Hilda Kamdroni põlemata pärlid

Enn Lillemets

Vana maja. 1965. Assamblaaž, segatehnika (laastud, puutükid, kruus, kivid, liim, süsi, värv, pärl). Hööveldamata lauad. Erakogu, Tartu. Repro: MALEV TOOM “Ma ei jäta ühtegi oma tööd Vene riigile!” olla Hilda Kamdron korduvalt kinnitanud. 1972. aastal põles ta Tartus ära koos oma loominguga. Mäletatakse veel, et teoseid oli tema kodus maast laeni. Ei ole lõpuni selge, palju oli ärapõlemises siiski tahet või palju õnnetust. Või kui suur osa tema loomingu paremikust on lõplikult kadunud.  

Kleenuke ja suurte säravate silmadega Hilda Kamdron hakkab silma mõnelt Pallase kooli rühmapildilt. Kunstikooli tuli ta 1922. aastal Pärnu maakonnavalitsuse stipendiumiga ja õppis esimese hooga 1930. aastani. Pöördus Pallasesse tagasi ilmselt 1938. aastal ja lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi graafikuna 1946. aastal. Tema olulisemate õppejõudude seas olid Rudolf Paris, Ado Vabbe ja Aleksander Vardi. 1946. aastal võeti Kamdron Eesti NSV Kunstnike Liitu ja visati säält jäädavalt välja Eestimaa Kommunistliku Partei VIII pleenumi otsusega.

Oma elu kahel viimasel aastakümnel elas Kamdron Tartus erakliku ja tunnustamatuna, näljas ja vaesuses. Tema loominguline üksijäetus oli täielik. Kamdroni näitustel esinemine jäi harvaks ja ta suruti isetegevuslaste väljapanekuile. Seda hämmastavam on usk, mis laskis Kamdronil ilma ainsa arvestatava toeta teoks teha, mida ta just õigeks pidas.

 

Kunstnik või dokumenteerija

Näitus “Siiski vaba” on välja tõmmanud andmeid, mis kinnitavad, et Hilda Kamdroni käekäik ja looming väärivad edasist kaardistamist. Näiteks juhtis akadeemik Erast Parmasto, kelle juured on samuti Laiksaare vallas Pärnumaal, kunagi Lätile kuulunud alal, kirikukirjadele toetudes tähelepanu sellele, et Kamdron sündis 1901. aastal, mitte 1900. aastal, nagu siiamaani kirjas, ja et tema ristinimi oli Ida. Kõnelemata laekunud väärt teateist säilinud teoste kohta.

Praeguse näituse, mis on Kamdroni loomingu teine väljapanek – esimese koostas Bruno Javoiš Tartu Linnamuuseumis aastavahetusel 1984/1985 –, peamine mõte on esitada assamblaaži kui üht nii sisulises kui tehnilises mõttes köitvamat fragmenti Kamdroni loomingus. Kahekõne tekitamiseks looduslike materjalidega on lisatud valik akvarellilisi loodus- ja linnamotiive, mis sisaldavad tugevat unenäolist essentsi. Kõrvale on jäänud akvarellportreed, puulõike- ja külmnõelalehed, pliiatsijoonistused ning ekspressiivse värvilahendusega õlimaalid.

Hanno Kompus ülevaates “Kunstiaasta 1930. Uusi taotlusi ja tulemusi meie maalis” (Looming 1931, nr1) lausa alustab oma juttu Hilda Kamdronist. Kompuse vaadet tasub tsiteerida, sest see on teadaolevalt tänapäevani kõige tähelepanelikum ja süvenevam hetkejäädvustus Kamdroni loomingu kohta: “Siiski mõni neist [noorist andeist – E. L.], pääsedes debüteerima laiemaulatuslikul näitusel, tundub relatiivselt uuena, liiati, kui oskab oma introduktsiooni lavastada mõninga sensatsiooniga, nagu seda tegi sügisesel aastanäitusel H.  K a m d r o n (Pallase koolist) kahe suure akvarelliga, mis kujutasid näiliselt täiesti korratut paberite lasu: nagu oleks lauale laiali ja segamini puistat igasugu kirju, dokumente, postkaarte, rahamärke, ajalehtede väljalõikeid, maakaarte, kirjaümbrikke jne. jne., tervena ja fragmendina, siledana ja kortsutetuna, puhtana ja võidununa, kõik silmapetteni küüniva täpsusega ülaltvaates jäljendet, õigemini juba võltsit. Need isevärki paber-natüürmordid tõestasid tegija erakordist püsi, osavust, oskust, kui soovite, algupärast mõtet ja selle virtuooslikku teostust, kuid ons see siiski looming? Maitset ometi ei saa salata selle näilise organiseerimatuse organiseeringus ja veel enam selles, kuidas kogu see kirjusus vähemasti koloriidilt seotakse mingisuguse ühendava pergamendi tooniga. Ent edasi? Millega kavatseb see maalineitsi – seda reetis muu sekka poetet fotoleheküljel avat tegija pass – üllatada järgmine kord? Kordamisele paratamatult järgneks ükskõiksus ja sellega pettumus ning sest oleks kahju.”

