Kuu aega ekvaatori all

Reisikiri

ELLE-MARI TALIVEE

Rändasin hiljuti sõpradega Ecuadoris, mille põhiseaduses tunnustatakse 2008. aastast esimest korda maailmas loodust õigussubjektina. Ehkki praegu keerulises olukorras, on see mitmes mõttes vaimustava ajalooga riik: kohalikud astusid raevukalt vastu nii inkadele kui ka hispaanlastele, Lõuna-Ameerika mõõtkavas väikeriik iseseisvus aastal 1822 ja sai vabariigiks 1830.

Kilpkonnasaared

Olin Galápagose saartele reisides skeptiline: pole ju võimalik, et loom inimest ei karda. Aga Baltra lennuväljal tatsusid ringi suured kollakad iguaanid. Õhtul istusime pisut juhmina Puerto Ayora sadamas: taevas fregattlinnud kui hiidpääsukesed, vette sööstmas sinijalg-suulad ja plartsatamas pruunpelikanid, jalge ees krabid ja meriiguaanid, kes ujuvad merele vetikaid sööma ning lebavad siis päikese käes, et kõhutäis seeduks. Ulakad merilõvid sättisid end pinkidele või paatidesse magama. Loomad on justkui kursis oma turvatsooniga – kahest meetrist lähemale ei tohi minna, et neid mitte häirida. Ma ei märganud teeservas elevantkilpkonna, sest pidasin teda rahnuks, ja sain vasikasuuruse olevuse pahase turtsatuse osaliseks. Suured haid, raid ja merikilpkonnad ujuvad pisut kaugemal, ent väikesed rifi- ja vasarhaid tulevad supelranda ujujate vahele kalu jahtima. Sirgud, keda tuntakse pigem Darwini vintide nime all, uudistavad mangroovi varjunud rannalisi.

Galápagose saared on nagu Noa laev, kus inimesed on mänginud kibedat rolli. Saarestik on näide sellest, et inimene suudab hävitada kõik elusa, aga õnneks ka sellest, et hea tahtmise korral on midagi võimalik parandada. Elevantkilpkonnad olid saarte ökosüsteemi insenerid. Nüüd kasvatatakse kilpkonnapoegi niikaua vangistuses, kuni kilbid on piisavalt kõvad, et sissetoodud näriliste ja sipelgate hammas peale ei hakka. Ostsin Puerto Ayora raamatupoest Margret Wittmeri mälestused. Vastabiellunud paari meelitas Floreana saarele 1930. aastate alguses loodusteadlase William Beebe’i raamat „Galápagos, maailma lõpp“. Randuti vulkaanilisel tühermaal, kus uitasid metsistunud kariloomad – looduslikest liikidest ei olnud piraatide ja vaalapüüdjate endises peatuspaigas suurt midagi järel. Asunikud püüdsid esiti ellu jääda, seejärel elujärge parandada – pesueht võitlus maaga –, ent said ka pikapeale aru, et saarestik on imeliste metsloomade kodu. Nood tuli Floreanale paraku taasasustada.

Amasoonia vihmametsas

Cotopaxi nõlvadelt algav Pastaza jookseb Marañóni, millest saab Amazonas. Kapahuari jõgi kohtub Pastazaga Amazonase madaliku lääneosas ja nende liitumiskohal pakub atšuari põlisrahvas Kapawi ökomajutust. Kõigepealt lendasime ning terve tunni laius all jõeloogetest kirjatud vihmamets. Siis hüples pisike lennuk porisel maandumisrajal ja edasi sai kanuuga. Mõtlesin, kas julgen kätt vees hoida – ikkagi veeroomajate kodukant. Pärast hüppasime kohalikega kaldalt hauakohta ja püüdsime võimsa veevooluga võideldes koha peal püsida. Atšuari lapsed õpivad ujuma ja paadiga sõitma varakult, sest need on seal eluks vajalikud oskused. Meie giid ütles, et kaimanitele on veetase parajasti madal, pealegi ei jahi nad inimest. Anakondat pelgas pisut temagi, ent see on haruldasem olend. Vee tõustes kalastaski ühel hommikul kõrgetel jalgadel majakeste all nooruke must kaiman. Savikarva jõgi ja mets olid aga niigi elu täis: jõeloogetes otsisid toitu jõedelfiinid ning puutüvedelt libistasid end vette kilpkonnad, ninal kirju liblikas. Varahommikuselt linnuretkelt naastes kuulsin selja tagant hirmsat röögatust: puuvõras maiustasid pungadega möiraahvid ning punakas isaahv lasi territooriumihüüul täiest kõrist kajada. Pärast magasid nad päikesepaistes, pikad sabad okstesse haardunud. Kuskil vilistas taapir. Metsa kroonisid kapokipuude vihmavarjud, neid puid peetakse pühaks. Kaldapõõsastes puhkisid tutilised linnud hoatsiinid, pila-kuningturpialide vali meloodiline häälitsus on nagu vett täis savipiiludel. Puuladvas huikas täiskuu ajal hall-tüükasorr: atšuari muinasjutus muutus selleks linnuks ablas naine, kes oma mehe eest küpsed muskaatkõrvitsad ära sõi.

Käisime atšuaridel külas. Meie auks kanti rahvarõivaid: mustrilised ehted, näomaalingud ja peapaelad ning meestel triibuseelik, naiste oma on sügavsinine. Palmilehtedest avar ovaalne katus varjas muldpõrandaga elutuba, millel seinu pole. Magamistuba on privaatne, ehkki armastavad atšuarid metsas (laste kõrval on see keelatud), ja surnud matavad nad toa põranda alla. Pärast lugesin, et aed on naiste kuningriik, kus sündivat ka lapsed. Perenaisega rääkimiseks ei leidnud ma võimalust, sest külaskäik jäi lühikeseks. Aga pereisale vist meeldis, et ma töötan teadlasena, ning ta ütles oma väikestele tütardele midagi, mis tundus tunnustava vihjena nende tulevikule. Lapsed käisid ühepuupaadiga üle jõe koolis. Atšuarid on sõdalased ja kui keegi nende vihm­a­­metsa kallale kipuks, olgu see nafta- või metsatööstus, tõuseksid nad taas relvile.

Andide harjal

Ecuadoris jääb kõik ühele või teisele poole rahutuid Ande või asub nende süles nagu pealinn Quito. Tulemägede tipud jäid nägemata: pilve sisse peitsid end nii maailma aktiivsemaid vulkaane Sangay, Bañose linnakest valvav Tungurahua kui ka eelmisel kevadel elavnenud Cotopaxi. Isegi loomaaed ehk Amaru biopark Cuencas tähendas mägimatka 2600 meetri peale. Kollektsioon on suuresti omamaine ja elupaigad avarad, rõhk on kaitsel ja selge sõnumiga loodusharidusel.

Väga võlusid mägilaste rõivad: kõrgemal laamavillast, allpool punutud kübarad, villased sallid nägu ja kaela päikese eest varjamas, pontšod, lühikesed kohevad seelikud, mille all saab pükse kanda, et väikeste hobuste seljas sõita. 4000 meetri kõrgusel elab veel koolibri ja kirju lillevaip on nagu miniatuurne mosaiik, lumi algab viie kilomeetri pealt.

Lõpuks sõitsime läbi pilvemetsade alla ja üle läänetasandiku Guayaquili. Mõtlesin imelistele loomadele ja inimestele, keda olin kohanud, ja lubasin mõttes seda kõike hoida: iga kaalutud samm on abiks ka teisel pool maakera. Nii ütleb muuhulgas Amasoonia põlisrahvaste lepe.