Lastekirjandus ja meedia

Mare Müürsepp

Rahvusvaheline lastekirjanduse uurijate ühing – IRSCL tegutseb aastast 1970. Ühingu eesmärk on edendada lastekirjanduse teoreetilist käsitlust. Lugemise õpetamisega seotud on suunatud pigem mujale, kuna IRSCL on oma prioriteediks pidanud kirjandusteaduslikku süvenemist. Paraku, aeg muudab asja. Viimatine kongress sel aastal Maastrichtis kandis pealkirja „Lastekirjandus ja meediakultuur”. Arutati meedia ja lastekirjanduse vahekorda üsna praktilistest aspektidest. Kuidas uus meedia laste lugemisvara kujundab? Kuidas lastele mõeldud uuemaid tekste määratleda ja analüüsida? Kuidas uuenev meedia mõjutab kooli ja õpetajakoolitust? Kuidas siduda lugemine ja keeleõpetamine? Toon alljärgnevalt esile kolm teemat: digilasteraamatud, sellega seonduv mõistekasutus ning teravad teemad laste- ja noortemeedias.

Digilasteraamatud
Kuna mitmesuguseid digitooteid on sugenenud oimamatult kiiresti, olid koosolijad tänulikud Barcelona uurijale Celia Turronile, kes määratles digitaalse lastekirjanduse liigid. Tema eristuses on neid neli. Esiteks narratiivsed audioraamatud, kus tekst on kuulatav ja seda nii koos trükitekstiga kui ka ilma, lisaks sõnalisele osale võivad seal olla muusika ja muud heliefektid. Teiseks, multimeedianarratiiv – koos on tekst, pilt, heli, säilib loo lineaarne struktuur; leheküljed võivad olla nii skannitud kui ka digitaalselt loodud; sõnad võivad vilkuda nende ettelugemise järjekorras, raamat võib olla lihtsam või keerulisem. Selle liigi näitena libises läbi ka Piret Raua „Emma roosad asjad” („Emma loves pink”), kusjuures paistab, et tegu on rahvusvaheliselt klassikana tunnustatud teosega, kuna selle nimetamine ei nõudnud kommentaare – kõik noogutasid teadja näoga. Hüpermeedia narratiivina on määratletud lasteraamatut, kus tekstil võib olla saatetekst, lugejale-kasutajale antakse juhendeid, ta võib sekkuda loo arengusse, valida, kes on peategelane ja kuidas lugu lõpeb, ja saada vastu erinevaid lugusid.  Multitoega narratiivi leiab nagu viimati nimetatugi peamiselt App Store’i kaudu, lineaarne jutustus on täiendatud linkidega ja muude võimalustega.
Nagu rõhutavad aga asjatundjad: lihtsus-keerulisus omaette ei tähenda ei madalat ega kõrget taset. Tavaliselt on lugu edukalt jälgitav ka lihtsama vahendi korral, keerulisem tehniline lahendus ei anna loole uut tähendust. Struktuuriline innovatsioon on digilastekirjanduses paraku harv.
Betty Sargeant, haritud kui visuaalkunstnik ja loovkirjutaja, näitas oma loomingu varal, kuidas võib digiraamat erineda tavalisest raamatust, tema töö käsitleski raamatu vormi ja ülesande muutumist läbi aja. Betty esitlust saab tema kodulehelt ka jälgida.
Iga uue raamatutüübi tekkes on nähtud traditsiooni kadu. XX sajandi algul kurtsid vanainimesed, et lapsed ei kuula enam ennemuistseid pajatusi, vaid otsivad tarkust kooliraamatuist. Lasteraamatutes leiab huvitaval kombel seda, et uuem teos sisaldab osutusi varasemale kommunikatsioonivormile. Nii on juturaamatutes küllalt leida suulise jutustamise vormivõtteid, s.t raamatut vahendab jutustaja isik või on seal episoodid, mille sisuks on jutustamine. Samamoodi on ka digiraamatuis leida nii-öelda meenutusi paberraamatust, on raamatu-ainelised digiraamatud, nagu näiteks „Härra Morris Lessmore’i fantastilised lendraamatud” („The Fantastic Flying Books of Mr Morris Lessmore”).       
Kas raamat kaob, kui lugude vahendamiseks tulevad uued tehnilised vahendid?  Toreda näite tõi saksa lastekirjanduse uurijate üks liidreid Hans-Heino Ewers: tema lugemishuvi innustasid suurel määral raadiost kuuldud Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lood. Saksakeelne tõlge oli küll ka raamatuna olemas, aga rahapuudusel polnud raamatukogud saanud seda piisavalt varuda. Väike Hans-Heino sai lugejaks ka raadiot kuulates.

