Kogukond, arhitektuur ja ruumiline propaganda

Gilma Teodora Gylytė: „Tagantjärele ma väga imestan, et õpingute ajal ei pööratud nõukogude arhitektuuripärandile ja selle uuendamisele mingit tähelepanu.“

SIIM TANEL TÕNISSON

Leedu arhitekt Gilma Teodora Gylytė on Baltimaade suurima arhitektuuribüroo Do architects kaasasutaja ja partner ning MTÜ Rebuild the Wonderdul asutaja ja juht. Novembris astus ta üles Tallinnas, rääkis sovetliku ruumi mõjudest ja võimalustest midagi muuta ning viis läbi töötuba.

MTÜ Rebuild the Wonderful tegeleb aktuaalse ja tundliku teemaga: poolt Euroopat ühendava sotsialistliku ruumipärandiga, selle ümbermõtestamise ja uuendamisega. Kui Eestis on nõukogudeaegse arhitektuuri arutelude keskmes olnud eelkõige sümboolika, siis teie olete võtnud käsile sovetliku elukeskkonna palju laiemalt ja sisulisemalt eesmärgiga muuta totalitaarse võimu loodud ruum vabale ühiskonnale sobivaks kvaliteetseks elukeskkonnaks. Kuidas te selle teema ja eesmärkideni jõudsite ja miks on vaja sellega tegeleda?

Alustan kaugemalt. Mulle näib, et paljudel on kuskil sügaval olnud aimdus, et sovetliku ruumi juures on miskit valesti. Me ei oska seda emotsiooni ehk sõnastada ega täpselt kirjeldada, aga küllap on kõik Nõukogude aega kogenud inimesed seda tundnud. Mäletan varasest lapsepõlvest, kui oli võimalik öelda, et miski on ilus ja miski ei ole, kuid ühtäkki pole neist kumbagi – on lihtsalt mingi vaikus. Lapsena hindasin väga toredaid kohti, aga mõned ruumid tegid siis kuidagi valvsaks, tekitasid kõhklust, ja see tunne käis minuga kaasas. Näiteks teekond lasteaeda ja lasteaed olid mingil põhjusel väga rasked. Asi ei olnud inimestes, inimesed olid toredad, asi oli milleski muus.

See tunne tuli minuga täiskasvanuellu kaasa ning ma kuidagi harjusin, võtsin omaks. Pöörde tõi üks kümme aastat tagasi haridusministri algatatud projekt, millesse ka meie büroo kaasati. Seda juhtis üks lasteaedade eest vastutav ametnik, kes sai väga täpselt aru, mis tundest ma räägin. Nad olid just soojustanud ja renoveerinud ühe lasteaia, kõik oli justkui korras, aga miski ei andnud talle rahu. Me otsustasime asjale läheneda süvitsi, küsida, mis teeb heast lasteaiast hea lasteaia, mis on need üldised põhimõtted, mida järgida. Ja need põhimõtted ei puuduta üldsegi detaile või tehnilisi aspekte, vastupidi, hea lasteaed tekitab hea tunde ja selle omakorda loovad head ruumid: ühisalad peavad mõjuma turvaliselt ja kutsuvalt, ühendused peavad olema lihtsad ja toetama suhtlemist, kogu maja peab täitma soe atmosfäär. See kõik õnnestus lõpuks ellu viia Vilniuse lähedal Pelėdžiukase lasteaia juurdeehitusprojektis. See oli tüüpiline H-kujulise põhiplaaniga lasteaed. Lisasime sellele uue sissepääsu, mis lõi ühenduse tänavaga, ja väikese sisehoovi, mis on turvaline kohtumispaik. Lapsed saavad sinna iseseisvalt minna ja see kõik on tekitanud tugeva ühtekuuluvustunde. Sellest hoovist ongi nüüd väikelinna olulisemaid avalikke ruume, kus korraldatakse laatasid ja on saadud ka teistel üritustel kokku. Pärast Pelėdžiukast sain aru, mis mõju võib elukeskkonnal olla kogukonnale ja kui ebaõiglane see on, et ainult need 300 last saavad võimaluse kogeda inimlikumat ruumi palju vabamalt ja demokraatlikumalt. Meil on sadu lasteaedu ja tuhandeid lapsi! Kusjuures suurim ruumiline muudatus ei puudutanud otseselt lapsi, vaid hoopis kokkasid. Nimelt lisasime köögile suure akna, mis tõi kokkade töö nähtavale. See pani nad tõeliselt särama! Nad nägid rohkem vaeva soengu ja riietusega ning kuna tekkis lastega omalaadne lähedus, tehti eraldi küpsetiste päevad jms. Inimene tahab olla nähtav ja grupi osa, ja kui elukeskkond seda võimaldab, muutub ühiskond tervikuna palju tugevamaks.

