Põltsamaa lossi toores ilu

Rekonstrueeritud Põltsamaa loss üllatab: arhitektid pole kartnud libastuda ei normatiivse hea maitse ega ka enda kehtestatud kvaliteedi skaalal.

EPP LANKOTS

Põltsamaa lossikompleksi rekonstrueerimine. Arhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia) ja Birte Böer. Sisearhitektid Margit Argus, Elo Liina Kaivo (Studio Argus), Margit Aule (Lumia). Konsultant Artur Ümar.

Konvendihoone müüride ja katuse arhitektuur Ülo Mahoni, Andrus Rehemaa (ARC Projekt). Maastikuarhitektid Margit Argus, Eliise Harjak (Studio Argus), Margit Aule (Lumia), Sulev Nurme (AB Artes Terrae), Britt Mäekuusk (Projektibüroo). Avati 2023. aasta juunis.

Lõpule jõudva aasta arhitektuurisaavutuste kohal troonib – selline sõnastus sobib seekordse kultuurkapitali arhitektuuri peapreemia pälvinud ehitise erilisuse esiletoomiseks – ilmselt üks keerulisemaid arhitektuuriobjekte, mis on selle preemia pälvinud. 800aastase ajalooga Liivi ordu tugipunktina rajatud Eesti üht suurimat arhitektuuriansamblit ehk Põltsamaa linnust ja lossi on pärast viimast hävingut Teise maailmasõja lahingutes jõudumööda elule turgutatud 1970. aastatest, mil alustati müüride konserveerimisega. Samuti linnuseansamblisse kuuluv XVIII sajandil suurtükitornist pühakojaks kohandatud Põltsamaa Niguliste kirik oli juba taastatud kohe pärast sõda. 1980. aastate lõpus püstitati ringmüüri äärde restorani- ja muuseumihooned, ent uuendused olid sellegipoolest rahapuudusest ja lagunemisest tuleneva üldise mahajäetuse atmosfääri lõhkumiseks ebapiisavad.

Lossi taastamistööde 2023. aastal lõppenud etapp on olnud aga sedavõrd ulatuslik, et sajandite jooksul korduvalt hävinud ja üles ehitatud ehitusmälestis on nüüd vaiksest hääbumisest elule äratatud. Endine konvendihoone, mis ehitati XVII ja XVIII sajandil ümber Eestis ainulaadseks rokokoostiilis interjööriga aadlipaleeks, oli veel 1930. aastatel üks seltsielu keskpunkte ja turismisihtkohti. Nüüd on selle varemed konserveeritud ja võimas ruum koos torniga külastajatele avatud. Valitsejamaja ehk väravahoone, millest olid alles vaid seinad, on rekonstrueeritud nüüdisaegseks muuseumihooneks, linnuse õueala on korrastatud avalikuks kasutuseks ja ürituste tarbeks, seda täiendab minimalistliku lisandusena nüüdisaegne betoonist, tsingitud plekist ja puidust välilava.

Varem Kaos Arhitektide tuumiku moodustanud Margit Aule ja Margit Argus, kes lahknesid Põltsamaa lossi taastamistööde käigus eraldi büroodesse Lumia ja Studio Argus, on end eelmiste projektidega (Haapsalu piiskopilinnus, Vastseliina piiskopilinnuse palverännumaja, Kai kunstikeskus jt) kehtestanud mitte üksnes tippudena kitsas valdkondlikus nišis, vaid seadnud mõõdupuu, mille järgi üleüldse XXI sajandil pika ajalooga ja keerulisi kultuuriväärtusega objekte taaselustada. Koos kaasautorite Birte Böeri, Eliise Harjaku, Elo Liina Kaivo ning ajaloolasest nõustaja Artur Ümariga on astunud Aule ja Argus Põltsamaa projektiga Haapsalu piiskopilinnusest ja Vastseliina palverännumajast aga sammu edasi. Kõnealune värske lähenemine on viinud kaugemale turvalisest ning neutraalsest kontrastiprintsiipist, mis on ajaloolisse keskkonda sekkumisel ning autentsete ja rekonstrueeritud osade eristamisel olnud aastakümneid kehtiv.

Riskitud on ühelt poolt pragmaatikaga, aga püütud vältida ka harjumus­päraseid esteetilisi valikuid, pole kardetud libastumist ei normatiivse hea maitse ega ka enda kehtestatud kvaliteedi skaalal.

