Kogukond on partner kohaliku elu korraldamisel

Veebruari lõpus esitlesid Linnalabor ja külaliikumine Kodukant uuringut „Eesti kogukondade hetkeseis“.

MADLE LIPPUS

Uuringuga püüti esimest korda välja selgitada geograafilisi kogukondi – nende toimimist, ülesehitust ja tegutsemise takistusi. Uuriti ka, mida riik neilt ootab, sest riigi ootused on kasvanud koos kogukondade suureneva populaarsusega. Kohalik kogukond võiks tegelda turvalisuse ja päästega, miks mitte ka vanurite hoolduse ja lairiba interneti küladesse viimisega. Kuid kas nad suudavad neid ootusi täita? Ja kas nad üldse tahavad?

Uuringu esitlusele järgnenud arutelul nende teemade üle mõtisklesimegi. Sõna said kogukonnasfääris teotsevad inimesed: Andrus Saliste Muraste külaseltsist, Triin Lääne Tartumaa arendusseltsist (sealne Leaderi tegevusrühm), Saue vallavanem Andres Laisk ja Marten Lauri siseministeeriumist. Vestlust vedasid uuringu korraldajad Peeter Vihma ja Madle Lippus. Täismahus uuringuaruande leiate Linnalabori veebilehelt.

Kogukonda mõistetakse mitut moodi

Madle Lippus: Alustada tuleks mõistest. Mida te silmas peate, kui räägite kohalikust kogukonnast? Üks uuringu järeldusi oli, et seda mõistetakse väga erinevalt ning mulle tundub, et teie praktikutena võiksite neid erinevusi päris hästi tunda. Alustuseks toon välja n-ö definitsiooni, milleni kogukondade minapilti uurides jõudsime: kogukond on ühe küla piires tegutsev ühendus, mille liikmeid ühendavad ühised eesmärgid ja väärtused. Vähem oluline on avatus uutele liikmetele ja ideedele. Kogukond on suhteliselt väike, sellel on umbes kolm eestvedajat ja kümme aktiivset liiget, kellest valdav osa on üle 40aastased naised. Kokku on tuldud ja tegutsetakse soovist arendada kohalikku kultuurielu ning omavahel läbi käia. Võimaluse korral lahendatakse ka kohalikke probleeme. Kokkupuude kohaliku omavalitsusega (KOV) on pealiskaudne, peaasjalikult suheldakse rahastuse teemal, vähem puudutatakse kohaliku elu ja arengu teemasid. Olulisim tegevuse takistaja on omavalitsuse negatiivne suhtumine.

Triin Lääne: Me nõustume eelkõige selle osaga definitsioonist, mis räägib ühistest eesmärkidest ja väärtustest, kuid oma arendusseltsi strateegias me kogukonda päris nii ei defineeri. Üldistades võin siiski öelda, et kogukond on ühiste eesmärkide ja väärtuste nimel kokku tulnud inimeste kogum, kelle puhul geograafiline piiritletus ei ole nii tähtis. Oluline on võrgustike tekkimine, nii võib kohalik kogukond olla ka ühiste eesmärkide nimel ühinenud ettevõtted.

Andres Laisk: Viis aastat tagasi alustasime Saue vallas sotsiaalset eksperimenti, mis kätkeb endas külakogukondade kui KOV oluliste koostööpartnerite tugevdamist, rahastamist ja väärtustamist. Eksperiment käib seniajani ja on tasapisi end ka õigustama hakanud. Kogukonna mõiste puhul pean alustama sellest, et Eestis on kaugelt liiga palju omavalitsusi, kümme korda liiga palju. Omavalitsuse mudeliks peab olema detsentraliseerimine tsentraliseerimise kaudu, mis tähendab, et tugevad omavalitsused toetuvad tugevatele kogukondadele ning omavalitsused tugevdavad kogukondlikke üksusi, mis on nende koostööpartneriks. Arvan, et sõltuvalt olukorrast võib kogukonda defineerida ükskõik mismoodi ja see on alati õige, aga defineerida tuleb eesmärgipäraselt.