Kui Venemaa tungis Ukrainasse, pidin leidma mingi viisi, kuidas olla vajalik ja arvasin, et arhitektina saan oma parimaid oskusi ja teadmisi tutvustada ka ukrainlastele, et nad ei kordaks pärast sõja lõppemist riigi ülesehitamisel neid vigu, mida postsotsialistlikes riikides on tehtud. Leedust leidsin vaid paar head ruumi uuendamise näidet, mistõttu hakkasin uurima teisi riike, vaatasin Lätit ja Eestit, seejärel Poolat, Slovakkiat, Tšehhit ja olin vapustatud, et selliseid ümberehitamise ettevõtmisi on postsotsialistlikus Euroopas vaid käputäis. Ma arvasin, et leian sadu ja tuhandeid näiteid, aga lõpuks sain kokku vaid 15 projekti, mille käigus lihtsalt ei uuendatud vana asja, vaid ruum nüüdisajastati sisuliselt. Bukarestist Tallinnani öeldi mulle: jaa, meil on täpselt samad kardinad, aga me ei ole sügavalt mõelnud ruumile, kus me iga päev oleme. See näitab, kui sügav ja rahvusvaheline on totalitaarvõimu loodud ebamugava ja ebameeldiva ruumi probleem ning kui sügavale kollektiivsesse alateadvusse see on talletunud.

Tagantjärele imestan, kuidas õpingute ajal arhitektuurikoolis 20 aastat tagasi ei pööratud nõukogude arhitektuuripärandile ja selle uuendamisele mingit tähelepanu, ei esitatud küsimusi varasemate otsuste, ajaloo või kogu Nõukogude ajal loodud ruumi kohta. Nüüd see muutub: on näha, kuidas Euroopas võivad täiesti harilikud ruumid olla täiesti teistsugused ja ma loodan, et ka siin ilmanurgas ollakse nüüd palju julgemad, kriitilisemad ning vaadatakse lähiminevikule ausalt otsa.

Mulle väga meeldib, kuidas sa emotsiooni kaudu avad sotsialistliku ruumi teemat. Sa oled aga siiski õppinud arhitekt ja selle teemaga mõnda aega tegelenud, kas sa oskad kirjeldatud tunnet täpsemalt sõnastada ja mõtestada?

Ma nimetan seda ruumiliseks propagandaks. Kui infot on üldjuhul võimalik sisse-välja lülitada, siis propaganda surub ennast peale ning kuulutab alati ühte tõde. Kui muudes eluvaldkondandes on aru saadud, et ühiskonda saab korraldada ka teisiti, siis nõukogudeaegset elukeskkonda kiputakse ikka võtma kui paratamatust ja normaalsust.

