üha suurema rõõmuga.

Eesti loositi esimesse poolfinaali. Võistluspäeval koguneti Lomé Prantsuse Instituuti, kuhu oli püstitatud uhke väliareen korraliku valguspargi ja suure tehnilise tiimiga. Turvakontrollist liikus platsile sadu luulehuvilisi. Ka esinejatel oli lõbusalt ärev tunne. Mõne aja möödudes asendus see aga puhta ärevusega, sest luuletajad nägid, kui suurelt kuvatakse laval luuletuste tõlkeid – miniatuurselt. Sama hästi oleks võinud luuletaja tõlget esitleda laval oma telefonist. Ka valdavalt prantsuse keelt mõistev žürii ei olnud veel teadlik, et hakkab peagi taani-, inglis-, saksa-, hispaania- ja jaapanikeelseid luuletusi hindama ainult foneetika ja esinemisstiili põhjal.

Kui tuli Eesti esindaja kord lavale minna, selgus, et tehniline tiim on kopeerinud mikroskoopilisele tõlkeslaidile ka vale luuletuse. Oi-oi-oi. Poolfinaalist pääsesid edasi kolm prantsuskeelset ja kaks ekspressiivsemat luuletajat. Eesti luuletaja mitte. Koondist valdas kerge kahjutunne – mitte isegi finaalist väljajäämise tõttu, sest tagantjärele on raske öelda, kuivõrd tõlke olemasolu oleks tulemust muutnud. Kohal olid maailma enesekindlaimad lavaluuletajad ning isegi hea tuule ja õnnega on konkurentsis püsimine keeruline. Pigem jäi kripeldama togolastele lugemata jäänud luuletus, mis oli ainus põhjus, miks me nii kaugele olime sõitnud. Tuju parandas kõigile osalejatele antud medal, mille saime kenasti artikli pealkirjaks vormistada.

Ülejäänud päevadel süvenesime teiste luuletajate tekstidesse, elasime kaasa teisele poolfinaalile ja siis juba finaalile. Meid kui luulefänne rõõmustas ka see, et tõlkeslaidide suurus oli järgmiseks päevaks juba korda tehtud.

Tekstide sisus domineeris kaks erinevat lähenemist. Umbes pool tekstidest olid introspektiivsed, tegeleti individuaalsete muredega, näiteks vaimse tervise ja identiteediküsimustega, ja kujundirikkad. Teise poole moodustasid tekstid, mis puudutasid laiemalt poliitikat: neis viidati kollektiivsetele muredele, ühiskondlikele probleemidele ja oldi märkimisväärselt otsekohesemad, nimetades näiteks rõhutuid ja rõhujaid täisnimedega, sh organisatsioone ja poliitikuid. Poliitilisemate tekstide autorid olid valdavalt pärit globaalsest lõunast ja postkoloniaalsetest riikidest.

Meistritiitli pälvis finaalis peaaegu maksimumpunktid teeninud ameeriklane Chevon Guthrie, kes paistis silma erakordselt veenva esitusmaneeri ja tohutult hästi kirjutatud tekstide poolest. Poolfinaalis luges Guthrie luuletuse „Dawgs“ ehk „Koerad“, mis on isiklik ja valus tekst autori kahtlasest suhtest oma isaga. Vaatamata sellele, et teema on ilmselgelt tundlik – seda oli võimalik välja lugeda nii teksti sisust kui ka Guthrie emotsionaalsest esitusest –, on luuletus reast reasse täis kavalat koerteteemalist sõnamängu.

Finaalis esitatud võiduteksti „Street Sweeper“ („Tänavapühkija“) pealkiri viitab Martin Luther Kingi kõnele, kus kutsuti üles iga ühiskonnaliiget täievääriliselt kogukonna toimimisse panustama ja oma ametit väärtustama. Guthrie tekstis peegelduvad jutustaja heitlused enesehinnanguga, vaesuse ja häbitundega olla kunstnik. Ka see tekst on täis kavalaid sõnamänge, võrdlusi ja järske kannapöördeid, mida kõike toetab Guthrie hämmastavalt veenev lavaenergia. Lõpuks kasvab tekst katartilise ja elujaatava tipphetkeni, mille järel lõppeb tekst järsult ja efektselt.

Finaali üks viiest kohtunikust oli Joosep, seega mängis Eestigi maailmameistritiitli juures oma rolli.

Viimaseks päevaks olid viperused ununenud, sõlmisime eelkokkuleppeid Austria ja Jaapani luuletajate Eestisse importimiseks ning Joonas kutsuti kevadel Berliini nädalasele slämmiturneele. Kaks tundi enne lennuki väljumist sai Joosep kätte ka oma Togo viisa.

Kui olime viimasest lennujaamas esitatud altkäemaksupalvest viisakalt keeldunud, sõitsime koju, et asuda kaasa elama Iina Gyldénile, kes sõidab detsembris Eestit esindama Slovakkiasse Euroopa luuleslämmile. Järgmised maailmaslämmid toimuvad juba Mehhikos, Lõuna-Aafrikas ja Jaapanis. Loodame, et sinna jõuavad ka tulevased Eesti luulekoondised.