Meil on kohalik kogukond eelkõige partner, kellele toetudes saab üles ehitada teenustevõrku, tagasiside mehhanismi, kohalikku demokraatiat.

Lippus: Aga siiski, kas kogukonnal on mingi geograafiline piiritletus, mis selle määrab või moodustub kogukond mingit tüüpi omavahelistest suhetest?

Laisk: Oleme valla arengukavas määratlenud esimese ja teise astme tõmbekeskused ja neis esindusorganisatsioonid, kes arengukava järgi esindavad kohalikke huvisid ja väärtusi. Kui teie olete välja toonud kolm kogukonnatüüpi sõltuvalt väärtustest,^* mille poole püüeldakse, siis minu meelest iseloomustab see hoopis kogukonna arengut. Kokku tullakse kõigepealt eesmärgipõhiselt ning kui tegutsema jäädakse, siis tekivad ka ühised väärtused. Selleks et kogukonnast saaks partner, peab see muutuma avatuks ja kaasavaks. Vastates su küsimusele: meil on kogukond pigem geograafiline.

Marten Lauri: Arvan samuti, et kogukond on partner kohaliku elu korraldamisel. Nagu ka uuringust välja tuli, käib suur osa kogukondadest koos lihtsalt suhtlemiseks ja infovahetuseks. See tähendab, et teatakse hästi, millised on kohalikud probleemid, millega on kindlasti vaja tegeleda jne. Koos kogukonnaga saavad otsustajad teha mõistlikke, läbikaalutud otsuseid, olgu teemaks Rail Baltic või ülekäiguraja asukoht.

Iga arengukavas on sõnastatud, kes on see kogukond, keda silmas peetakse ja mida temalt oodatakse.

Peeter Vihma: Aga tooge üks näide, kuidas seda paremini välja selgitada. Kuivõrd peaks arengukavadega määratlema piirkonna esindusorganisatsioone ja andma kogukonnale konkreetseid ülesandeid?

Laisk: Kuigi oleme Sauel võimalikult selgelt määratlenud raamistiku, kuidas kogukonda käsitletakse, siis päris nii lihtne see ikkagi ei ole. Kogukonnakultuur peab olema konkurentsile avatud. Nagu demokraatias ikka, et prevaleerib see kogukond, kes kõige paremini hakkama saab.

Kes esindab piirkonda?

Vihma: Siit jõuamegi järgmise põneva teemani. Sageli on ühes piirkonnas hoopiski mitu kogukonda, kelle huvid on risti vastupidised, nt põliselanikud vs. suvilaomanikud. Kuidas siis mõista „paremini hakkama saamist”?

Andrus Saliste: Meil Muraste külas ongi selline olukord, et koos on lausa kolm kogukonda: päris vana küla, nõukogudeaegne suvilakooperatiivide piirkond ning uusarendused. Meil õnnestus need kõik umbes aastaga ühe laua taha saada. Nüüdseks on Muraste külaselts juba kuueaastane ja mul on hea meel, et keegi neist huvigruppidest ei ole näinud vajadust näiteks alternatiivse seltsi tegemiseks. Kuigi soovid ja vajadused võivad olla erinevad, saame aru, et vallavanem otsustab millegi alusel. Me peame kõigepealt omavahel kokku leppima, mida ja millises järjekorras teha.

Laisk: Muidugi on mingil hetkel ühes piirkonnas palju kogukondi. Aga kohalikul omavalitsusel on vaja üht koostööpartnerit, kellel oleks meie juurde läbi rääkima tulles prioriteedid juba paigas.

Lauri: Ministeeriumi vaatenurgast kommenteerides võib öelda, et loomulikult on omavalitsusel mugav, kui tuleb üks inimene, kes on kohapeal juba läbi rääkinud tuhande inimesega ja eriarvamused lahendanud. Aga ma arvan, et see on ilus unistus. Tavaliselt kogukonnas ja ka kodanikeühenduses on keeruline saada sellist ühtset seisukohta, mida laua taga esindada. Otsustajatena peaksime aru saama, et ka see on normaalne, kui ei suudeta omavahel ühises seisukohas kokku leppida.

