Maapealne põrgu ehk Kuidas Berliinis naisi vägistati

Jüri Laulik

Mängufilm „Anonyma – naine Berliinis” („Anonyma – Eine Frau in Berlin”, Saksamaa 2008, 131 minutit), režissöör ja stsenarist Max Färberböck. Osades Nina Hoss, Jevgeni Sidihhin, Juliane Köhler, Jördis Triebel, Sandra Hüller, Irm Hermann, August Diehl jt.  „26. aprillil sulgesid Vene väed piiramisrõnga Berliini ümber.” Nii algab film „Anonyma – naine Berliinis”. Jutt käib 1945. aastast ja filmi tegevus hõlmab paari esimest kuud pärast Berliini vallutamist Nõukogude vägede poolt.  Film avab ühe tabuteema, millest Saksamaal ei räägitud aastakümneid. Nõukogude Liidus ja hiljem Venemaal muidugi ammugi mitte. Vana sõjakombe järgi löödi vaenlase mehed maha või viidi orjusesse, naised aga vägistati. Just seda teist poolt, tuhandete saksa naiste jõhkrat vägistamist 1945. aastal, ongi kujutatud filmis „Anonyma – naine Berliinis”.

Filmi aluseks on ühe noore naise märkmed, kus ta täpselt ja midagi varjamata kirjeldab  enda ning paljude kaaslaste elu 1945. aasta mais ja juunis, lõputuid vägistamisi, alandusi, viletsust, nälga, häda purustatud Berliinis. Anonyma, anonüümseks jääda soovinud naise mälestusteraamat ilmus esmakordselt 1954. aastal USAs inglise keeles. See tõlgiti mitmesse Euroopa keelde, aga tagasi emakeelde jõudis alles 1959. aastal, kui saksakeelse raamatu andis välja üks väike Šveitsi kirjastus. Sakslased vaatasid sellest mööda nagu koerakakast kõnniteel  peene boutique’i ees. Painavaid mälestusi ja igasugust häbi oli isegi küllaga, vaja veel Russenmatratze mälestusi lisaks.

Paljud naised olid ju selle košmaari üle elanud, mees oli vangilaagrist tagasi tulnud ja elu oli jälle enam-vähem rööpasse läinud. Ega raamat ka maailmas erilist tähelepanu või kaastunnet pälvinud. Paras neetud natsidele, need naised ju jumaldasid Adolf Hitlerit, tervitasid vaimustunult Saksa sõjaväe vallutusi  Euroopas, rõõmustasid, kui juudi naabrid kuradile saadeti. Paras raiskadele, et vene metslased neid vägistasid ja karistasid. Saksamaal ilmus raamat pärast autori surma aastal 2001, uuesti 2003 ja saavutas siis korraliku populaarsuse. Ehk tahtis uus põlvkond teada, millest vanaema oli elu lõpul hooldekodus pidevalt soninud, ehk oli ajaline distants lõpuks piisav. Jubedat alandust ja häbi, mis ju oligi Nõukogude  sõjaväejuhtide poolt enam-vähem heaks kiidetud, püüti unustada ja sakslased ei tahtnud sellest midagi ei näha ega kuulda. Berliinis vägistasid Nõukogude sõjaväelased arvatavasti 100 000 naist, kogu Ida-Saksamaal aga kuni kaks miljonit naist, kes kannatasid vallutajate seksuaalvägivalla läbi – väikestest tüdrukutest vanade naisteni. Osa neist suri pärast vägistamist, osa nurgatohtri juures aborti tehes, osa võttis endalt elu. Enamik elas üle. 

Saksa publitsistikas on ka välja pakutud, et viis protsenti 1946. aastal Ida-Saksamaal sündinud lastest on Nõukogude armee järeltulijad. Need kõik on spekulatsioonid, väga hüpoteetilised arvud. 100 000 naist on statistika. „Anonyma – naine Berliinis” on ühe naise kaine ja aus kirjapanek, mis juhtus temaga ja nendega, keda ta tundis. Filmina on „Anonyma – naine Berliinis” nagu päikse kätte jäänud konserv: paisub ja  kihiseb kuuldavalt, kohati purskub siit või sealt välja. Surutist tekitab teadmine, et kohe-kohe juhtub midagi jõledat – nagu heas thriller’is. Vägistamisstseenid on suhteliselt napilt ja viisakalt läbi viidud. Peaosaline Nina Hoss on pärast filmi valmimist ühes intervjuus öelnud, et mitte vägistamisstseenid ei olnud võtete ajal kõige hullem: „Ma tean täpselt, et need olid minu meeskolleegidele sama ebameeldivad kui mulle. Kõige pingutavam selle filmi  võtetel oli, et pead kolm kuud elama permanentselt selle ellujäämisvõitluse, hirmu, õudusega. Kui sa kolm kuud veedad selles maailmas, siis sööb see närvid läbi”. Tema tegelane on selle filmi jahe selgroog, emotsionaalselt soomusrüüstuv sihikindel naine, kes mõistusega kogu sellest emotsionaalsest hullumajast läbi tüürib. Eesmärk on leida endale küllalt kõrge Vene ohvitser, kellele andudes pääseda muust vägivallast, lisaks veel teadmine, et „leiva, peki  ja heeringa keel on rahvusvaheline”.

Küllap on nii raamatu omaaegne kõrvaletõukamine kui ka filmi napp edu tingitud suuresti sellest, et ei ohvrid ega vägivallatsejad taha enam toimunut meenutada. Mõni üksik vana saksa naine on siiski pärast filmi ilmumist avalikkuse ees meenutanud, mis juhtus pärast sõja lõppu. Üle seitsmekümneaastane Ingrid Holzhüter meenutas pressis, kuidas ta pääses kaheksa-aastase tüdrukuna mitu korda vägistamisest  vaid tänu sellele, et tema ema ennast vabatahtlikult välja pakkus. Selliseid juhuseid on küll väga üksikuid, režissöör Max Färberböck on pärast filmi valmimist tunnistanud, et temal ei õnnestunud leida ühtegi vana naist, kes oleks rääkinud enda vägistamisest sõjajärgses Berliinis. Samas antakse filmis ka aimu sellest, millist vihkamist punaarmee noored mehed endas kandsid: olid nad ju tulnud läbi Saksamaa vallutatud  territooriumi ja näinud, kuidas natsiväed olid käitunud „alamrassi” suhtes. Vihkamine ja kättemaksuhimu kobrutasid selles paisunud konservis nagu ka saksa naiste teadmine, et nüüd tulebki kättemaks. Kuidas Ilja Ehrenburg innustaski punaarmeelasi? „Kui sa pole päeva jooksul tapnud vähemalt ühte sakslast, siis on see olnud kadunud päev.” „Anonyma – naine Berliinis” on täis muserdavaid minevikuvarje, seega pole ime, et uute  saksa filmide festival tõi Eestisse selle asemel filmi „Võõras”, kus näeb tänapäeva naise kannatusi tänapäeva heaoluühiskonnas. Berliini linnavolikogu kristlikud demokraadid tegid sel aastal ettepaneku püstitada pärast sõda okupatsioonivägede, eelkõige Nõukogude sõdurite poolt vägistatud naistele mälestusmärk. Ülejäänud fraktsioonid hääletasid ettepaneku maha.