ERRi ideoloogia?

Indrek Ibrus

Kas ei peaks ERR ehk senisest jõulisemalt veebis uudisajakirjandust viljelema?

Johannes Saar esitab ülal mõtte, et ERRi arengudokument kõneleb selle institutsiooni ideoloogilistest valikutest. Seda, et iga tekst või institutsionaalne seadestu on vältimatult ideoloogilised, teame vähemalt Michel Foucault’ ja Steven Lukesi töödest peale. Ometi, nii ootamatu kui see ka ei ole, Saar on ERRile omistanud ideoloogilise positsiooni pakkuda „PR-teenust Toompea praegusele majanduspragmaatilisele kärpekünismile”. Edasine on dialoog Saare analüütilise tööga.
Alustagem näiliselt ebaolulisest. Saar pragab ERRi arengukava stiili pärast, et see on täis bürokraatlikku ametnikukeelt. Siinjuures eeldab ta ilmselt, et ka sellistes dokumentides võiks olla rohkem realistlikku modaalsust ja seda loovat kainet tänavakeelt. Selline mõte pole ebaharilik, tänitamine dokumendikeele pärast on küllap iga tänapäevase kultuuri pärisosa. Üks koduse kultuurisemiootika keskseid ideid on olnud, et elav keel paljundab oma allkeeli ning pinged standardiseeritumate ja vabamate keelevormide vahel on iga keele eluvõime lakmus. Teisisõnu, kui Saar kirjutab, et tal on „arvamus” selle dokumendi otstarbe kohta, on see kena, aga tegelikult pole see otstarve suurem asi saladus, see tuleneb nimelt Eesti Rahvusringhäälingu seadusest (§ 9).
Tuletagem meelde põhifaktid: ERR on avaõiguslik asutus, mida juhib ERRi nõukogu, mille liikmed nimetab riigikogu. Nõnda on ERR otseselt vastutav vaid riigikogu ees, tal ei ole päriselt oma „katusministeeriumi”, mis vastutaks tema käekäigu eest kuni viimse verepiisani. Natuke on ERR nõnda ula peal ja sellevõrra on olulisem ka too arengukava institutsioon, peamine õiguslikult sätestatud kommunikatsioonikanal ERRi ja riigi (eelarve) vahel. Kuna selle kommunikatsiooni vorm  on pandud paika seadusega ja peab sestap rääkima „seaduste keeles”, on etteheited selle dokumendi stilistikale olulisest möödarääkimine.
Teiseks ei seadista seadus mitte ainult nn arengukava funktsiooni ja vormi, vaid ka ERRi laiemaid eesmärke, mida too arengukava vaid kordab. Ja siit jõuamegi ERRi „ideoloogia” juurde: eesmärgid, mida Saar arengukavast avastab ja mille ideoloogiat dekonstrueerib, on üldpõhimõtteina sõnastanud seadusandja. Too ideoloogia ei ole põhiolemuses institutsionaalse autopoieesi autonoomne tulem, vaid laiem ühiskondlik kokkulepe. Kuigi ERRi seadus ja arengukava sisaldavad eesmärke edastada sisu „mis peegeldab Eesti identiteeti, kannab ühisväärtusi, teadvustab ja lõimib ühiskonda” ja sellise valimise juures on osalenud ka parempoolsed poliitikud, ei erine seda sorti „rahvuse ühendamise” eesmärgistus kuigivõrd sellest, mis Euroopas üldiselt tavaks.
Kes näpuotsaga meediateooriat tudeerinud, teab Benedict Andersoni klassikalist teooriat, et kui meedia loob auditooriumi kui „kujuteldavat kogukonda”, siis loob ta lõpuks ka „rahvuse/rahva”. Jannseni Postimees mitte ainult ei konstrueerinud „Eesti rahwast”, vaid andis sellele ka just sellise nime. Oma Briti päriskodus oli avaõigusliku meedia (BBC) üks esmaülesandeid üle saada Briti saarte kultuurilisest fragmenteeritusest, konstrueerida ühine Briti identiteet ja seejuures ühtlustada ka keelekasutus (vt Asa Briggsi, Thomas Hajkowski, Gunther Kressi jt tööd). Moodne BBC on küll mitmel moel pöördunud tagasi Briti saarte kultuurierinevuste esiletoomise juurde, kuid paradoksaalselt on ka selle tulemiks ikka ühendatud auditoorium ja üks rahvas (nüüd vaid veidi tolerantsem omaenese heterogeensuse osas). Ja tänane ERR jätkab sama paratamatult Jannseni pooleteise sajandi eest alustatud tööd Eesti rahwa ühtsuse de- ja rekonstrueerimisel.

