Eestikeelse hiina kirjanduse uus tase

MART TŠERNJUK

Esimene otse hiina keelest eesti keelde tõlgitud raamat ilmus 1959. aastal. Selleks oli mahult üsna tagasihoidlik Mingi dünastia aegne rahvalik jutustus „Õlimüüja ja lillehaldjas”, tõlkijaks õigusteadlane ja sinoloog Leo Leesment (1902–1986). Eesti sinoloogiale lõi aluse aga legendaarne Linnart Mäll (1938–2010), kes tõlkis eesti keelde hiina kultuuri kaks baasteksti: Lao-zi „Kulgemise väe raamatu” („Daodejing”, 1979) ja Konfutsiuse „Vesteid ja vestlusi” (1988). Peamiselt tegeleti nõukogude ajal klassikalise hiina luule ja filosoofiaga, ent ilmus ka mitu olulist proosateost, sh Luo Guanzhongi ülimahukas kaheköiteline „Kolmevalitsus”, kuid tegemist oli siiski kaudtõlgetega vene keele vahendusel. Hiina ilukirjanduse esimene otsetõlge ilmus alles 1999. aastal, kui Märt Läänemets tõlkis ja kommenteeris Lao She näidendi „Teemaja”. See oli esimene tõsisem katsetus tõlkida uut hiina kirjandust. 2001. aastal tõlkis Jaan Kaplinski uuesti „Daodejingi”. Nüüd, kus meie esimesest hiina kirjanduse tõlkest on möödunud 55 aastat, on avatud tõlkekirjanduses uus lehekülg: oktoobris nägi ilmavalgust „Punane sorgo” ühe loetuma hiina kirjaniku Mo Yani romaani esmatõlge eesti keelde.

Ma usun, et kui veel paar aastat tagasi oleks suurem osa eestlastest Mo Yani nime kuuldes teadmatusest õlgu kehitanud, siis pärast 2012. aasta 7. detsembrit see enam nii ei ole. Just sellel päeval anti esimesele Hiina Rahvavabariigis ametlikult tunnustatud kirjanikule prestiižne Nobeli kirjandusauhind. Kuigi Hiina avalik meedia juubeldas, väites, et lõpuks ometi on Nobeli žürii otsus objektiivne (vihje kahe aasta eest Nobeli rahupreemia pälvinud dissident Liu Xiaobole), ei olnud mitte kõik hiinlased nõnda rõõmsameelsed. Internetiavarustes leidus mitmeid, kes žürii otsuse tugevalt hukka mõistsid, leides, et Mo Yani puhul on tegemist tavalise näotu Hiina kompartei tallaalusega. Olgu sellega, kuidas on. Siinses arvustuses ma tema poliitilistel vaadetel pikemalt ei peatu, sest ei pea seda antud juhul kõige olulisemaks. Nendele aga, kelle süda ikka rahu ei leia, soovitan ma järgida Mo Yani enda nõuannet ning lugeda tema raamatuid, sest just nii saavat me kõige täpsemalt teada, millised on tema poliitilised seisukohad.

„Punane sorgo” (hiina keeles „Hóng gāoliang jiāzú” ehk „Punase sorgo suguvõsa”) on Mo Yani esikromaan, mis ilmus enne tervikteksti avaldamist 1986. aastal peatükkidena mitmes ajakirjas. Raamatu mõjuvusest räägib kas või see tõsiasi, et pärast esimese kahe peatüki ilmumist sattus tänapäeva tuntuim hiina režissöör Zhang Yimou nendest nõnda vaimustusse, et võttis kirjanikuga kohe ühendust ning tegi ettepaneku teha nende põhjal oma esimene film. Filmi saatis tohutu menu nii Hiinas kui välismaal, 1988. aastal võitis see Berliini filmifestivali peaauhinna. See oli esimene kord, kui Hiina Rahvavabariigis valminud film saavutas tähelepanuväärse edu Euroopa filmifestivalil. Siinkohal võib küsida, kas Mo Yan oleks saanud sama tuntuks ka ilma Zhang Yimou abita. Mina usun, et arvatavasti siiski oleks, sest tegu on ülimalt viljaka, professionaalse ja omanäolise kirjanikuga, kellel on nüüdseks ilmunud juba üksteist romaani, viis novelli- ja jutukogu ning neli köidet publitsistikat. Olgu märgitud, et „Punane sorgo” on mahult üks õhemaid (ainult 488 lehekülge!).

Raamatu tegevus leiab aset Ida-Hiina Shandongi provintsi Gaomi maakonnas (sealt on pärit ka autor ise). Meile jutustatakse ühe perekonna kannatusterikas lugu XX sajandi veriste sõdade ja konfliktide taustal. Need verised sündmused on näiteks Teine Hiina-Jaapani sõda (1937–1945), nn suur hüpe (1958), suur proletaarne kultuurirevolutsioon (1966–1976) jne. Tegelaste põhituumik on kolm perekonnaliiget: vanaisa Yu Zhan’ao, vanaema Dai Fenglian ja nende poeg Douguan. Peale mainitute leiab raamatust veel üle neljakümne tegelaskuju, alates laibaõgijatest koertest kuni tarkade mägierakuteni. Tegelaskond on tõesti kirju ja põnev. Selguse huvides on tõlkija lisanud raamatu lõppu ka oluliste tegelaste nimekirja ning sündmuste ligikaudse kronoloogia. Just see viimane on lugejale eriti suureks abiks, sest tegevustik on kronoloogiliselt täiesti segi paisatud. Ette hoiatamata võib autor visata lugeja kümme aastat tulevikku ning siis sama ootamatult viia ta tagasi minevikku. Pikad ja ootamatud ajahüpped, peatumatu teadvuse vool, unenägude segunemine reaalsusega – kõik seesugune iseloomustab Mo Yani stiili. Samuti võib minajutustaja hääl sujuvalt asenduda mõne teise tegelaskuju omaga, nagu see juhtub kolmanda peatüki kuuenda osa alguses (lk 257), kus minajutustaja rolli astub korraks hoopis jutustaja ema noorena. Kõigi nende kirjanduslike võtete oskuslik kasutus ainult kinnitab Mo Yani teksti läbimõeldust ja professionaalsust.

