Lõikuspidu parteimaastikul

Ebaseaduslikult erakondade liikmeks „sattunud“ puhastati registrist välja. Mis saab edasi?

KAAREL TARAND

Tuhat ühe hoobiga! Just sellise hulga erakondade liikmeid kokku 51 000-pealisest parteilaste armeest kaotas Eesti hetkega, kui justiitsministeeriumi asekantsler Viljar Peep lülitas nädalavahetusel sisse äriregistris sisalduva erakonnaliikmete nimekirjade automaatkontrolli. Masin võrdles erakondade endi poolt äriregistrile antud andmeid rahvastikuregistri omadega ja selgus, et nimekirjadesse on kantud tervelt kaks protsenti isikuid, kes seaduse järgi erakondadesse kuuluda ei tohiks. Eesti X-teega e-riigis, kus registrid on ühilduvad ning nende andmevahetus turvaline ja kiire, oli võimalus selline puhtust ja korda tekitav liigutus teha juba aastaid olemas. Näiteks erakondadele raha annetajate kodakondsuse kontrollimiseks on rahastamise järelevalve seda kasutanud juba kümmekond aastat ja nii mõnigi annetaja on neist automaatpäringutest teada saades ka järelevalvekomisjonile saatnud protestikirju küsimusega, et miks ja millise õigusega keegi tema järele nuhib. Nüüd said või saavad kõik parteilased teada, et nende andmeid on vaadatud ja kontrollitud.

Uudis ei leidnud laia kõlapinda ja eriti kõnekas on asjaolu, et sündmust ei kipu selgitama ega kommenteerima nimekirjade õigsuse eest vastutavad erakonnajuhid ja peasekretärid. Võiks ju arvata, et sedavõrd jõuline kirurgiline sekkumine demokraatia alustalade siseasjadesse vallandab kannatanute hääleka protesti. Süvariik, bürokraatia võimu­liialdused, poliitiline vandenõu jne. Aga ei, parteid leppisid ohvriga vaikides, millest on raske järeldada muud kui et juhatused olid nimekirjade vigasusest ja seaduserikkumisest teadlikud ning loodavad, et nüüd, kui masin on asjad korda teinud, võib probleemi maha matta.

Siiski on sündmusel pikk eellugu ja nii mõnigi küsimus, mis jõuab otsapidi riigi julgeolekuni, seni vastuseta. Nagu sellistel puhkudel halvaks seaduspärasuseks kujunenud, oli suurimaks patustajaks taas Keskerakond, kelle liikmeskonnast jäi ametnike noota ligi neli protsenti ehk tervelt 508 isikut, kellel seadus ei luba parteisse kuuluda. Vähemasti selles osas on muidu mitut jalga lonkav erakonnaseadus selge. Seaduse § 5 sätestab, et erakonna liikmeks võib olla vähemalt 18-aastane teovõimeline Eesti kodanik ning püsivalt Eestis elav Euroopa Liidu kodanik. Kui nüüd selgus, et tuhat inimest neile tingimustele ei vastanud, siis võime tuletada, et nad olid kas alaealised või teovõimetud kodanikud või siis kodakondsuseta reisijad või kolmandate, ka Eesti vastu vaenulike riikide kodanikud.

Erakonnad peaksid hoolega jälgima, kes nende liikmeks pürib. Pildil Leedu sõdur Valgevene piiril.

 Janis Laizans / Reuters / Scanpix Baltics

Väiksema osa kustutatud kannetest võib jätta tähelepanuta. See, et siit ilmast lahkunute andmed ei jõua kohe ja kiiresti erakondade peakontoritesse ja sealt edasi registrisse, on ammu teada ning aastate tagant leiab ka juhtumeid, kus surnud liige veel mõnda aega jätkab püsimaksekorraldusega liikmemaksu tasumist, sest keegi ei ole taibanud ta pangakontot sulgeda. Aga see on ohutu osa seaduserikkumisest, sest ainult üksikud väga suured surnud suudavad postuumselt poliitikaelu mõjutada ja sedagi kaudselt, oma vaimsete pärijate kaudu. Muude surmajärgne panus on null.

Ülejäänud väljapraagitutega on teine lugu ja minu meelest on justiitsminister Kalle Laanet ülimalt kergekäeliselt andnud erakondadele indulgentsi, kui on pressiteate vahendusel selgitanud, et „seni on olnud erakondadel väga keeruline kui mitte võimatu iseseisvalt liikmete sobivust kontrollida. E-äriregistri arendus aitab seda murekohta edaspidi mugavalt ja usaldusväärselt lahendada“.