Kas pole anekdootlik?
Just selle paratamatuse taustal on ootamatu Saare tekstis esile tõusev mõte, et praegused sotsiaalsed protsessid nagu linnastumine, ääremaastumine, välismaale siirdumine jms peaksid kahtluse alla seadma avaõigusliku ERRi üsna klassikalise eesmärgistatuse rahvast ühendada ja tagada kõigi elanike maksimaalne informeeritus. Kuigi Saar alternatiive ei paku, näikse sõnum olevat, et pigem peaks neid protsesse võimendama. Umbes nii, et tõmmakem välismaale kolinute side Eesti meediasfääriga tagant ära (katkestatagu ERRi veebilevi välismaale) – las siis „majanduspõgenikud” valivad, kas ERRi sisu või majanduslik heaolu. ERR rääkigu teadlikult vaid Tallinna elust ning kiirendagu „muu Eesti” ääremaastumist veelgi.
Kas pole anekdootlik? Jah. Ja sestap korrigeerigem: sellise positsiooni kummastavus tuleneb Saare mööda­lugemisest. Kui ERRi eesmärk on vältida „piirkondlikku marginaliseerimist”, siis ei tähenda see, et ääremaastumisest ei tohiks rääkida, vaid on viide klassikalisele kultuuripoliitika printsiibile tagada juurde­pääs kultuurile elukohast sõltumata. Ja see tähendab pigem sideme hoidmist, vajadust tagada nii Eesti tähendusloome rikkuse jõudmine „piirkondadesse” kui ka sealse elu tagasipeegeldamist üle Eesti. See on ühiskondlik dialoog, representatsioonide paljusus.
Lisaks, Saar küll dekonstrueerib dokumendi, kuid tõdeb, et on ise ERRi järjekindel kuulaja, tarbija, fänn ja austaja. Ehk kui teha arengudokumendi kõrval kiiranalüüs ka ERRi ajakirjanduslikule panusele, võib tõdeda nende piisavat multidimensionaalsust: toodetakse nii väärtuskonservatiivseid telesarju kui ka „Aktuaalset kaamerat”, „Pealtnägijat” jt. ERRi tegelikus ajakirjanduslikus võimes näidata Eesti elu pahupoolt pole ju seni olnud kuigivõrd alust kahelda?
Teise peamise aspektina häirib Saart ERRi „autism”: majandusseisaku aegu nõutakse eelarve kasvu ja seda veel ülejäänud meediaturu arvelt. Siinkohal ei pea ehk kordama arve, mis näitavad ERRi ühe kõige tagasihoidlikumalt rahastatud avaõigusliku meediainstitutsioonina Euroopas. Siiski on ERRi kasvuvajaduse osas lähiaastatel ees mitmeid suuri küsimärke. Kui kaua on Eesti meediaturg võimeline elus hoidma kaht konkureerivat korralikku uudistelehte, näiteks? Ja mida teha seejärel, et edendada meediaturul elutervet konkurentsi? Kas peaks ERR ehk senisest jõulisemalt veebikeskkondades uudisajakirjandust viljelema? Kui kaua veel raatsivad eratelekanalid üleriigilises vabalevis raha põletada? Ja kui nad loobuvad, kas peaks ERR hakkama rohkem meelelahutuslikku sisu pakkuma, et sisustada ääremaade kodanike puhkeaega täisväärtuslikult. Audiovisuaalpärandi digiteerimise ja kättesaadavaks tegemise aegu peame ka küsima, milliseid lisakohustusi või võimalusi seab see ERRi kui mäluasutuse ette?
Teisisõnu on turu funktsioonid ja avaliku teenuse vahekorrad üsna dünaamilises muutuses. Ühelt poolt on turutõrke lävendid mitmel puhul alanemas, teiselt poolt loob digiajastu uusi võimalusi ka uut laadi meediaettevõtteile ning mõistagi peaks ERR noid toetama. Nagu olen varem mitmel puhul kirjutanud, peaks ERRi tegevusloogika turutõrke maandamise kõrval lähtuma üha enam ka nn koordinatsioonitõrke leevendamisest: tagada tuleb kultuuriturgude laiem toimimine, maandades mitmesuguseid riske ja pakkudes tugiteenuseid, olla tellija, vahendaja, keskkonna looja, koolitaja, infrastruktuuri pakkuja jms rollides. Seega, kuigi Saar näikse pisut skisofreeniliselt süüdistavat ERRi korraga nii kärpepoliitika õigustamises kui ka selle eiramises, siis tõdegem praegu, et ERR on jätkuvalt nii oluline kui ka keerukas kultuuripoliitiline instrument.