Mo Yan

Johannes Kolfhaus / Wikimedia

„Punane sorgo” on täis vägivalda: tapmiste ja vägistamiste detailses kirjeldamises Mo Yan end tagasi ei hoia. Kirjelduste tohutu detailirikkus toob meieni nende jõleduste kõik värvid, lõhnad, helid, maitsed ja tunded. Me saame täpselt teada, mis tunne on ühel rasedal naisel, kui teda vägistavad järgemööda kuus jaapani sõdurit, või mis tunne on kuueteistkümneaastasel poisil, kui koer hammustab ära pool tema meheuhkusest, või mis tunne on mehel, keda nülitakse siis, kui ta ise on veel täie teadvuse juures. Seda kõike saame me maitsta, haista ja kogeda. Kuid milleks? Mida üritab Mo Yan meile selle kogemuse kaudu öelda? Mulle tundub, et vastus on raamatu keskpaigas, kus kirjanik võtab korraks hoo maha ning jutustab meile loo, kuidas mitukümmend aastat pärast sõda lööb välk laiali massihaua („tuhandete haud”, hiina k qianrenfen), kus puhkasid nii kommunistide, guomindanglaste, jaapanlaste ja tsiviilisikute luud: „Rahvas seisis aukartlikult lahtise haua juures. Ma trügisin rahvahulgast läbi, kuni võisin näha luukeresid augu põhjas, kondivirnu, mis olid päikese käes esimest korda pärast nii paljusid aastaid. Ma arvan, et isegi kohalik parteisekretär ei oleks osanud öelda, missugused olid kommunistide, missugused guomindanglaste, missugused jaapanlaste, missugused nende hiinlastest käsilaste, missugused tsiviilisikute omad. Pealuud olid kõik ühesuguse kujuga ja visatud ühte ja samasse virna. Harvad vihmapiisad peksid trummeldades vastu valkjaid konte nagu vastu puuoksi. Luud lebasid poolenisti külmas selges vees, mis oli nagu aastaid seisnud puhas sorgoviin” (lk 254-255). Mo Yani eesmärk ei ole anda hinnangut ei kommunistide, guomindanglaste ega jaapanlaste kuritegudele, vaid hoopis näidata meile sõja kui sellise jubedust, absurdsust ja mõttetust.

Nõustudes, et Mo Yani puhul on tegemist maailmatasemel kirjanikuga, ei saa mööda minna sellest inimesest, kes pani meile muidu arusaamatu hiinakeelse teksti ümber sujuvasse ja loomulikku eesti keelde. Märt Läänemets on saanud hakkama imepärase tööga. Lugedes tõlke kõrval paralleelselt ka originaali, olin ma korduvalt hämmingus, kuidas on võimalik meile nõnda kauges ja võõras kultuuris loodud teksti esitada nii loomulikus ja maalähedases eesti keeles. Üks maailma tuntumaid Mo Yani tõlkija Howard Goldblatt (tõlkinud kokku kaheksa tema romaani) on öelnud, et indoeuroopa keeltega võrreldes nõuab hiina keelest tõlkimine hoopis teistmoodi lähenemist. Seda eelkõige selle tõttu, et hiina keel on nii struktuurilt, sõnavaralt kui grammatikalt täiesti teistsugune. Goldblatt toonitab, et hiina keelest tõlkija peab iga fraasi/lauset/sõna põhjalikult analüüsima ja seedima, mõistma selle tegelikku sisu ja mõtet ning seejärel taaslooma selle mõtte uuesti oma emakeeles, uue struktuuri ja uute sõnadega. Kuna ideograafiline hiina keel on semantiliselt palju avatum kui foneetiline kiri, siis nõuab see tõlkijalt ekstra pingutust ja tähelepanelikkust, et tabada ära just see õige ja sobiv tähendus ja mõte. Ja selle kõige juures peab jääma alles ka paras kogus mängulisust, et tõlge ei kõlaks liiga kandiliselt.

„Punane sorgo” pole kaugeltki mitte esimene Läänemetsa tõlge hiina keelest. Esimesed klassikalise hiina filosoofia tõlkekatkendid ilmusid tal Linnart Mälli juhendamise all juba 20 aastat tagasi. Paarikümne aastaga on Läänemets avaldanud kümneid tõlkeid ja tõlkekatkendeid nii hiina, sanskriti kui ka inglise keelest. Vahest kõige suuremaks saavutusteks enne „Punast sorgot” võib pidada 2001. aastal ilmunud hiina tähtsaima sõjandustraktaadi, Sun Zi ja Sun Bini „Sõja seaduste” kommenteeritud terviktõlget. Nüüd on ta lisaks klassikale avanud ukse ka hiina modernsesse kirjandusse ning andnud meile võimaluse saada osa millestki täiesti uuest. Olgem talle selle võimaluse eest tänulikud ning lootkem, et tal on ka edaspidi aega ja jaksu teha kauged ja võõrad tekstid eesti lugejale nii arusaadavaks.