Laisk: Vaidlen vastu! Kuigi valla seadusandlik organ on volikogu, ei takista neil miski vajaduse korral delegeerida otsustamine kogukonnale ning siis peab kogukond saavutama üksmeele. See on ju tegelikult ka kaasava eelarve loogika. Meie ütleme kogukonnale, et siin on 4% vallale laekuvast tulumaksust, mis jaotatakse tõmbekeskuste vahel sellise loogika alusel, ning raha edasine kasutamine on juba teie, kogukondade, enda otsustada. See on tõsi, et lõpuks vaatab volikogu otsuse ikkagi üle, lõplik vastutus jääb meile.

Kes otsustab, millega kogukond tegeleb?

Vihma: Siit jõuame otsustamise teemani. Kes ütleb, millega kogukond tegeleb ning kust tulevad vahendid? Tihti on need omavahel seotud otsused, miks ja kui palju raha eraldatakse ning kuidas seda kulutatakse.

Lääne: Meil otsustab kohalik kogukond ise ja selleks koostame arengustrateegia. Nüüd koostasime uueks perioodiks kogukondi kaasavate meetodite abil ka uue strateegia. Selleni, millised on vajadused ja ülesanded ning sellest tulenevalt ka vajalikud meetmed, jõudsime pärast väga paljusid ümarlaudu ja arutelusid koos kõigi kolme sektori esindajatega. Meie arendusseltsina aitame seda kõike rakendada.

Saliste: Meie külaselts kuulub ka kohalikku Leaderi toetusprogrammi gruppi. Otsustasime osaleda eri tegevustele rahastuse saamiseks. Seal on võimalik kaasa mängida, kui on jaksu, aga on tõsi, et mõned kogukonnad on väga väikesed ning neil sellist jaksu pole.

Laisk: Minu kunagine unistus oli aidata kogukonnad välja etapist, kui käiakse lihtsalt koos „kultuuri“ tegemas. Et nad muutuksid võimekamaks. Kogukond peakski ise otsustama, mis teenustest tal parasjagu puudu on ja siis vastavalt oma suutlikkusele tegutsema. Mõni küla tahab näiteks raamatukogu. Teine jälle ei vaja seda üldse, sest neile on lähima linna raamatukogu piisavalt lähedal ja vaja oleks hoopis postkontorit. Kui riik postkontoreid sulgeb, tekib küsimus, kes seda teenust osutama hakkab: kas pood, hamburgeriputka või miks mitte kogukond? Oleme pannud kogukondi läbi rääkima riigiga nt maaküsimustes. Väga hästi võib omavalitsus selle teema delegeerida kogukonnale.

Ma arvan, et 95% teenustest on sellised, mida peaks korraldama omavalitsus. Need on standardiseeritud ülesanded, nt haridus, sotsiaalteenused, teede ja tänavate hooldus, ning sellega ongi juba tegelikult ligi 95% eelarvest planeeritud. Ülejäänud 5% teenuste puhul saab otsustada kogukond ise ning sinna sisse jäävad ikkagi ka raamatukogu ja postkontor. Need on nagu rätsepaülikond, täpselt kogukonna jaoks tehtud, mille juures on neil võimalikult suur kaasarääkimisvõimalus ja otsustuspädevus.

Lauri: Minu meelest on see väga lihtne. Kes otsustavad, mida kogukonnad teevad? Kogukonnad ise. Kui me oleksime ministeeriumi koostatud valdkondlikku arengukavva jätnud mõne teema eest vastutama kogukonna nendega läbi rääkimata ning uurimata nende valmisolekut ja suutlikkust, peaksime arengukava lõppedes ilmselt nentima, et ülesanne on täitmata. Avalik võim võib oma arengukavade ja toetusmehhanismidega ette näha kogukondade tegutsemise soovi korral. Muidugi tuleb arvestada, et kogukonnad on erinevad.

