Soome-Eesti vaesusesild

KARIN PAULUS

Soome on tundunud ikka nagu parem Eesti: mitte just Atlantis ega ka Shangri-La, ent sisukas, tarmukas ja hooliv. Soomlastelt oleme saanud kolmejalgse tabureti ja „Kalevala“ vennapoja, Nõukogude süvaperioodil kapitalismiarmastuse, aga ka kelmikama saunakultuuri ning igal ajal innustavat arhitektuuri, muusikat ja moodsaid mõttevoolusid. Äsja PÖFFil linastunud Soome menubändist Dingo rääkiv „Levoton Tuhkimo“ ehk „Rahutu Tuhkatriinu“ ja mulletirohke „Ohjus“ ehk „Rakett“ panid põlvkonnafilmidena põhjaeestlase lihtsusest hoolimata heldima – see oli ja on ka meie maailm.

Sestap on oktoobri lõpust saati olnud šokeeriv, et Soome valitsuse kärpekava on viinud selleni, et kultuuriväärtuste eest hoolt kandev Museovirasto on lubanud 2025. aastast sulgeda Seurasaare, Hvitträski, Louhisaari mõisahäärberi ja tsaari kalastusmaja Langinkoskis. Esimene on vabaõhumuuseum, kus tutvustatakse nagu meilgi pärimusarhitektuuri. Teine on arhitektide Eliel Saarise, Armas Lindgreni ja Herman Geselliuse juugendkompleks (1903), kus nad elasid ja töötasid. Just need arhitektid kavandasid mitmed Eesti hooned, mis tõid sajandivahetusel meile moodsat hingamist ning aitasid mõneti kurioosselt ehitada ka eesti identiteeti. Tuntud näited on Estonia, Vanemuine ja Tartu Pauluse kirik ning ellu viimata jäänud üldplaneering „Suur-Tallinn“. Hiljem sai Eliel Saarisest ning veelgi enam tema Hvitträskis sündinud pojast Eerost nimekas tegija USAs. Louhisaari on imetlusväärne XVII sajandi hoonete ansambel, mis on ehitiste seas tuntud veel seetõttu, et seal on sündinud marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim. Aleksander III tarbeks ehitatud nn kalamaja või õieti jahilossikese moodi residents valmis 1889. aastal, selle projekteeris Magnus Schjerfbeck. Pärast Soome iseseisvumist suvitasid seal ka riigiisad, kuni 1933. aastal sai hoonest muuseum. Museovirasto ankruks on praegu ümber ehitatav Soome rahvusmuuseum (kansallismuseo), mida ilmselgelt kinni panema ei hakata, kuigi tõdeti, et väiksemate sulgemine säästu ei too. Kui riik tahab kärpida, siis võtkem asi ikka aplombikalt ette!

Siitpoolt lahte vaadates paistab täiesti jabur, et muuseumid kinni panna soovitakse. Need on ju tõepoolest rahvuslikud aarded! Kontrollisin (ilmselt mitte mina üksi), kas jutt vastab tõele, mitu korda, sest meil pole tehtud aprilliski võllanalja, et ajaloomuuseum, Rocca al Mare vabaõhumuuseum või Haapsalu linnus võiksid tegevuse lõpetada.

Mulle tundus see vaat et kunstilise liialdusena mõjuv seisukohavõtt ka oskusliku läbirääkimisviisina, sest ka konservatiivsed ja parempoolsed poliitikud ei taha ilmselt olla sõjaväelase ja presidendi Mannerheimi pärandi tühistajad. Võte osutuski efektiivseks ja praeguse seisuga lubas Orpo valitsus leida järgmiseks aastaks muuseumidele lisaraha. Paistab, et 17,4 miljoni (meil 13,4!) kanti jääv kärpeplaan kultuuri vallas mängitakse aga lihtsalt ringi ning kannatajateks on näiteks kunstnikud, filmitööstus ja mitmed organisatsioonid. Soome arutelus toodi kenasti välja, et eriti suurlinnadest väljas tähendab menukas muuseum midagi enamat kui lihtsalt õpetliku sisuga väärt objekti. See on ka tööandja ning kohalike ettevõtete ehk söögikohtade, poodide, hotellide ja väiketootjate, seega ka inimeste elushoidja.

Meil suuremat vastuseisu kärbetele üles näidatud pole. Kahtlemata on sõjafoon ning moonaretoorika mõjus ning tundub patuasi tahta kaitsekulutuste asemel midagi nii ebaatraktiivset kui ühendhoidla ehitamist (oleks siis vähemalt Pätsi- või Laidoneri-nimeline!). Ilmselt on palju tahta, et kultuuri väärtustavad inimesed lööksid selja sirgeks ja näitaksid, et koonerdamine viibki tegevuse lõpetamiseni. Täpselt nagu Soomeski tähendavad kärped koondamisi ning vähem originaalloomingut, säilitatavat ajalugu ja professionaalseid tegutsejaid. Lugeda, et minister Heidy Purga meelest käib töö eesti rahvusliku identiteedi säilimise ning elujõulise kultuuriruumi tagamise ja arengu nimel, pole ainult häbi, vaid see jutt ajab vaieldamatu häbematuse tõttu vihale.