Muidugi, Nõukogude Liidus tegeleti inimmassidega, aga ka massidele oleks tahtmise korral saanud ruumi luua ja ehitada nii, et inimesed end seal hästi tunneksid ja tekiks kogukonnatunne. See režiim otsustas aga kujundada linnaruumi nii, et see oleks pigem tõrjuv kui turvaline, suruda inimesed oma pisikesse eraellu, kapseldada ja eraldada nad nii palju kui võimalik. See ongi ruumiline propaganda ja avaldub anonüümsuses, ühetaolisuses ja inimliku mõõtkava puudumises. See on kõikjal meie argipäevas. Võtame näiteks teed. Ja ma ütlen teed, mitte tänavad, sest tee ei ole sotsiaalne ruum, vaid eelkõige sõjaline taristu soomuskolonnide läbilaskmiseks ja manööverdamiseks. Seetõttu kavandati need linnasisesed teed ka hästi laiaks ja mürarikkaks nii, et puudus visuaalne side teise teepoolega. USA ajaloolane Timothy Snyder on kirjutanud, et propaganda väldib silmsidet, inimlikku kontakti ja täpselt sama kehtib ka ruumilise propaganda kohta: puuduvad need ruumid, kus oleks mugav teisele silma vaadata. Nõukogude ajal rajatud avalike hoonete fuajees on alati selline tunne, et siit tuleb kiiresti lahkuda. Arhitektina tean täpselt, kuidas seda saavutada, kuidas luua seda tunnet: aken tuleb silmade kõrguselt ära tõsta – ja suhtumine kaaslastesse muutub. Või võtame näiteks tüüpilise pimeda koridori, kus puudub igasugune info uste taga kabinettides toimuvast. Teatud rahu saabub alles siis, kui kabinetiuks on selja taga sulgunud ja ollakse turvaliselt „sees“. Nii loob autoritaarne süsteem kerge, aga pideva ohufooni, mis paneb pelgama nn teisi ja nende tegevusi. Selline ruumikorraldus ei kasvata usaldust, vaid vastupidi, takistab solidaarsuse ja ühtsustunde tekkimist, mis just peakski olema arhitektuuri ja linna eesmärk. Selleks et saaks tekkida tervik, ühtne ühiskond, peab saama koos olla … See probleem on ülikeeruline ja mitmetahuline ning hõlmab mingil määral kogu ehitatud keskkonda.

Sellega seoses meenub mulle, et välisjalanõude toas ära võtmine kujunes Eestis normiks alles 1960. aastatel. Väidetavalt oli see reaktsioon sellele, et avalik ruum oli jäetud hooletusse, kontrollimatu ja sageli ebameeldivana tekitas omakorda vajaduse luua tugevam eristus puhta, turvalise kodu ja kaootilise, anarhilise väliruumi vahel. Saab öelda, et ruumipoliitika tagajärjed on väga selgelt muutunud kultuuri osaks.*

See on väga hea avastus, sest kohati on tõesti väga raske eristada, mis on nõukogude taak ja mis meie pärisosa. Siin piirkonnas on taasiseseisvust olnud 34 aastat, kuid mõningaid asju on endiselt väga keeruline muuta, sest see totalitaarsus on saanud meie harjumuste osaks. Minu lootus on, et uued põlvkonnad näevad neid aspekte värske pilguga ja oskavad ka vanemale põlvkonnale näidata, et kuningas on alasti. Olen seda kogenud, kui läksin pisikese sugulasega maalt jõulude ajal paneelmajade rajooni külla. Kohe kui me taksost väljusime, klammerdus ta mu külge ja palus, et me sealt ära läheksime. Värskete mõtetega on ka kooliõpilased, kes kogevad, et nende vanades koolimajades ei ole väiksemates gruppides hea töötada, midagi algatada või lihtsalt vabamalt olla. Ja selle toovad välja just õpilased, mitte tingimata õpetajad ja direktorid.

Propaganda tavaliselt ei ütle, et on propaganda. Tavameedia tarbimisel ollakse juba ettevaatlikumad ja on oskust meediat ka kriitiliselt analüüsida, eristada tasakaalustatud infot propagandast. Kuidas saavutada samasugune pädevus ruumilise propaganda eristamiseks, kuid vältida stigmatiseerimist? Kõigil ruumidel on ju kasutajad. Need on kellegi kodud ja keegi ei taha, et neile öeldaks, et see, mida on peetud koduks, on tegelikult nõukogude propaganda.