Arhitekt Ervin Pütsep oma “Kunstielu Eestimaal” II osas (Stockholm, 1996) nimetab noid akvarelle usutavalt maagiliseks realismiks ja Hilda Kamdronit selle ainsaks jäänud esindajaks Eestis. Kompuse poolt tänuväärselt kirjeldatud akvarellest ei ole praegu midagi teada. Ühe neist võib siiski ära tunda fotol ajakirjas Olion (1931, nr 7/8). Tartu kunstimuuseumis on aga alles korduvalt reprodutseeritud varasem “Natüürmort” mängukaartide ja rahatähega (1927, akvarell). Õieti ainumas Kamdroni teos, mida ka asjatundlikumad kunstiteadlased ülepea teavad ja mäletavad. Ja mis annab tema tollasest laadist selget aimu.

 

Mahuline maal

1930. aastail hakkas Kamdron looma assamblaaže, kasutades mitmeid eri materjale, puutükke, kive ja klaasikilde, luues neist terviklikke kompositsioone, mis jäid siis, aga kaua aega hiljemgi, eesti kunstis erandlikuks. Tollest ajast pole paraku ühtki säilinud näidet teada. Hilisem assamblaažilooming, mis ongi praeguse näituse huvikeskmes, seostub erutaval moel 1950. aastate lõpu ja 1960. aastate alguse otsingutelainega kollaažitehnikas, mis iseloomustas meie vastupanukunsti esialgu Tartus, mõnevõrra hiljem ka Tallinnas. Võib ju lihtsalt arvata, et vaene ja veidrakski peetud Kamdron tegi pilte sellest, mis kätte sai. Ometi oli tal himu ja tung teha just niimoodi ja mitte teisiti. Hääd tuttavad tõid talle vanu kastilaudu ja muud vajalikku prahti ikka tema palvel, mitte niisama hääst pääst.

Värvid ja seade osutavad üksmeeles sellele, et oma loomult ja ainessesuhtumiselt on Kamdroni assamblaažid ennekõike mahulised maalid.

 

Talutare kui pärlikarp

Laastudest, puutükest, liimist ja värvest koostatud “Eesti talutaadis” (1966) on nii tugevat üldistust, et selles võiks tajuda Vanajumalat ennast. Pääle näituse valmimist on välja tulnud teose hoopis värviküllasem teisend. Lummav ruskeks põlenud nägu valge hargneva habemega, suured pärlid hiilgavaiks silmiks, taustakaaluks sügavsinist. Küps Rabindranath Tagore kerkib silme ette. Aga kunstnik ise on oma teose taha kirjutanud, et tegu on hoopis Jaan Ilvesega Vana-Otepäält.

Oma  üksinduspiltidesse on Kamdron torganud pärliteri. Valgusvihku sattudes löövad need siin-sääl ootamatult lootuskiirtena põlema.

Sümboolse sarjana kerkib Kamdroni assamblaažest esile maasse kasvava ja sulava talutare motiiv. Praegu on sellest teada viis säilinud teisendit, kõigil pärl pisikeses aknaruudus säramas. Aga sugugi mitte igas valguses. Näilisele staatikale vaatamata on neis mahulisis kujutisis äge liikumine sees. Laastuvihud kummalgi pool osmikut ja suitsuvine korstnast kallutavad paremale. Maapind valgub täiega vasakule. Õhu ja maa, vastasjõudude tasakaal. Tuulte tallermaa. Kamdron pühitseb seda maad ja tuleaset.