Vihma: Paar aastat tagasi küttis kirgi päästevalmiduse teema. Praegu jääb mulje, et kui maja põleb, siis kogukond ise vaatab, kas minnakse kustutama või mitte. Seda laadi asju saab ju arengukavaga suunata, näiteks, kui palju tugineb pääste vabatahtlikele. Sellisel juhul ei ole kogukonna tasand ju enam see otsustamise tasand.

Laisk: Strateegilisi julgeolekuteenuseid ei saa osutada kogukond. On väga eksitav neist nii rääkida. Mõningatel juhtudel võib kodanikualgatus olemasolevat struktuuri täiendada, kuid kodanikualgatuse eesmärk ei saa olla tagada midagi, mis on riigi pädevuses.

Saliste: Olen nõus. Meil oli varem vallas üks, nüüd on kaks päästekomandot. Sellest räägiti kui julgeolekust ja turvatundest. Tegelikult oli neil võimekus metsa päästa. Meie küla on õnnelik, et siia tekkisid lisaks veel vabatahtlikud. Aga kui kogu töö on vabatahtlike õlul, mis iseenesest on ju hea, siis kes teeb n-ö päris tööd, millelt laekuvad maksud kõige muu ülalpidamiseks?

Viimasel ajal on rääkima hakatud ka kogukondlikust vanurite hoolekandest. Meie külla on tekkimas ka abipolitseinike rühm, aga sellest olulisem on edastada sõnum: meie küla valvab ennast ise.

Eimar Veldre (publiku hulgast, siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonnast): Nõus. Kas põlev maja ei ole mitte nõrga kogukonna tunnus? Turvalise elukeskkonna kujundamine on vajalik kogukondlik teenus. Politsei ja pääste on teineteist toetavad riiklikud teenused. Oluline on luua kaitstud miljöö, kus majad ei lähe põlema ning seda saab luua just kogukond. Kui riik kuskile ühe politseiniku juurde paneb, see oluliselt ei aita. Me ei saa rääkida turvalisuse tagamise delegeerimisest. Me võime arutleda selle üle, kas kogukonnas on hooliv ja julgeolekut pakkuv õhkkond, ning vaadata, mida teha kogukondade toetamiseks. Ka mullu algatatud politseireform tehti mõttega, et luua täiskohaga piirkonna politseiniku ametikoht, kes ei istuks kantseleilaua taga, vaid käiks ringi, suhtleks elanikega ja omaks ülevaadet. Ühelt poolt oleks ta kogukonnas politsei esindaja ja teisalt kohalike murede ja rõõmude vahendaja politseile. Päästeamet on samuti kõigis piirkondades teinud kodukülastusi ja pannud suurt rõhku ennetustööle. Siseturvalisuse arengukavas nimetame seda tegevust kogukonnakeskseks turvalisuse mudeliks.

Vihma: Mis tähendab, et riik ootab kogukonnalt suuremat sidusust? Kui selle abil on tõesti võimalik kiiremini nt tule kustutamisele reageerida, jääb siiski küsimus, kuidas seda sidusust tekitada. Sidusus ei ole imeasi. Ka seda saab arendada, kuid see vajab ressursse, kusjuures oluline on näha usaldus- ja solidaarsussuhteid nii horisontaalselt, s.t kogukonnas, aga ka vertikaalselt ehk kogukonna, omavalitsuse ja riigiametite seostes.

Lauri: Varem oli juba jutuks liidrite vähesus, mis iseloomustab meie kodanikuühiskonda laiemalt. See on teema, millega avalik võim saaks rohkem tegeleda. Öelda, et MTÜ on väga tore koht, kus töötada, et ei pea ilmtingimata asutama oma äriühingut. Praegu on ühenduste osakaal tööandjana väga väike. Lähiaastatel tegeleme siseministeeriumis sellega kodanikuühiskonna arengukava „Kodar“ raames.

Laisk: Meie neljas strateegilises keskuses saab üks ühenduse inimene vallalt töötasu. