Kohtumine mittekohas

Tõnis Saadoja uurib tegelikkusetaju vahefiltreid.

HANNO SOANS

Tõnis Saadoja maalinäitus „Arhitektuurifoto väikese poisiga – õlimaalid lõuendil” Narvas Kreenholmi kvartalis kuni 19. X.

Algatuseks veidi kontekstist. Tõnis Saad­oja näituse „Arhitektuurifoto väikese poisiga – õlimaalid lõuendil” institutsionaalne raamistik on vaata et sama oluline kui pildid ise. Oluline on samm Narva suunas ja Narva enese initsiatiiv. Asi sai alguse kultuuriministeeriumi möödunud aasta külaskäigust Narva. Ministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristina Soomre sattus sellel visiidil külastama veel restaureerimata Kreenholmi direktori John Carri historitsistlikku, neogooti sugemetega villat, kus kunagi Oktoobrirevolutsiooni paiku asetses punakaardi staap ja hiljem 2008. aastani raamatukogu. Need tühjad räämas ruumid jäid teda kummitama. Olles teadlik, et Tõnis Saad­ojal on valmimas uus maaliseeria, millele ta otsis ebatraditsioonilist, valgest kuubist erinevat esitluskohta, pakkus Soomre kunstnikule välja Carri villa. Saadoja haakus kohe, kui oli ruume näinud, ja see andis põhjust pikka aega pooleli seeria lõpetada. Endisi Kreenholmi hooneid arendava firma juhataja Jaanus Miku initsiatiivil sai villa siseruumidest spetsiaalselt selle näituse jaoks puhastatud välja krohvikihistus, nii et alles jäi esteetiliselt Saadoja mastaapsete ja pretsiissete töödega meeldivalt kontrasteeruv rohmakas tellisinterjöör. Näituse korraldaja oli Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. Sellega kaasnes Postimehe ja Den Za Dnjomi vahelehena ilmunud trükis ja sellele lisab mastaapi ürituste programm galeriitundide, Kreenholmi tehase territooriumil toimuvate ekskursioonide, PÖFFi filmiprogrammi linastuste ja loengute näol, mida viivad läbi arhitektuuriuurija Andres Kurg, Kumu kuraator Eha Komissarov ja Ermitaaži nüüdiskunsti kuraator Dmitri Ozerkov.

Tõnis Saadoja piltide esteetika räägib meile suletud ruumist, mille tausta moodustab
äärelinnade laoruumide anonüümne ja lame funktsionaalsus.

Stanislav Stepaško

Miks siiski just Narva? Miks korraldab kunstnik üle mitme aasta isikunäituse just seal? Esmalt peab selgitama, et kunstnik Saadojal pole Narvaga autobiograafilist suhet. Teiseks on Saadoja selle seeria maalid kõike muud kui kohaspetsiifilised, neil pole mingisugust sidet ei Narva ega ka Kreenholmi villaga. Ja ehk ongi parem. Saadoja on varemgi oma tööde eksponeerimiseks otsinud mitte just kõige käepärasemaid kohti: eelkõige meenub tema „Kodulinn Tallinna” linnavaadete joonistuste seeria, mida eksponeeriti ühes uuselamurajoonis kinnisvaraturul ootejärjekorras seisvas korteris. Mõlemal juhul näib, et Saadojale on olnud oluline suurendada distantsi oma vastvalminud tööde ja nende tüüpilise vaataja vahel, teha näituse külastamisest eriline rituaal, kus tööd jõuavad vaatajani galeriikontekstist erineva, pikemat setteperioodi nõudva filtri kaudu. Küllap oli kunstnik mõlemal puhul oma töödes saavutanud sellise neutraalsuse, mis vajas kerget nihestust vaatamisrežiimis. Kui praegune seeria mõttes valge kuubi keskkonda ümber paigutada, tundub, et sinna sulanduksid need maalid liigagi hästi: galeriiraamistus oma steriilsuses ei tooks neid töid esile, vaid need kipuksid seal samavõrra steriilsetena neelduma.

Siiski on mul tunne, et peaksin enne Saadoja maaliseeria kallale asumist korraks peatuma Narval kui selle näituse eksponeerimiskohal ja -kontekstil.