Kuidas me sellest räägime?
Raamatuelemendiga toodete hoogsa arenguga kaasneb probleem, kuidas midagi nimetada, ja seda mitmel tasandil. Laste lugemaõppimise üheks osaks on teadlikkus oma tegevusest: tuleb leida õigeid sõnu selle kohta, mida teen (loen, jutustan, võrdlen jne), õigeid nimetusi tekstide puhul (pealkiri, mõistatus, jutt, luuletus jne).
Kirjanduse väljumisega paberraamatust muutub see kõik palju keerulisemaks, näiteks on tükati väga raske vahet teha digiraamatul ja multifilmil, seega siis ka lugemisel, vaatamisel jm tegevusel. Niisamuti viib see tekstikujude paljusus segadusse uurijad. Mõisted hakkavad laiali valguma.
Laste meediakasutust analüüsinud peaesineja Gudrun Marci-Boehncke Dortmundi tehnikaülikoolist kasutas motona Ludwig Wittgensteini ütlust selle kohta, et meie keele piirid tähendavad ka meie maailma piire. Ta selgitas, kuidas muutub lugemise ja kirjutamise iseloom: et suulisele kõnele omane sünkroonsus liitub kirjaliku kõnega ja uus meedia lubab igal inimesel rohkem kultuuris osaleda. Osalevas digikultuuris õppimine ei eelda ennekõike tehnikat, vaid vastavat mõttemudelit. Tehnika uueneb kiiresti, aga mõttemallid nii ruttu ei muutu. Digitaalne meedia on tänapäeva lingua franca, ütles Marci-Boehncke, ja teenis sellega publikult teravaid vastulööke. Miks kasutab ta sõnu „lugemine”, „keel”, „kirjaoskus” jms muus tähenduses, kui seda teevad mõned põlisemad akadeemilised koolkonnad? Ja üldse, kuidas saab viidata Wittgensteinile, kui tema ajal polnud veel olemas digiseadmeid, ütles üks õige kuri kuulaja.
Lastekirjandust uurivad paljude alade teadlased (kirjandusajalugu, keeleteadus, tõlketeooria, psühholoogia, semiootika, filosoofia, kasvatusteadused, kunstiajalugu, infotehnoloogia jne) ja igaüks kasvab välja n-ö oma ülikooliaegsetest konspektidest. Ülikool on tihtigi eeskätt konservatiivne, säilitav ja põlistav institutsioon.
Ehkki juba mitukümmend aastat on lugemise mõiste üksjagu avardunud, tuleb seda igal võimalikul puhul väsimatult uuesti ja uuesti selgitada.
Ülikooliharidus, selle vahendamine ja erialateadusse süvenemine ei anna ainult uusi teadmisi, vaid kõrgendab ka nõudlikkust terminiloome suhtes. Süvenemine oma erialasse võib soodustada ebakindlust muudes valdkondades orienteerumisel ja hoogu läinud inter- ja transdistsiplinaarsus tekitab järelemõtlikus ja enesekriitilises uurijas mitte ainult entusiasmi, vaid ka kahtlusi.  Mida rohkem distsipliine valdkond liidab, seda suurem on ka võimalus ignorantseks osutuda. Seda on lastekirjanduse väljal väga selgelt tunda. Paljud lugupeetud lastekirjanduse uurijad on tunnistanud oma jõuetust pildiraamatust rääkimisel, ja seda enam – kus sa sellega – kui pilt hakkab liikuma, vilkuma, piiksuma ja prääksuma. Siis läheb asi täitsa käest. E-lastekirjanduse analüüsimist ja kunstiväärtusliku osa esiletoomist (mis osutaks teed uutele väljaannetele) pärsib asjaolu, et enamasti ollakse asjatundjad vaid ühes valdkonnas, kes kirjanduses, kes pildis, kes tehnikas, ja hea sünergia on paraku haruldane.
Kui paljud esinejad eelkõige tõstatavad küsimusi digilugemise kohta, siis vastused, mis on lastele hea ja kuivõrd miski arendab või mitte, tulevad lastega vahetust suhtlemisest.
Leuveni ülikooli professor Jan van Coillie esitles Belgias korraldatud uuringut, kus rohkem kui 1200 last vanuses 9–12 aastat vastas küsimustele lugemise kohta. Kolmandik vastajaist oli lugenud e-raamatut, kusjuures veerand neist seda rohkem teha ei tahtnud. Lapsed jagati kõrge, keskmise ja madala meediatarbimise tasemega rühmadeks ja selgus, et raamatulugemist meediatarbimise sagedus oluliselt ei mõjuta. Nii et kogutud andmete põhjal ei saa öelda, et uus meedia kahjustaks raamatulugemist.

