Eesti julgeoleku ja riigikaitse realistlik visioon

Rene Toomse

Ajaloost on teada, et jumal on suurema pataljoni poolt, kui väiksemal just paremat ideed pole. Pikaleveniv võitlus endast tugevamaga pole kunagi paljulubav. Isegi kui võidad, maksad kõrget hinda. Aga kui kasutad endast suurema vastase vastu judotehnikat, kui teda psühholoogiliselt töötled, tasakaalust välja lööd ning kasutad vastase kiirust tema enda vastu, võid tihti võita, ja seda väikeste kaotustega.

William S. Lind¹

On selge, et julgeolekust ja riigikaitsest saavad kevadistel riigikogu valimistel võtmeteemad. Debatt julgeoleku üle algas tegelikult palju varem, nimelt seoses uue riigikaitse arengukavaga. Viimasele on andnud tõsiselt kriitilise hinnangu nii varasem peastaabi operatiiv- ja väljaõppeosakonna ülem Leo Kunnas (Delfi 13. XII 2013) kui ka endine kaitseväe juhataja Ants Laaneots (Maaleht 9. V 2014). Riigikaitsepoliitika kujundajad ei lükanud paraku nende etteheiteid ümber ega laskunud avalikku arutellu.

Riigi julgeolek tähendab iga kodaniku õigust tunda ennast kaitstuna nii sise- kui ka välisohu eest. Julgeoleku saavutamine on pidev ning lõppematu protsess. Riigikaitse ei saa kunagi valmis. Kuid julgeolek võib olla ka propagandistlikult näilik, kui kodanikele lihtsalt väidetakse järjekindlalt, et nad on kaitstud ja muretsemiseks ei ole põhjust. Seda väidet on raske ümber lükata – tõehetk saabub alles rünnaku puhul. Valitsejad on alati dilemma ees: kas rääkida nii, nagu asi on, ja riskida paanikaga või jääda loosungite juurde ning loota parimat. Kuid kuna lootus ei ole meetod, siis tuleks ikkagi rääkida, millised on meie võimalused tõsise sõjalise konflikti korral.

NATOsse kuulumine ei taga meie julgeolekut automaatselt. Liitlaste appitulek võtab aega. Seda teab ka Venemaa. Isegi kui otsused on varem kokku lepitud, siis reaalne esmaabi on ette nähtud NATO kiirreageerimisjõudude (NRF) eelväena ligi 13 000 võitlejaga. NRF peab olema valmis viie päevaga pärast otsust kriisipiirkonda jõudma. Pole saladus, et NRF ei ole korralikult komplekteeritud (eri komponendid asuvad koduriikides ja on ka alamehitatud) ja selle siirdevõime sõjalise konflikti piirkonda on järele proovimata. Agressor suudab teha märkimisväärselt kahju ammu enne, kui keegi füüsiliselt appi jõuab. Poolteistsada Ühendriikide sõjaväelast ja õhuturbemissioon on head ühtsuse sümbolid, kuid ei nende hulk ega mandaat ole piisav arvestatavaks toeks sõja korral.

Olukorda ei pruugi parandada ka uus loodav 4000–5000 mehega kiirreageerimisüksus, millelt nõutakse valmisolekut 48 tunni jooksul. See vägi hakkab tõenäoliselt vaevlema samade raskuste küüsis nagu NRF. Ka see üksus ei hakka paiknema ohupiirkonnas, vaid panustavates riikides. Sisuliselt on tegemist NRFi lahjendatud versiooniga (tõenäoliselt määratakse sinna samad üksused, mis kuuluvad NRFi), mille reaalne siirde- ja lahingvõime on veelgi küsitavam. Meil tuleb suure tõenäosusega küllalt pika ajaperioodi jooksul oma jõududega hakkama saada. Isegi kui NATO suudab otsustada kiirelt ja NRF (või uus loodav üksus) saabub 2–5 päevaga läbi Vene mereväe ja õhutõrje katte, võib vastane rahulikult taanduda tagasi oma piiridesse, kuhu keegi teda karistama ei lähe. Kiire sõda kui karistusrünnak² saaks selleks korraks läbi, kuid tehtud kahju paiskaks meid piltlikult väljendades tagasi kiviaega.