Ühtne ja irdne

Põltsamaa kompleks on keeruline: seal põimuvad linnuseperioodist säilinud müürid, aadlipalee hävinud kihistused ja 1980ndatel rekonstrueeritud hooned. Praeguse lahendusega on välistatud ühe selge ja tugeva idee domineerimine nii, nagu see esineb näiteks rekonstrueeritud Haapsalu piiskopilinnuses. Põltsamaa linnuse osad mõjuvad selles kompleksis korraga ühtse ja irdsena: kahtlemata toetavad seda hoonete eri funktsioonid, ent vastandlikkus iseloomustab ka rekonstrueerimise põhimõtet üldisemalt. Endine konvendihoone/aadlipalee on taastatud konserveerituna, väravahoonesse rajatud ekspositsiooniosa on küll jõuliselt nüüdisaegne, ent säilinud hoonekehandisse on suhtutud igati austavalt. Väliala koos moodsa lavaga on seostest näiliselt kõige vabam. Sellegipoolest on ka erineva loogika alusel taastatud osad omavahelises seoses. Visuaalselt on kõige tugevamad konvendihoone, väravahoone ja välilava nüüdisaegse materjalikäsitluse ja detailidega valtsitud plekk-katused.

Näiline kõrvalekaldumine juhtideest on kandunud kohati eriti huvitaval ja vabastaval moel ka hoonete sisse, mis võimaldab sel moel teatud mõttes autonoomset lähenemist suurema plaani sees. Lõpptulemuses on tõenäoliselt oma osa ka leidlikul ja väsimatul tellijal, kes on pideva rahapuuduse kiuste ja lõputu projektikirjutamise toel püüdnud leida kõikvõimalikke rahastusmeetmeid kildude realiseerimiseks. Standardseid ootusi on nihestatud näiteks otsusega taaskasutada muidu absoluutselt maitsekalt rekonstrueeritud maakivist väravahoone interjööri betoonist, terasest ja puidust pindade vaoshoitud tonaalsuse ja moodsa ekspositsiooni juures auditoorium-kinosaalis Tallinnast rahvusraamatukogu rekonstrueerimistööde käigus äraviskamisest päästetud suure saali 30 aastat vanu siniseid klapptoole.

Sajandite ilu

Kuna ajakihistuste ette antud võimaluste tabamisel ei ole piirdutud üksnes järeleproovitud ja toimivate lahendustega, on jõutud konvendihoones täiesti uuele tasemele. Ainult müüridena säilinud ja suures osas vahelagedeta ehitis, mille seinte vahel oli enne hävingut ligi kolm sajandit Eesti üks suurejoonelisemaid aadlipaleesid, sai taastamistööde käigus peale katuse. Tornile lisati ajaloolist vormi järgiv, ent nüüdisaegse materjalikäsitlusega maamärgina mõjuv uhke kuppel ning tornikehandi sisse ehitati torni tipus oleva vaateplatvormini vonklev perforeeritud metallpiirdega betoontrepp. Asi ei ole siiski trepis või teistes taktitundlikes lisandustes ja nende pretensioonitus moodsuses või materjalides, mis eristuvad ja tõstavad esile korraga nii iseenda kui ka ajaloolise kihistuse. Konvendihoones mõjuvad seinad: nende toores ilu, mis ilmneb erikujuliste maakivide, murdunud telliste, krohvilaikude, mördikänkrate ja korstnalõõride mustris, ongi jälg lossist – arhitektid on soovinud seda rõhutada. Selle jälje teeb aga trepi distantseeritud ja jaheda respekti juures täiesti geniaalselt nähtavaks sekkumine, mis on jõhker ja vahetu: taastatud vaheseinte silmatorkavalt rohmakas teostus. Uute telliste oranž värv ja hallid vuugitäiteplärakad võiksid küll viidata ajutisele lahendusele ja ilmselt tekitada veel teisigi küsimusi, ent on siiski veenvad oma pretensioonikas materiaalsuses, millega tuuakse esile säilinud sajanditevanuste seinte ilu. Teiste lisanduste puhtad vormid, eristuvad materjalid ja pinnakäsitlused (juba mainitud trepi metall ja betoon, siledad ja perforeeritud pinnad) on siiski ka vältimatu osa Põltsamaa lossi tugevast kontseptsioonist, mille taustal konvendihoone seinte radikaalne esteetika esile tõuseb.

Kokkuvõtvalt: rekonstrueeritud Põltsamaa loss üllatab tõepoolest, nagu on seda teinud ka ennast niigi tõestanud ja väljakujunenud käekirjaga Lumia ja Studio Argus. Nii nõustun minagi nendega, kes on arvanud, et Põltsamaa loss leidis parimad võimalikud arhitektid.