Kes on tegelikult dialoogis?
Siit jõudkem küsimuseni: kui ERRi arengu­kava kujutab endast põhimõtteliselt dialoogikanalit, siis kes on tegelikult dialoogis? Siinkohal tuleb küsida ka ERRi nõukogu rolli järele. Kuigi arengukava koostamisega on kuuldavasti seotud kümned organisatsiooni töötajad, kinnitab selle siiski nõukogu. Organisatsiooni perspektiivist nõukogu korraga nii esindab kui ka valitseb, on mõeldud dialoogiks organisatsiooni ja võimu vahel, kuid peaks olema ühtlasi ka palju laiemaks dialoogiplatvormiks organisatsiooni arengu osas. Vähemalt potentsiaalselt. Nimelt, kui Saare tekst üldse midagi ütleb, siis seda, et ehk peaks ERRi arengueesmärgid olema tõesti laiema ühiskondliku arutelu objekt. Üks viis seda teha on mõelda nõukogu toimimise peale. Ajastul, kui ERR osaleb üsna mitmesuguste turgude koordineerimises ja eluvaldkondade seostamises (muusika, audiovisuaalne kunst, ajakirjandus, telekommunikatsioon, online-teenused, infotehnoloogia, mäluinstitutsioonid jne), peaksid kõik need valdkonnad saama võimaluse pidada ERRi arenguvajaduste osas dialoogi.
Eeskuju saab siin võtta nn interneti valitsemise mudelitest, ennekõike paljude osalistega valitsemismudelist (multistakeholder governance). Selliste mudelite puhul eeldatakse, et ühiskondlik muutus (kaasa arvatud ühiskonna institutsioonid, kultuuriloome või tehnoloogiad) tuleneb alati läbi olemasolevate allsüsteemide ja institutsioonide interaktsoonist. Seega, kui näeme, et avaõiguslikud meediainstitutsioonid peaksid üha enam pigem turgusid koordineerima ja keskkonda looma, siis on too keskkond see avalik asi, mille kujundamises osalemine peaks olema huvitatud osapooltele võimalik. Kas ei peaks uuel ajastul üle vaatama ka selle, kuidas selliseid nõukogusid kokku pannakse? Kas ei peaks nende laudade taga istuma peale juhuslike poliitikute ja „ekspertide” mitmesuguste seotud valdkondade nagu telekommunikatsioon, mäluasutused, kultuuriasutused või sotsiaalvaldkonna esindajad. Sellega kaoksid küllap ka süüdistused autismis.
Artiklis väljendab autor oma isiklikke seisukohti.