NATO appitulekusse uskumine ja sellesse mitteuskumise taunimine ei aita kaasa tegeliku kaitsevõime arendamisele. Selle tõenäosust tuleb hinnata siiski liitlaste reaalsete võimete, mitte deklaratsioonide järgi. Ja need võimed on viimastel aastatel lahjaks jäänud. Sõbraliku riigijuhi kõva sõna ei peata pealetungivat vastast. Selleks on tarvis piisavas koguses liitlaste lahingutehnikat ja sõjamehi meie maal. Praegu on ainuke liitlasriik, kes oma riigikaitsevõimet Euroopa pinnal arvestatavalt arendab, Poola.³ Venemaa rünnaku korral Balti riikide vastu on aga loogiline, et Poola tõstab omaenda valmisoleku maksimaalseks ja tal lihtsalt ei ole kedagi meile appi saata.

Seega on NATO garantii soovunelm. Selleks, et keegi üldse saaks appi tulla, tuleb meil hoida plaanitud saabumiskohad ohutud, sest just väe maabumine kas mere või õhu kaudu on kõige haavatavam. Kui plaanitud saabumiskohad ei ole piisavalt turvalised, siis liitlased oma vägesid ei saada, kuna kaotused ei oleks aktsepteeritavad. Ämari lennubaas, Tallinna lennujaam ning Tallinna ja Paldiski sadam on sõja korral esimesed sihtmärgid, mille vastane kasutuskõlbmatuks teeb. Meie puuduliku õhutõrje tingimustes ei ole vastasel just eriti keeruline lasta mõned GPS-juhitavad Iskander SS-26 raketid neile objektidele, mis halvavad igasuguse tegevuse arvestatavaks ajaks. Vastase pommitamisele ja raketirünnakule vastusaamiseks on hädavajalik hankida vastavad õhutõrjerelvad, et kaitsta strateegiliselt olulisi maabumiskohti. Kuna ükski õhutõrjekate ei anna 100% garantiid, siis tuleb alati valmis seada ka alternatiivsed maandumis- ja maabumiskohad, eriti Lääne-Eestis ja saartel, kuhu lisaväed pääsevad kiiremini ja ohutumalt.

Eelöeldust tulenevalt peab Eesti riigikaitse põhipingutus olema piisavalt tugeva PÜSIVA – mitte esmase – iseseisva kaitsevõime loomine ja alalhoidmine. Valmistuda tuleb pikaks ja raskeimaks võitluseks ning suhtuda sellesse kui normaalsusesse. Iga abi, mis me saame liitlastelt, on boonus. Kui oleme füüsiliselt ja psühholoogiliselt valmis pikalt oma jõududega vastase vastu võitlema, ei murdu võitlustahe nii kergelt, kui peaksime tõdema, et olemegi üksi. Looda parimat, kuid valmistu halvimaks.

Mis meid täismahus sõja korral võib oodata? See on alati keeruline küsimus. Põhimõtteliselt on sõja alguse ja kulgemise võimalusi kaks: hübriidne ja vähese intensiivsusega konflikt nagu Ukrainas või tugev sõjaline rünnak, kui panustatakse kiirusele ja massile. Seejuures võib üks meetod minna üle ühelt teiseks ja vastupidi. Propagandaga üles köetud ja eriteenistuste toetatud kohalikud mässumeelsed on algfaasis politsei vastutusalas. Tõenäoliselt väljub mässuliste võitlusviis neist piirest, milleks politsei on treenitud, ja siin saab suureks abiks olla kaitseliit. Olukorras, kus hakkavad ilmuma hästi relvastatud „rohelised mehikesed“, saavad kiirus, otsustavus ja piisav jõud kohe alguses määravaks ning otsustavad kogu konflikti tuleviku. Kahtlused ja viivitused mässuliste elementide neutraliseerimisel avavad tee järgmistele provokatsioonidele ning võimalik, et vaenuvägede täismahus sissetungile.

Sõjalise rünnaku korral Eesti vastu võib analüütikute hinnangul Venemaa paisata siia 2-3 manööverbrigaadi (Lääne sõjaväeringkonnas on kokku 9 brigaadi soomukitel ja tankidel, millest 3 on strateegilises reservis teiste ringkondade toetuseks⁴), ehk 10 000–15 000 hästi relvastatud võitlejat esialgse rünnakulainega. Sellega kaasneb kontroll õhuruumi üle õhutõrjerakettidega S-300 ja S-400, mis katavad kogu Eesti territooriumi juba piiri tagant. Allaandmiseks ei ole siiski mingit põhjust. Ohustsenaariume realistlikult vaadeldes saab ja tuleb ette võtta vajalikud ennetavad, aga ka vastukäigud, mis ei põhine kättesaamatul soomustehnikal, vaid hoopis nutikamatel lahendustel.

Eesti luure näeb ja kuuleb kaugele piiri taha nii oma vahendite kui ka liitlaste toega. See ei ole mingi saladus ka Venemaale. Tankipataljonide ja muude suurte üksuste liigutamine rünnakupositsioonidele on varakult näha, kui seda tehakse avalikult ja meelega nähtavalt. Paraku saab selliseid liikumisi varjata nii moondamistehnika kui ka tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Kõige hilisemad näited on jällegi pärit Krimmist. See operatsioon läheb sõjaajalukku kui üks briljantsemaid strateegilise üllatuse loomise ja kasutamise näiteid. Meetod oli tegelikult lihtne. Ukraina piiri äärde viidi suured ja meelega nähtavad väed erakorralisele õppusele.⁵ See tõmbas endale kogu Ukraina ja ka muu maailma äreva tähelepanu, nii et selle varjus oli suhteliselt turvaline venelastel toimetada oma Krimmi baasidesse arvestatav hulk embleemideta eriüksuslasi, kes hakkasid ettenähtud ajal tänavatele imbuma. Kõige kõrgemal tasandil eitamine ja bluffimine tekitas aina kasvavat segadust ja võttis nii kriitilise ajaraami, milles oleks tulnud teha konkreetne otsus tegutsemiseks nii Ukraina uuel valitsusel kui ka läänel.

Sellega näitas Venemaa, et tema operatsioonide planeerimine on kõrgtasemel ja vaba enesepiirangutest meetodite osas. Nad said aru, et oluline on keskenduda eesmärgile (Krimmi annekteerimine nii, et ei tuleks suuremat rahvusvahelist vastuseisu), ja valisid õigete vahendite ning meetodite kombinatsiooni vahekorra (strateegiline üllatus, eitamine, viisakas ja piiratud jõukasutamisega hõivamine). Paremini ei oleks saanudki minna. On soovunelm arvata, et Kirde-Eestis või Lasnamäel üritataks kopeerida täpselt sama mudelit. Vastaspoole planeerijad võtavad väga hoolega analüüsida, millised on just meie nõrgad küljed ja sellest tulenevad võimalused oma eesmärk saavutada. Meie ülesanne on mõelda ja planeerida paremini. Paraku on NATO operatsioonide doktriin pisut aegunud.

Eesti iseseisva riigikaitse tegelikud kandjad on kaitseliit ja ajateenistusel põhinev reservvägi. Need väljaõppinud inimesed suudavad mobiliseeruda mõistlike otsuste ja plaanide korral väga kiiresti. Viimase eeldus on loomulikult tulevikuohte arvestav väljaõpe ning kohane varustus. Elukutseliste brigaadid tuleks tegelikult hoida reservis ja peidus nii kaua kui võimalik ning rakendada alles kõige otsustavamatel hetkedel.⁶ Oma suurima löögirusika varjushoidmine paneb vastase kahtlema ja ettevaatlikult tegutsema, mistõttu on hea võimalus ise haarata initsiatiiv lahingutegevuses ning panna vastane oma nõrku külgi paljastama. Kui panna oma trumbid mängu kohe alguses, jääb vähe ruumi vastase üllatamiseks ning sellega teeme talle edasise tegutsemise palju lihtsamaks.