Just täpselt! Stigmatiseerimisega ei jõua kuhugi, keskenduda tuleb eeskujudele, mis näitavad, et olgu mis on, saab ka paremini. Hästi hea näide on ühe Vilniuse mikrorajooni südamesse ehitatud jalakäijate promenaad, kus viibib palju inimesi ja mis on olnud avaliku ruumina väga edukas, sest linlased satuvad seal nüüd kokku, näevad üksteist ja ennekõike seda, et olemas on ka teistsugune ruum. Ma arvan, et see on ainus tee. Inimestena oleme väga tundlikud ja iga muutus mõjutab meid. Teistpidi võib muutusi vaadata kui tervenemisprotsessi või ravi, mis ei olegi nauding, vaid ebamugav pingutus, mis lihtsalt tuleb läbi teha. Kui jätkata selle ohtlikuvõitu meditsiinilise analoogiaga, siis võib ka meie linnu käsitleda kui ühiskonna aju, mille sünapsid on trauma tõttu blokeerunud ja ühendused aju osade vahel ei toimi. Mida teha? Võtta ette keeruline operatsioon või vaadata ja oodata, mis saab?

Sellega meenub mulle eelmise presidendi Kersti Kaljulaidi narratiiv õmblusteta ühiskonnast, kus eri ühiskonnakihid ja -grupid ladusalt ja loomulikult koostööd teevad. Vähemalt Eestis on need õmblused turritama hakanud just ruumiteemadel, muutused linnaruumis ja liikumisviisides on teinud poliitika väga laetuks ja emotsionaalseks. Tallinna südalinn on suuresti sovetiaja pärand, kus, nagu ka mujal selle ajastu linnades, asendab peatänavat suur magistraal. 2016. aastal arhitektuurivõistlusega leitud nüüdisajastamise lahendus jäi poliitilistel põhjustel kõrvale, kuid praegune koalitsioon on selle taas käsile võtnud. Samal ajal on Vilnius läbi teinud väga suure muutuse ja tänavaruumi kvaliteedis Tallinnast kaugele ette rebinud. Kuidas see teil õnnestus?

Vilniuse linnaruum oli täpselt samasugune: väga ühetaoline, hall ja tõrjuv. Muudatusteks andis võimaluse soodne poliitiline olukord, kus koalitsioonil oli väga suur tahe teha linnaruumis suur kvaliteedihüpe. Kuna probleem oli väga suur ja kõikehõlmav, taheti alustada millestki lihtsast ja arusaadavast. Selleks sai üks saja meetri pikkune ajutine katsetus, millest sai väga innustav edulugu, näidates nii linnavõimule kui inimestele, et muutused on võimalikud. Järgmise sammuna pandi kokku inimkeskse tänavaruumi juhend, kus on kaksteist põhimõtet, mida tänavate ümberehitamisel järgida. Need olid väga lihtsad põhimõtted: haljastuse lisamine, sõiduradade kitsamaks tegemine ja kõnniteede laiendamine, tänavaservaga paralleelselt parkimise suurendamine. Suures plaanis nihutatigi prioriteet autolt inimesele: et tänavavalgustid ei oleks maantee, vaid inimese mõõtkavas, et sõidutee ei katkestaks kõnniteed, et liikuda saaks ohutult ja katkestusteta. Nende põhimõtete hästi selge määratlemine oli vajalik eelkõige linnajuhtidele, et kõik osakonnad ja ametnikud oleksid ühel lainel ja ajaksid sama asja.

Selline eesmärk andis programmile suure ulatuse. Iga tänava juures ei pidanud nuputama, mida teha, vaid linn sai välja töötatud põhimõtetest kokku panna kombinatsiooni, mis parasjagu oli võimalik. Mingi hulk tänavaid ehitati terviklikult ümber, mõnes kohas värviti ainult tänavavalguspostid mustaks ja lisati haljastust. Need muudatused ei vajanud keerulisi projekte ja pikka menetlust, valiti antibürokraatlik tegutsemisviis ja just asjaajamise lihtsus sillutas nii libeda tee, et mõne aastaga ehitati ümber 60 tänavat.