Teravad teemad lastemeedias
Nimetan teosed, millele olid pühendatud omaette töötoad või ümarlauad: kesksel kohal olid Suzan Collinsi “Näljamängud” ja Brian Selzcniki ja Shaun Tani pildiraamatud, võrreldi rahvajuttude filmi- ja arvutiversioone.
Kerry Mallan käsitles koos Collinsi „Näljamängudega” Kristen Simmonsi teost „Artikkel 5” („Article 5”) ja Cory Doctorow’ „Väikest venda” („Little Bro­ther”). Need teosed kujutavad lähituleviku elu kui düstoopiat, maailma, mis on meedia võimu all, kontrollsüsteemid jõuavad igale poole. Tegelaseks on noor, kes üritab sellele masinavärgile vastu hakata. Piiride kompamine, kriitiline seisukohavõtt, kontrollimehhanismide kahjustamine, häkkimine. Millised on üksikisiku võimalused oma aateid järgida totaalses jälgimisühiskonnas? Lapsed peavad õppima ennast varjama maski taha, mida ühiskond neilt ootab, ja varuma hingejõudu rasketeks olukordadeks.
Need raamatud õõnestavad selgelt täiskasvanute, kooli ja kogu ühiskonnakorralduse autoriteeti.   
Kui ülalnimetatuis on tegelasteks teismelised, siis omal moel lähevad täiskasvanu pädevuse kallale ka mudilasraamatud, mis kujutavad täiskasvanuid abitute ja naeruväärsete ja isikutena, kes ei tule millegagi toime. On tekkinud uus mõiste: „adults” asemel „kiddults”, täiskasvanud, kes pole suureks kasvanud ega võta endale vastutust laste eest.  Selle võrra peavad lapsed ise olema küpsemad ja ettevõtlikumad.
Ühe teemana toodi esile ka tegelikus elus aset leidnud kuritegude ja nendega kaasnevate traumade kujutamine lastemeedias. Norra massimõrva järel 2011. aastal loodi spetsiaalne laste uudistekanal Supernytt, et aidata lastel elust aru saada. 2012. aastal avas Aftenposten eraldi lasteväljaande Aftenposten Junior.
Usun, et analoogiline igapäevast elu jälgiv ja analüüsiv Eesti lastemeedia toode toetaks laste kasvamist ja põhiharidust märksa rohkem, kui praegused vanal rasval valminud e-õpikud. Lapsed peavad saama eakohasel tasemel aktuaalset teavet tegelikust elust nende ümber ja õppima sellega suhestuma, selle üle arutlema ja ka ennast väljendama eakohaste kanalite kaudu.
Ameerika Ühendriikides on 11. septembri sündmuste ajel koostatud mitu õppematerjali, mille abil selgitada, mis ja kuidas võib juhtuda, nt 2003. aastal ilmunud „Terroristid, despoodid ja demokraatia: mida meie lapsed peavad teadma”*. Lastemeedial on ka muid ülesandeid peale meelelahutuse. Lastemeedia üks olulisi probleeme võib olla, et seda toodavad täiskasvanud, kes ei kujuta hästi ette, mida nad veel teha võiksid.

* http://www.edexcellencemedia.net/publications/2003/200308_terroristsdespotsdemocracy/Democracy.pdf,