Kaitseliidus on tohutu jõud just tänu suurele kaitsetahtele liikmete hulgas. Ükski relv ega lahingumasin ei võitle ise, alati on võitlejaks inimene, kellel on tahe ja julgus seda teha. Kaitseliitu tuleb veelgi võimendada nii väljaõppe kui varustusega ja just kaitseliitlastest saab vastase kõige suurem õudusunenägu. Tuleb vältida kaitseliidu üksuste selgepiirilisust ja ettearvatavust. Kaitseliidust peab saama samasugune kummitus vastasele meie maal, nagu need, kelle vastu me koos liitlastega oleme võidelnud kaugetel maadel. Loomulikult on tegusid, mida me kunagi tegema ei hakka nii sõjareeglite kui ka oma moraali tõttu, kuid paljud meetodid ja printsiibid on just „pahadelt“ õppides edukalt arendatavad.

Ajateenija ja kaitseliitlase väljaõpe peab olema suunatud iseseisvale lahingutegevusele tingimustes, kus sidevahendid ei tööta ja varustamine ei toimi, ka kõige väiksemate üksustena ehk kõige halvemates võimalikes sõjapidamise tingimustes. Väljaõpe ja treening ei tohi olla suunatud klassikalisele viivituslahingule, nagu see on paljuski praegu, vaid peamiselt agressiivsetele torkivatele rünnakutele vastase vastu üle terve Eesti, olles ise pidevas liikumises. Nimetagem seda näiteks „herilaste taktikaks“ (swarming tactics).⁷ Vaid nii suudab väiksem vägi teha arvestatavat kahju suuremale, kes tahab suhteliselt koos püsida ja on valmis võitlema oma vastase kaitseliinidega. Viimaseid lihtsalt poleks, vaid kogu ümbrus on täis vähehaaval vaenuväge vähendavaid väikesi ja torkivaid varitsusi ning kiirrünnakuid. Need ei tee küll ühekorraga palju kahju, kuid põhjustavad väga tõsist muret, sest tasapisi väheneva väe tingimustes ei ole neil palju võimalusi sellise kummitusväega võitlemiseks. Võõral maal ei saa ta saata jagu või rühma iga sellist torget teinud lahingupaari jälitama. Need üksused lihtsalt jookseksid uude varitsusse ja kaotused oleksid veelgi suuremad. Samamoodi võitles ka Hezbollah 2006. aastal Iisraeli sõjakäigu⁸ vastu. Iisrael, kelle vägi on üks maailma modernsemaid ja võimsamaid, ei saavutanud ühtegi seatud strateegilist eesmärki ja tegelikult kaotas sõja esimest korda oma ajaloos.

Selline sõjapidamine ei paku magusaid sihtmärke vastase raskerelvadele ega õhuväele, nagu oleksid meie tankid, rännakkolonnid, kaitsepositsioonid ja logistikaveod. Niisuguse taktika korral oleks nende mass ja ülekaalukas relvastus suhteliselt kasutu. Juhtimise ja eriti tagala hävitamine avaldab otsest mõju soomustehnika lahinguvõimekusele. Tank T-72 kannab 39 mürsku ja läbib paagitäie kütusega 460 kilomeetrit. Hetkest, kui talle täiendust ei tule, muutub see tank 42 tonni kaaluvaks vanarauaks. Manööversõjapidamise mõtte kohaselt on tank tugevus, mida tuleb võimalusel vältida, tema vähem kaitstud logistikaüksus aga nõrk koht: selle hävitamine toob kaasa ka tanki kokkukukkumise.⁹ See on mõtteviis ja taktika, kuidas väiksem vägi peab alati tegutsema. Manööver ei tähenda vaid vägede liigutamist vastase suhtes, vaid eelkõige ülekavaldamise kaudu tema sundimist positsiooni, kus ta kaotab oma võitlustahte.