Pärast seda vahetus Vilniuses võim. Kuidas koalitsioonimuutus tänavaprogrammi mõjutas?

Uus linnavalitsus on jätkanud tänavate haljastamisega, kuid paljud muud meetmed on pandud pausile. Ma arvan, et see on ajutine, sest linlased on muutusi mõistma ja hindama hakanud. Põhiline, et paikadele on antud täiesti uus iseloom, kus käitutakse täiesti teistmoodi, sõbralikult ja avatult. See on nagu mingi hea viirus, mis levib ja kasvab iseenesest. Vaja on istutada vaid õiged seemned. Siis saavad muutused kasvada millekski, mida hinnatakse ja armastatakse. Tervenemine peab algama armastusest.

Kindlasti oli algul ühiskonnas omajagu ka neid, kes muudatusi soojalt ei tervitanud. Kas see nn hea viirus nakatas ka neid? Kuidas mõjutasid muudatused ühiskondlikku debatti?

Toimunud on märkimisväärne muutus: avalikku kriitikat on nüüd pärast muudatuste läbiviimist ligi 90 protsenti vähem. Kui Vilnius tänavate ümberkujundamise programmiga alustas, pöörati iga päev tähelepanu vaid negatiivsele, näidati näpuga sellele, mis on valesti. Nüüd räägitakse rohkem sellest, kuidas saaks teha paremini. Inimesed on loomulikult erinevad. Kõigil on oma kogemused ja vaatenurgad. Demokraatlik ühiskond peab sellega arvestama ning jätma kohanemiseks aega. Varem olen olnud üsna pealetükkiv, oodanud kiiret tegutsemist ja nõustumist. Probleem on aga selles, et suur osa arhitekti tööst on veidi nähtamatu ja väljastpoolt võib olla keeruline mõista mingite otsuste tagamaad. Seetõttu tuleb pidevalt suhelda, selgitada ja harida, miks tehakse selliseid otsuseid ja mis on nende sotsiaalne väärtus. Näiteks kui selgitada, miks mõne tänavanurga inimsõbralikuks muutmine toob inimesed kokku, parandab elanike ühtekuuluvustunnet, hakatakse mõistma, et varem ei ole sellele kunagi mõeldud. Nii saab välja tuua seosed, kuidas harjumused mõjutavad linnaruumi. Veel näiteid. 80-kilomeetrise tunnikiirusega läbi linna sõitmine eraldab sõitja keskkonnast, kaob inimlik kontakt. Kui aga aeglasemalt sõita ja linnaga tähelepanelikumalt suhestuda, võib mõista, et asi pole piirangutes, vaid võimalustes, et muudatuste eesmärk pole ära võtta, vaid anda. Selliseid arutelusid on vaja pidada. Disainist ei piisa, vaja on rääkida.

Tulen tagasi sinu MTÜ juurde. Mind väga huvitab, kuidas häid näiteid võimendada nii, et need kiiremini ja tõhusamalt aruteludesse jõuaksid?

Ma arvan, et see võtab palju aega. Võti on nende käes, kes teevad otsuseid. Seepärast teeme MTÜs palju tööd, et otsustajaid harida, tutvustada häid näiteid ning muudatuste mõju. Praegu teeme selleks uurimistöid. Plaanis on koostada uuring haridusasutuste ümberehituste mõju kohta ja vaadata, kuidas muudatused on mõjutanud käitumist, tervist, õpitulemusi jne. Ma näen, et vajatakse andmepõhist tõestust, sest ainult arhitektide toel need ideed ei levi.

Olen mõelnud, et MTÜ Rebuild the Wonderful võiks kujuneda postsotsialistlike riikide ühiseks platvormiks, kuhu kogutakse parimad näited, tehakse uuringuid ja edendatakse ruumikultuuri. Ma ei tea, kas nii juhtub, kuid potentsiaal on olemas, ja usku on ka, et see peaks juhtuma. Inimesed tuleb ühendada, mitte ainult arhitektid, vaid kõik, kes saavad ja tahavad kaasa rääkida.