Nüüdiskunsti seisukohast on see linn puhas leht. Arhitektuurne kultuuri­mälu, kui välja arvata üksikud linnakeskkonnas peaaegu grotesksuseni selgelt eralduvad fragmendid nagu Hermanni linnus, raekoda, Narva kolledži moodne hoone, XIX sajandi Kreenholmi kompleks ja Aleksandri kirik, põhineb Teise maailmasõja pommituste laastamistöö tõttu valdavalt Nõukogude perioodil ehitatud nimetul standardarhitektuuril. Miks siis Narva? Eero Epner kirjutab näitusega kaasnenud ajalehe sissejuhatavas artiklis: „Meid huvitab see ruum. See paik, mis on praegu mittekoht. Meil puuduvad sinna minemiseks orientiirid, me eksleme Ida-Virumaal nagu bosoneid põrgates, teadmata päriselt, kuhu meid peaks suunatama. Ida-Virumaa ei ole veel ära kaubastatud, teda ei turundata ja tal puuduvad märgilised kohad. /…/ Meil pole tõesti aimu, kuidas tühikuga kohtuda. Aga me proovime.”

Õigupoolest tegeleb mittekohtade esteetikaga ka Tõnis Saadoja viiest hiiglaslikust maalist koosneva seeriaga, kus anonüümsetes inimtühjades keskkondades figureerib üksik poisike, seismas teepervel, vaatamas garaažiseina, kükitamas tänava äärekivil pooleldi varjutatuna esiplaanil asetsevast reelingust. Poiss on üksi, erakordselt ja lohutult üksi pärastlõunases või õhtuses valguskumas, justkui mingi eksistentsiaalne marker. Oli pilt, mille ees tabasin end mõtlemast Edward Hopperile. Vaid ühel maalil võis tuvastada vaevuaimatavas peegelduses teiste inimeste kohalolu. Viie pildi hulgas olin vaid ühel võimeline vaevaga tuvastama arhitektuurikeskkonna: Kosmose arhitektide majadevahelise ala Rotermanni kvartalis Tallinnas. Teised sulandusid kujutatud keskkonna tähenduslikus mittemidagiütlevuses minu kujutluses vaevata üksteisest eraldumata koondpildiks. Nende piltide esteetika räägib meile suletud ruumist, mille tausta moodustab äärelinnade laoruumide anonüümne ja lame funktsionaalsus. Need on täiuslikud mittekohad, kus väljaspool nende otsest otstarvet näib aeg peatuvat ja kondenseeruvat, paljastades midagi olemuslikku Saadoja enese lapsepõlvetunnetusest. „See, et lapsepõlv on ilus aeg, on küll levinud arvamus, aga ma ei ole sellega kunagi nõus olnud,” kommenteerib Saadoja näitusega kaasnenud Postimehe vahelehes. „Ma tundsin pidevalt mingit survet ja sain aru, et elu on tegelikult kuskil mujal.” Seda tunnetust õhkub selgelt ka Saadoja meditatiivsetest maalidest.

Hoian kirjutamise ajal oma töölaual Narvast Saadoja näituselt soetatud postkaarti maaliga „Arhitektuurifoto väikese poisiga II”, postkaarti, mis on mõõtmetelt enam-vähem sama suur kui polaroidid, mis on olnud kunstnikule maalimise lähtealuseks. Taustal kujutatud plekist ja betoonist laohoone on justkui lameekraan, mis imeb endasse poisi teepervel köögutava kogu. Külmhallikates toonides kohati mõlgitud plekk laohoone seinal kontrasteerub maali pinnalt oranžikalt vastu kumava asfaldiga, võimendades polaroidkaamerale iseloomulikke piimjaid vahetoone. Meil on siin tegemist päris mitme kohakuti asetatud ruumiga, kus Saadoja fotospetsiifiline mäng ruumiillusiooniga võimendub veelgi. On tõsi, et postkaardil on kujutatud hüperrealistlikku maali, teepervel kükitava poisikesega. Ja kuigi see on kujutatud ülima reaalsusega, pole see ometi päris nii. Pildi ülaosas on Saadoja maalinud üles ka polaroidi ilmutumisprotsessis tekkinud vea, mis lõikub pildi sügavusillusiooni. See mäng, mis kodeerib maali üheselt pildiks pildist, toob ebasaadojalikult afektiivsesse vaatamisrežiimi tagasi külma ja kalkuleeriva analüütikupilgu, reetes oma fotograafilise lähtealuse. See, mida Saadoja siin uurib, on meie tegelikkusetaju vahefiltrid.