Olles vastast tublisti kurnanud, tema kütuse ja lahingmoona juurdeveo ära lõiganud, on aeg teda lüüa jõuga, mis ta purustab ja taanduma sunnib. Alles nüüd on aeg lahingumasinatel asuda võitlusesse. Olukorras, kus sind on kurnatud kümnete püüdmatute gruppide poolt, mõjub ootamatu soomukite rünnak lähivõitlusesse täiesti laastavalt. Varustus sellise taktika jaoks peab olema kerge ja mobiilne. Kümneid tonne kaaluvad tankid ja iseliikuvad suurtükid ei pruugi olla hea valik Eesti oludes. Meie aastakümneid kuivendamata maastik tõenäoliselt ei kanna raskeid masinaid paljudes Eestimaa piirkondades, mistõttu oleks nendega liikumine piiratud vaid teedevõrgustikuga. Seal omakorda on need hea sihtmärk vastase õhuväele (suurtüki asukoha näiteks saab tulistamise hetkel radaril tuvastada). Teedevõrgustikul liikudes on ka nende positsioonivahetus etteaimatav ja kallid sõjamasinad saavad koos meeskonnaga ruttu otsa.

Sama ka tankilahingus: piiratud kõval pinnasel lahingus kohtuvatest tankiüksustest tuleb võitjaks see, kellel on rohkem tanke. Selles mõttes on rasked lahingumasinad meie olukorras üsna küsitava väärtusega. Sõjas tugevama vastasega ei ole neist palju kasu. Klassikaline tankilahing on ka hea näide lubamatust tugevus tugevuse vastu taktikast, sest juba mehaanilise arvutusega saab ennustada, kumb pool ja kui ruttu sellise lahingu võidab. Soomuskatet on tarvis siiski otsustavateks löökideks, kuid see peab olema võimalikult kerge ja väike, et anda eelis maastikuvarje kasutamiseks.

Ajateenistuse kestvus ja parim võimalik väljaõpe

Igal Eesti võitlejal tuleb mõelda rohkem sobilikele oma taktikatele, mitte kopeerida suuremate liitlaste mudeleid. Korralik tankitõrjeraketiheitja meeskond suudab mitu korda soodsama relvaga kui tank vastase soomustehnikat hävitada sama tulemiga. Kui neil gruppidel on liikumiseks kasutada kerged maastikumasinad, millega saab sõita metsasihtidel ja rabades, on meie väe jahtimine nii maal kui õhust keeruline. Tankiga kaua lennuki või kopteri eest ei varju, ATVga metsa katte all või kaevatud peidikusse aga küll.

Selleks, et saavutada eelkirjeldatud taktikalised oskused, tuleb tõhusalt täiendada nii kaitseliitlaste kui ka ajateenijate väljaõpet. Viimast ei anna teha kuue kuuga, nagu on aruteludes viimasel ajal arvatud. Selline väljaõppe maht on pigem realistlik aasta jooksul. Mitte ükski klassiruumi lühikursus ei asenda füüsilisi õppusi, et saavutada vajalikud oskused ja nõutav enesekindlus. Inimese aju ja käeliste oskuste arendamine nõuab aega. Inimene ei ole arvuti, et sekunditega megabittide kaupa infot talletada.

Šveitsi riigikaitsemudeli eeskujul peaks igal kaitseliidu tegevliikmel olema oma relvad ja laskemoon kodus, et olla valmis liikuma vastase vastu mõne minuti jooksul, plaanid harjutatud, peidikud lisavarudega rajatud. Väljaõppe rõhuasetus peab olema väikeste üksuste iseseisval, mitte kõrgema staabi pideva juhtimise ja kontrolli all tegutsemisel. Põhimõte peab olema „vaba jahipidamine“ oma üksuse vastutusalal. Staatilisi positsioone tuleb vältida, et mitte anda vastasele võimalust üksusi maha suruda ja hävitada: löök ja eemaldumine, löök teisest suunast ja eemaldumine jne. Vastase soomuk või veomasin korraga ja uuesti ja uuesti, ise tuleb alati enne eemale tõmbuda, kui sind jõutakse sihikule võtta. See peab olema kaitseliidu väljaõppe põhipingutus koos oskusliku lõhkeaine ja vastasest maha jäänud relvasüsteemide kasutamisega. Selline „kiusaja“ on igale agressorile suurim moraalitapja ja plaanide rikkuja.

