Täiusliku pinnatöötlusega pihtimus

Martin Rünk

Margus Tamme ja Marta Stratskase näitus „Never odd or even” ehk „Mitte kunagi paaris või paaritu” Hobusepea galeriis 24. I – 4. II. Margus Tamme ja Marta Stratskase näituse pealkiri „Never odd or even” on nüüdiskunstnike seas armastatud veidi krüptiline palin­droom, mis välistab binaarsuse kuid oma vormiga samas kinnitab seda. Näituse ainukeseks tekstiliseks raamistuseks peale pealkirja on tsitaadikogudes ringlev Karl Marxi valetsitaat „Kunst on alati ja kõikjal pihisaladus”, mis veidi teises sõnastuses näib algselt pärinevat hoopis saksa helilooja ja muusikateadlase Adolf Bernhard Marxi sulest. Nende kahe sissejuhatava fraasiga saadavad Stratskas ja Tamm vaataja oma isiklikku maailma, mis ühel või teisel viisil räägib kunstnike omavahelistest suhetest. Margus Tamm on juba pagasiga kunstnik. Avangardi ja Pink Punki koosseisus tegi ta performance’eid, mille keskmeks oli hoiak, attitude, fantastiline elu ja glämm. Pärast koos tüdrukutega kämbitegemist on Tamm tagasi tõmbunud ja koostöös Argo Peeveriga mitmeid tabavaid ruumiinstallatsioone loonud ning jätkanud õpinguid EKA doktorantuuris, teemaks sekkuvad aktsioonid.

Marta Stratskase viimane suurem projekt oli eelmisel kevadel Kristi Kongiga Vaala maalinäitus „Taevas” („Heaven”). Stratskase hiiglaslik, ühte seina kattev maalikompositsioon, mida Eha Komissarov on poolehoidvalt kirjeldanud sõnadega „gootilik jamps”, oli mitmekihiline ja sümbolirohke jutustus ühest elukaarest. Religioossusega flirtiv tume, räpane ja raske neoekspressionistlik maal on miski, millega ma üldjuhul väga ei suhestu. See on küll puhtalt subjektiivne kogemus. Stratskas on Tanel Rannalale antud intervjuus rääkinud (emotsiooni) kontsentreeritusest ja energiast kui maali kõige kesksemast eesmärgist, ja see tundub huvitav. Mõte jõu rohmakast lõuendile kanaldamisest ja üleliigse nokerdamise vältimisest on tugev.

Praegusel näitusel on see pulbitsev aines laitmatult valge kalevi alla lükatud ja koostöös Margus Tammega on Stratskase intensiivsus ja tumedus asendunud kergema hingusega. Installatsioon ei kujuta tummise mulla järele lõhnavaid puude ja põõsastega surnuaedasid, mis lahkunuid aegamööda tarbivad, vaid märksa tsiviliseeritumat kalmistut, mis meenutab oma puhtuses Patsy Stone’i kliiniliselt valget ja futuristlikku eksklusiivbutiiki „Jeremy’s”, kus klientidega ninakas olla ja poosi hoida.

Laitmatu pinnatöötlusega hauaplaatide ja -ristide vahelt jõuab krüpti, mille laest ripub valguskast paradiisliku stseeniga. Fotokollaažil on kujutatud maalilise veekogu kallast, kus lisaks hirvedele, huntidele ja ussidele hõljuvad vee kohal ja kaldaliivas salapärased valgust murdvad vurrilaadsed elemendid (Lotte Jürjendali klaasobjektid). See on teise loomise eelne hetk, kus kõik on segamini ja korraga kohal: üheaegselt suur ja väike, järv ja jõgi, suvi ja sügis. Nagu Peeter Lauritsa mütoloogilised kosmogooniad, kus saavad kokku tähed ja kärbseseente psühhedeelsed lubadused. Siin on lugu idüllist, mille pinge võiks kasvada välja loomade omavahelistest suhetest ja tundmatu objekt ettearvamatust olemusest. Võib-olla on pilt siiski liiga ilus, et seda lahkama hakata – vaikselt tilkuv, kumisev ja loksuv. Tamme ja Stratskase kunsti pihtimuse sisu jääb saladuseks.