Kaleidoskoopiline kooslus

Hanno Soans

Kunstihoone väljapaneku tugevus seisneb maalijapositsioonide jõulisuses. Näitus „Sund” Tallinna Kunstihoones kuni 15. VI. Kuraator Teet Veispak, kunstnikud Vano Allsalu, Manfred Dubov, Mihkel Ilus, Liina Kalviku, Mihkel Maripuu Soho Fond ja Jaan Toomik.

Kunsthoone näituse põhirõhk on just sellel, mis võiks teha „maali, põimituna uudsel moel installatsiooni ja videoga, värskeks ja tänast vaatajat maksimaalselt kõnetavaks”, on kuulutanud kuraator Teet Veispak.
Lähtudes maalikeskselt, näikse näitus otsivat põlvkondade ja maalikeelte vahel alternatiivi 2000ndatel domineerinud külmale kontseptuaalsele hüperrealismile. Iseenesest ju täiesti adekvaatne ettevõtmine. Kuraator on ühendanud maalikeeli – Toomiku, Kalviku ja osaliselt ka Dubovi subjektiivse kujundi keskset maalilaadi, teisalt Allsalu abstraktsionismi ja kolmandaks Ilusa ja Maripuu maali dekonstruktsiooni – üpriski tingliku romantilise sisesunni kontseptsiooni alusel, mis võiks ju siduda ka hoopis laiemat kunstnikepaletti. Kuid õnneks on seitse päris paras number jätmaks enamikule valitud kunstnikest piisavalt ruumi tulla esile väiksema isikunäituse mahus töödega. Kuraator on veel kirjutanud saatetekstis: „Näituse pealkiri tuleneb kunstnike immanentsest seisundist, mis on omamoodi conditio sine qua non, nende loomingu alus.”
Näitus avaneb Soho Fondi mitte just liiga pretensioonika installatsiooniga „Meie inimesed” presidendi vastuvõtu teemal, mis ülejäänud näituse maalilisuse kõrval toob mängu humoorika pabernukkudena esitatud presidendipaari graafilise kujundi. Suurde saali sisenemisel käivitab vaataja Mihkel Ilusa maali-installatsiooni „Sneaky Bitch” ehk „Ei see ega teine”, kus laserlõikuriga välja lõigatud dekoratiivsed maaliribad lohisevad mööda Kunstihoone põrandat kui nimetu jääkmälestus lõuendi kunagisest kesksest positsioonist kunstis. Keskse saali dominandid on aga massiivsed Dubovi ja Allsalu tahvelmaalid, mille kõrval Kalviku sein, sinna kompositsioonikeskmesse sokutatud Toomiku peitepildiga „Amokijooks” saali apsiidiosas, tundub intiimne.
Vano Allsalu on teinud võib-olla oma elu vägevaima väljapaneku akrüülidest, mis paratamatult tekitavad küsimusi abstraktse maalikeele kohast praeguses maalipildis. Kuid kas ei jää need tööd siin siiski mitte liiga dekoratiivseks, mõjudes kujunduses massiivse tapeedina? Seda kindlasti, kuid pigem on dekoratiivsuse needus juba sellisesse maalikeelde paratamatult sisse kirjutatud.
Manfred Dubovi suuremõõtmelised õlid lõuendil on valdavalt seeriast „Fracturae”, mida ta teises koosluses esitas ka oma möödunudaastasel Draakoni ja Hobusepea galerii näitusel. Dubovi tugevuseks on vaevuaimatava inimkujundiga ookerjates toonides massiivsed seisundipildid, kohati justkui resoneerides Munchi kuulsa „Karjega”, tegelemas kujundi erosiooniga. Üksikute piltide tugevus aga paraku päris terve ekspositsiooni ulatuses välja ei kanna. Samas on selles kontekstis päris nauditav tema abstraktsioon helesinise ja ookriga, mis justkui annaks edasi kohamälu.
Liina Kalvik on aga omaette nähtus eesti maalis. Tema hajusad, tugeva energiaväljaga õlimaalid võivad esmasel vaatlemisel ehk tunduda naivistlikud, ent mütopoeetilist ja argireaalsust sulatavate kujundite sidusus ja mõjujõud suureneb tähelepanelikul, introspektiivsel vaatlemisel. Kalviku pastelsetes toonides ja vaba pintslitööga maalitud kummastavad kujundid, näiteks „Elevant ja luukere”, „Lasnamäelase portree” ja arvuti taga istuva sinkja krokodilliga „Moodsad ajad” on omamoodi maalilise subjektiivsuse apogee. Ka Kalvikule on see seni ilmselt ambitsioonikaim väljapanek, mida võib vabalt selle näituse aktivapoolele kanda.