Vältimaks suurte varude hävitusohtu sattumist, tuleb nii lahinguvarud kui toetavad materjalid (toit, vesi, medikamendid jms) hajutada üle maa turvalistesse hoiupaikadesse, millele on võitlevatel üksustel sõja korral ligipääs. Just see teeb võimalikuks eelkirjeldatud võitlustaktika, sealhulgas ka sügaval vastase tagalas, kus ta ei taha tegelikult võitlusse astuda. Samuti võtab selliselt ettevalmistatud logistika vastaselt olulise sihtmärgi. Ka tema mõtleb samades printsiipides ja teab, et kui meil lõpevad laskemoon ja kütus, siis on meid kergem alistada. Seega on iga tagalaüksus ja teedel liikuv varustusmasin magus sihtmärk. Omal maal saame rahu ajal ettepaigutatud varudega viia sellised sihtmärgid minimaalseks. See annab suure eelise vastase ees, parandades meie võitlejate varustatust ja tõstes moraali. Kui laskemoon lõpeb, ei pea lootma, millal kõrgema üksuse tagalamasin kohale jõuab, vaid teatakse, kus asub lähim peidetud varustuspunkt.

Lisaks tuleb arvestada sellega, et sõja korral on välismaalt lisavarude juurdesaamine keeruline, kui mitte võimatu. Seega on olulisel kohal kodumaise kaitsetööstuse arendamine ja toetamine. Eesmärk on saavutada võimekus toota omal maal kõike hädapärast, mida tarvis edukaks võitluseks. See arusaamine on ametkondades juba tekkimas, kuid reaalseid samme annab veel oodata. Eelkõige puudutab sellise võime loomine ja elushoidmine riigi otsustavat sammu hangete reeglites, kus sõja korral kriitilisi varusid hangitakse vaid Eesti tootjalt.

Sellistel lähtekohtadel põhinev riigikaitse on väikeriigile taskukohasem ning seejuures efektiivsem kui suuriigi mudelite vähendatult kopeerimine. See kõik ei pruugi tagada kiiret otsustavat võitu sõja korral, kuid on kindlasti tunduvalt elujõulisem kui praegune olukord ja plaan. Ajaloos on palju näiteid, kus nutikas väiksem vägi on löönud suuremat. Eesti riigikaitselt eeldab see palju suuremat kodutööd ja vastavate programmide ülevaatamist. On aeg olla enda vastu aus ja panustada nutikusele, mitte lootusele, et kui häda käes, siis tuleb keegi teine ja päästab meid.

1 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsiraamat. Tlk Annika Timpka, Epp Leete, Triinu Soomere. Aburgus, 2014, lk 17.

2 Rene Toomse, Eesti kaitsepoliitika dilemmad muutuvas maailmakorralduses. Acta Politica Estica 2013, nr 4, lk 121, http://publications.tlu.ee/index.php/actapoliticaestica/article/view/109/98

3 Andrew A. Michta, Polish hard power: Investing in the military as Europe cuts back. American Enterprise Institute 19. XII 2013, http://www.aei.org/publication/polish-hard-power-investing-in-the-military-as-europe-cuts-back/

4 Fredrik Westerlund, Russian Military Capability in a Ten-Year Perspective – 2013. FOI-R-3734-SE 12.2013, https://www.academia.edu/5407818/2013_The_Military_Capability_of_Russias_Armed_Forces_in_2013_in_Hedenskog_and_Vendil_Pallin_eds_Russian_Military_Capability_in_A_Ten-Year_Perspective

5 Laura Smith-Spark, Phil Black and Frederik Pleitgen. Russia flexes military muscle as tensions rise in Ukraine’s Crimea region. CNN 27. II 2014, http://edition.cnn.com/2014/02/26/world/europe/ukraine-politics/

6 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsiraamat, lk 41.

7 John Arquilla, David Ronfeldt, Swarming and the Future of Conflict, www.rand.org/content/dam/rand/pubs/documented_briefings/2005/RAND_DB311.pdf

8 Ellen Knickmeyer. 2006 War Called a ‘Failure’ for Israel. Washington Post 31. I 2008, http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/01/30/AR2008013000559.html

9 William S. Lind, Manööversõjapidamise käsi­raamat, lk 36.