Hingekellade helinal

Kultuuriministeerium vähendas arhitektuurikeskuse eelarvet poole aasta pealt. See tekitab küsimusi, kas kõik ikkagi on ühise asja eest väljas.

MERLE KARRO-KALBERG

Teatavaks on saanud, et kultuuriministeerium on vähendanud Eesti arhitektuurikeskuse eelarvet poole aasta pealt 33 protsenti ehk 105 000 euro suurust aastaeelarvet on kahandatud 70 000 euro peale ning see jätab keskuse aasta lõpu seisuga 35 000 euroga miinusesse. Arhitektuuri valdkonna tegevustoetused on võrreldes muude kultuurivaldkondadega olnud niikuinii väiksemad, kuid selline otsus võib keskusele lüüa ka hingekella, killustab valdkonda ning asendab arengu paigalseisuga.

Keskus

Eesti arhitektuurikeskus (EAK) loodi 2008. aastal arhitektide liidu ja kunstiakadeemia poolt. Organisatsiooni eesmärgina on veebisaidil välja toodud Eesti arhitektuurile ja selle tulevikule keskendumine. Keskus on tegutsemisaastate jooksul korraldanud arhitektuurituure, linnafoorumeid, arhitektuurivõistlusi ja -näitusi, viinud läbi arhitektuurisektori ja avaliku sektori koolitusi ning andnud välja nüüdisarhitektuuri tutvustavaid trükiseid. Kultuuriministeeriumi toetuse eest on korraldatud Tallinna Open House’i ning kaasa aidatud Eesti nüüdisarhitektuuri välisturundusele ja arhitektuuribüroode ärivõimekuse tõstmisele. Üks tegevusi on olnud Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni kokkupanek: teema ja kuraatorite leidmiseks võistluse korraldamine jm tegevus. Biennaalist ongi nüüd saanud tüliõun.

Arhitektide liidu president ja Eestit viimasel Veneetsia arhitektuuribiennaalil esindanud Aet Ader toob välja, et rahuolematust Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni korraldamisega on kuulda olnud juba mõnda aega. Sellest on hakanud veerema lumepall, mis on paisunud nii suureks, et ähvardab oma teel halvata valdkonna koostöövõimalused. Kui eelmise aasta maikuus sai arhitektuurikeskuse juhiks Hannes Praks, käis ta välja uue visiooni, kuidas jätkata. Ader ütleb, et koos eelmiste kuraatoritega istuti maha ja hakati arutama. „Ka ministeeriumis käidi koos neid asju arutamas, kuid ministeeriumi otsused tulid ikkagi valdkonna vaates ühepoolselt, pikemat perspektiivi silmas pidamata.“ Arhitektuurikeskus sai selle aasta 5. aprillil kultuuriministeeriumilt otsuse, mille kohaselt võttis ministeerium Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni 2025. aasta produtseerimise oma vastutusalasse ja sellega vähendas ka keskuse toetust.

Kultuuriministeerium toetab arhitektuurikeskuse tegevust 105 000 euroga aastas. Selle eest korraldatakse lisaks biennaalile ka muud: organiseeritakse arhitektuuri tundma õppimise käike, õpetatakse omavalituste ametnikke, uue juhi käe all on käima lükatud ringse arhitektuuri kiirendi, kus koolitatakse siinseid arhitekte loengute, seminaride ja õppereisidega. EALi president Aet Ader toob välja, et kultuuriministeerium toetab kuut arenduskeskust, kõige väiksemate eelarvetega on disainikeskus ja arhitektuurikeskus. „Kõrvaltvaatajana ei saa täheldada, et keskuse tegevuse maht oleks vähenenud. 105 000 eurot on minimaalne toetus, millega üks selline asutus üldse tegutseda võiks,“ ütleb liidu president.

Kriitika lämmatamine?

Arhitektuurikeskuse juht Hannes Praks, kes uuest aastast suundub TTÜsse doktoriõppesse materjaliringluse võimalusi uurima, ohkab kergelt küsimuse peale, mis siis juhtus ja küsib retooriliselt vastu, et kes peaks nii väikeses riigis nagu Eesti kriitilisi küsimusi esitama ja asju süvitsi arutama, kui mitte arhitektuurikeskus ja erialainimesed. „Ma saan inimlikult aru, miks ei julgeta küsimusi esitada. Kultuuriministeerium jagab toetusi, millele paljud loodavad. Kardetakse tülli minna või niigi vähese toetuse kärpimist.“

Praks rõhutab siiski veel, et ta pole kunagi öelnud, et arhitektuurikeskus ei taha biennaali korraldamist oma õlule võtta. Küsimus on rahastuses, mis pandi paika enne sõda, hinnarallit ja pandeemiat – siis, kui elati hoopis teises maailmas. „Ette nähtud summa eest ei ole võimalik kahte suurt üritust – TABi ja Veneetsia arhitektuuribiennaali – professionaalselt ja kõrgetasemeliselt korraldada ning olla samal ajal ka valdkonna arenduskeskus,“ toob ta välja.