Haridusreisidel ja loenguid pidades olen märganud, kui vajalik on näidata üldist pilti, illustreerida seda statistikaga, aga tutvustada ka väiksemaid saavutusi. Näiteks kui tulla tagasi intervjuu alguses räägitud lasteaiakokkade juurde, siis neid oli vaid kolm, kuid nende võimendamise kaudu saavutasime palju suurema efekti.

Siit tuleb hästi välja, kuidas arhitektuur võib inimesi marginaliseerida või inimväärsete töötingimuste loomine parandab elukorraldust. See on väga võimas ja ilus näide. Kool kujundab nii palju ühiskonna hoiakuid ja harjumusi ning kooli kaudu levib kultuur ka mujale.

Need teemad on väga aktuaalsed ka USAs ja Lääne-Euroopas, kus segregatsioon ja rassipoliitika on aja jooksul väga paljusid tõrjunud ja sama teadlikult marginaliseerinud nagu totalitaarne Nõukogude Liit. Ma arvan, et see on koht, kus meie kui n-ö perifeeria saame ka vanasse läände sisse tuua värskeid tuuli, näidata, kuidas ümber käia XX sajandi arhitektuuriga. Neil on sellesarnased probleemid palju rohkem peidetud, samal ajal kui Ukrainas toimuv on silmad nii paljudel avanud. Ukraina ja teised postsovetlikud piirkonnad on kõige äärmuslikumad näited modernistliku ruumipoliitika mõjust ja meil on võimalus peegeldada seda tagasi läände, kus need probleemid ei pruugi nii ilmsed paista.

Tahan rõhutada, et see ei ole esteetika küsimus. Esteetika on võimas, kuid seda saab kasutada ka relvana. Kõik totalitaarsed režiimid on arhitektuuri esteetika teinud ruumilise propaganda osaks. Midagi sellesarnast näen praegu ruumi kommertsialiseerimises, kus kõige tähtsam on ilu, aga mitte inimestevahelised suhted. Isegi vastupidi, see ilus ruum tõrjub tihti teadlikult neid, kes ei jaksa seal olemise eest maksta.

Ka Eestis on hakatud märkama, kuidas ruumimuudatused tekitavad segregatsiooni. Ehk on sellised vastuolud loomulik osa linna ja ühiskonna arengust? Öeldakse, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. Kas võib sama öelda ka ruumi kohta, et iga rahvas on oma elukeskkonda väärt?

Ümbritseva ruumi eest saavad kõik vastutada. Igaüks saab muuta oma harjumusi ja öelda, et praegune ruum ei peegelda ühiskonna põhiväärtusi. Peab tekkima omanditunne oma elukeskkonna üle. Kui inimene tunneb, et miski kuulub talle, siis käitub ta hoopis teistmoodi. Hoolib sellest ja märkab, mis toimub. Kahjuks on ruumiline propaganda õpetanud vastupidist, näidanud, et üksikisik ei loe, et tal pole vastutust ega võimu ümbritseva üle. Ära on võetud kuuluvustunne ja inimest pisendatud. Aga õnneks piisab ka väikestest asjadest, et seda muuta. Näiteks istutada midagi, koristada prügi, lisada mõnele seinale ronitaim – sellised väikesed asjad loevad väga palju. Näiteks olen ma asetanud igale aknalauale lambi, mitte ainult enda, vaid ka linna jaoks. Minu soe ja kutsuv aken on tänavaruumi osa ja kannab seda emotsiooni edasi. Selliste väikeste žestidega saavad kõik iga päev oma linna paremaks teha. Tuleb ainult vaadata kaugemale omaenda vajadustest ja mõista, et lamp minu aknalaual toob kaasa positiivse mõju ka paljudele teistele.

* Heiki Pärdi, Eesti argielu, teekond moodsasse maailma. Tänapäev, Tallinn 2017.