Ainus siin seni käsitletud kunstnikest, kes näikse maalis kujundi tasandil ka temaatiliselt sundusega tegelevat, on Jaan Toomik. Tema tugevuseks, nagu enamasti ka muidu, on oskus tulla värske nurga alt ringiga tagasi oma loomingu ühe keskse teema, perekondliku ja sugulussideme, vereliini determinismi juurde. Ühe kujundi kordusel põhinev maaliseeria, mis hõlmab maale „Sugupuu”, „Sugupuu II”, „Perekond” ja „Puhas vereliin”, kasutab korduvkujundina üksteisest fallostena välja kasvavate meesfiguuride ekspressiivset rägastikku. Kesksele seeriale sekundeeriv miniatuurne „Puhkus Etruurias” rõhub vastukaaluks suurte maalide mehelikule kujundistule naissugurakkude ovulatsioonilisele vohamisele, mis näikse enese alla matvat lebava meesfiguuri. Toomiku eksponeeritud videot on aga raske näitusetervikuga seostada.
Mihkel Ilusa suhe sundusesse on keerukam ja kontseptuaalsem, hõlmates mitte niivõrd tema komponeerituse ja juhuslikkuse balanssi otsivat psühhedeelset värvidemängu, kuivõrd tema polemiseerivat suhet oma meediumi traditsioonilistesse esitlusvahenditesse, maalikunstis tavaliselt nähtamatuks jäävasse tarindisse – raamidesse, lõuendi kinnitustesse, lõuendi lõikeisse, teose asetusse ning ebatraditsiooniliselt diskreetsetest komponentidest koosnevasse kompositsiooni. Ilusalt on peale suures saalis eksponeeritud kineetilise installatsiooni väljas mõjusa ruumitervikuna toimiv teostekogum – selle näituse vaieldamatult intrigeerivaim kooslus. Lähtudes dekoratiivsest kompositsioonist – kolmest traditsiooniliselt seinal paiknevast ja musta massiivse raami abil traditsioonilisele maalile taandatavast nimetust tööst, on Ilus loonud justkui lähtepunkti, millest asub maalikeelt dekonstrueerima. Ta on alustanud maalipinnaks saanud H-kujulisetele metalltarinditele osutava pealkirjaga „/HHH/”, massiivse maaliinstallatsiooniga, mis lõikub ruumi, rippudes ähvardavalt vaatajate peade kohal, osutades vaatamisrežiimi nihestatusele. Ta on asetanud helesinisele maaliraamile põhineva elegantse kompositsiooni pleksiklaasist kasti, mis ei tõmba vaataja fookuse seinale, kus on tahvelmaali traditsiooniline asukoht, ega ka põrandale, mis seostub objektikunstiga, vaid kusagile vahepeale. Maaliinstallatsioonidega „No Matter How I Try, it’s a Fucking Landscape” ehk siis „Ükskõik kui palju ma ka ei püüa, see on üks kuradi maastik” ja „We Got Him” on ta liikunud ruumi, kaotamata sidet teda inspireerivate maaliprobleemidega. Neist töödest on moodustunud justkui omamoodi kohustuslike elementide gradatsioon maali lahtilugemiseks. Just kinnismõttelised mängud maalikunsti ümbritseva määratlematuse tsooniga muudavad Ilusa uued tööd huvitavaks.
Üleestetiseeritud, pulbitsevad ja justkui elektriseeritud värvusmaastikud ning luminoorsete pindade mäng Mihkel Maripuu videoinstallatsioonis „Tuleb mingil ajal mingist kohast ja läheb mingis suunas” on kunstniku enese sõnutsi internetijärgse visuaalesteetika analüüs. Mulle meenutab see kadunud Berliini post-popimaalija Michel Majerusi (1967–2002) maaliesteetikat. Maripuu on osutanud, et „puhta maali” problemaatikaga tegelemisel pole tingimata vaja meediast kinni hoida.
Kuigi näitus ei moodusta minu silmis ühist platvormi ega lähtu ka läbinisti „värskusest, mis tänast vaatajat maksimaalselt kõnetab”, nagu on kuulutanud kuraator lähtetekstis, vaid toimib maalilisema arengu autoripositsioonide kaleidoskoobina, on selle tugevuseks eri maalijapositsioonide jõuline esitus. On mida vaadata, on mida kritiseerida, on millele mõelda.