Mis mõttes võimatu? Pole midagi lihtsamat kui sooviavaldusega erakonna uksele koputajalt küsida isikut tõendavat dokumenti, ID-kaarti, millel on kirjas kõik parteikõlblikkust kinnitavad või välistavad andmed, nimelt sünniaeg ja kodakondsus, samuti isikukood, mille kirjapanek on lausa kohustuslik, sest erakonnaseaduse § 8¹ määrab: „Erakonna liikmete nimekirja peab erakonna juhatus registriosakonna juures. Nimekirja kantakse isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, liikmeksastumise ning väljaastumise või väljaarvamise aeg.“ Seega ei pääse liikmetaotlust menetlev erakonna kontorist kuidagi dokumendi kontrollimisest. Kuid vastutus on täies mahus juhatuse oma ning selgitamist vajab, kas juhatuste (kohati ulatuslik) eksimine seaduse nõuete vastu oli hoolsuskohustuse täitmata jätmine, teadlik valeandmete esitamine või koguni põhiseadusliku korra õõnestamisele suunatud tegevus. Küsimus, millistel motiividel ja millal mõni juhatus võttis erakonna liikmeks vastu inimesi, kes erakondadesse kuuluda ei tohi, langeb julgeolekuasutuste töölauale, sest kahjuks peegeldab register hetkeseisu ega võimalda hõlpsalt tuvastada, kes konkreetselt erakondadest välja arvati. Olid need tähtsad ja tuntud või tundmatud ja passiivsed kuriteo kaasosalised?

Erakondade juhtkonnast ei tasu selliseid otsida, sest igaüht, kes kandideerib valimistel, kontrollib sõltumatult vabariigi valimiskomisjon. Aga kui kujutleda, et keegi, näiteks vaenlase agent, kel ei ole tänu riigiametnike valvsusele õnnestunud kodakondsust saada, on mõnesse erakonda imbunud kurjade kavatsustega, siis mõistagi ei ole ta nii rumal, et kandideerida ja kohe vahele jääda. Ta tiksub vaikselt, ei trügi juhtkonda, vaid kasutab mõjutustegevuseks või ka annetamiseks vahendajaid. Kuid igal juhul peab tal olema seaduslikust parteilasest liitlane või mõjualune, kes esitatud valeandmed on heaks kiitnud. Nii võib illegaalide mõju otsapidi ulatuda ka riigikogu fraktsioonidesse ja seadusandja otsustesse.

Kaudse mõju kõrval võib parteilistel illegaalidel olla erakonna tegevusele ja otsustele ka otsene mõju sisedemokraatia protseduurides, näiteks erakonna üldkoosoleku otsuste hääletamisel või volikokku suunatavate volikirjaga esindajate valimisel. Lõppjaamas on igal antud häälel võrdne kaal ning erakondade lähiajaloostki on teada väga napi häälteenamusega otsuseid. Näiteks kui hääletustulemus oli 75 : 74 ja nüüdseks on teada, et kuni 4% antud häältest (6 häält) võis tulla illegaalide esindajatelt, siis vajab erakond tõsist sisekaemust ning ka otsustamist, kas langenud otsus on algusest saadik õigustühine või on võimalik sealt põhikirja- ja seadusevastased hääled kuidagi välja filtreerida ning saada õiguspärane otsus. Kumma võistleva poole hääled need sel korral olid? Kui kaugele peaksid erakonnad oma ebaseaduslike parteilaste osavõtul langetatud otsuste tühistamisega ajas tagasi minema? Ei lähe nad sammugi.

Omamoodi huvitav on, mida eba­seaduslikult parteidesse trüginud inimesed, kui neil on huvid mängus, edasi teevad. Kas lähevad Lenini õpetuse kohaselt põranda alla ning asuvad seal revolutsiooniks valmistuma? Neid neutraliseerida ei ole raske, nii möku me riigi­võim nüüd ka ei ole, et seda tõugu vastaseid seljatada ei suudaks.

Iseenesest õige ja kasuliku sammuga registrite korrastamisel võib kahjuks järelloos tulla soovitule vastupidine efekt. Erakondade juhatuste niigi napist vastutuskoormast on nüüd veel tükk riigi­võimu ja tema masinate vastutusele üle läinud. Edaspidi võivad juhatuse liikmed mistahes tähti ja numbreid liikmete nimekirja toksida, masin, mitte enam inimene otsustab, kes läheb läbi ja kes mitte. Seaduslikkus on tagatud ning vastutuse mure kaob. Nii astuvad erakonnad järjekordse pika sammu ammu valitud suunas, et üha enam sarnaneda riikliku hoolekandeteenuse klientidega, kellele maksumaksjad kollek­tiivselt ülalpidamise kindlustavad ning – nagu ühe hoolekandefirma reklaamlauset mugandades võib öelda – annavad turvalise elukeskkonna, toetava võrgustiku ja tegevustega sisustatud päevad, et erakond saaks olla rõõmus, õppida ja töötada, tunda ennast vajalikuna ning viia ellu oma unistusi.