Killustamine ja taandareng

Kas toetuse vähendamise otsus annab keskusele surmahoobi? „Kas nüüd just surmahoobi,“ venitab Praks, „aga 33protsendine kärbe tähendab kindlasti, et midagi tuleb vähem teha, küsimus on, mida. Ministeerium peaks ju valdkonda toetama, arhitektuuri innovatsioonis on edukad need riigid, kus arendused ja arhitektuuri loomise uute viiside otsimine käivad käsikäes riigiga. Praegune pole ju lihtsalt kohanemine uue finantsolukorraga, see pidurdab arengut, teatud kompetentsid taandarenevad. Kestlikkus on kultuuri küsimus.“

Otsuse valdkonna killustavat mõju ja taandarengut toovad välja ka teised.

Sille Pihlak, EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan sõnab murelikult, et siinne skeene on väike, aga probleem on suur. „Minu kõige suurem mure on eriala lõhestumine, mida praegune olukord tekitab. Peaksime tugevalt kokku hoidma, siis tundume suuremad, kui me tegelikult oleme. Oluline on arhitektuur nähtavaks teha, et avalikkus oleks ruumikultuurist teadlikum.“

Aet Ader ütleb, et biennaali ja keskuse rahastamise üle on pingsalt arutletud ja olukord, kuhu jõutud on, nõrgestab kogu Eesti arhitektuuri, sellises olukorras puudub keskusel igasugune tegutsemiskindlus. „Valdkond on väike, eelarved on väikesed ja kitsas­kohad tuleks sõbralikult läbi arutada,“ kutsub ta koostööle.

Pihlak lisab, et arhitektuurivaldkonnas on vaja kedagi, kes kõneleks avalikkusega. „Arhitektuurikeskus peab olema koht, mis muudab arhitektuuri nähtavaks, harib arhitekte uutel teemadel, lubab ruumiga eksperimenteerida, nagu siiani TABil ja Veneetsia arhitektuuribiennaalil on tehtud. Keskuse veetav ringse arhitektuuri kiirendi on hea näide sellest, kuidas büroos töötavaid arhitekte täiendavalt koolitada ja jagada uusi, maailmatasemel teadmisi materjaliteadlikuma ruumi loomisel. Muutusi on vaja, sest maailm meie ümber on kardinaalselt muutunud ning erinevate ruumiloome aspektide täiendkoolitused on head, nagu näiteks RAKi materjali teemaline ning ootan põnevusega ka uute teemade tõstatumist. Usun, et arhitektuurikeskus peab selliseid koolitusi vedama ja nende läbiviimiseks rahastust taotlema.“ Akadeemia dekaanina ootab ta, et keskus oleks ka teadmussiirde koht: kui akadeemias tehakse teadus- ja õppetööd, siis uusi teadmisi saaks järele katsetada ja ehitusse innovatsiooni tuua just keskuse eestvedamisel, et need jõuaksid ühiskonda.

Pihlak toob välja, et Eesti arhitektuur peab välja paistma rahvusvaheliselt ning et Veneetsia biennaali Eesti paviljoni väljapanekud, ja eriti TAB, on Eesti väga selgelt rahvusvahelisele kaardile viinud. „Arhitektuurikriitik ja XI Veneetsia arhitektuuribiennaali peakuraator Aaron Betsky mainib pea igas loengus Eesti kollast gaasitoru. Noore generatsiooni arhitekt Gilles Retsin presenteerib alati enda Tallinna arhitektuuribiennaalil ehitatud paviljoni ja Sir Peter Cook kaasab pärast mitut TABil osalemist Eesti arhitekte oma tegemistesse ja sõnavõttudesse. Oleme näinud aastaid vaeva, et endale neid saadikuid kasvatada. Seda ei tohi lõhkuda.“

Novembri lõpus pöördusid arhitektuurikeskuse juht, arhitektide liidu president ja EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan kultuuriministeeriumi kantsleri poole andmaks märku, et nähakse ohtu arhitektuuri- ja kultuurivaldkonna rahastamisele. Tuuakse välja, et arhitektuurivaldkonna esindajate arvates pole põhjendatud valdkonna arendusorganisatsiooni tegevustoetuse vähendamine aasta keskel ilma selge põhjenduseta. „Arhitektuurivaldkonna soov on, et Kultuuriministeerium ei kutsuks esile valdkonna olulis eorganisatsiooni hääbumist. Kahetsusega peame tõdema, et ministeeriumis tehtud otsused pärsivad arhitektuurivaldkonna arengut. Ootame kultuuriministeeriumilt sisulist ja kompetentset arhitektuurivaldkonna esindamist ja koostööd,“ seisab pöördumises.

Kultuuriministeeriumi arhitektuuri- ja disaininõuniku Johanna Jõekalda kommentaar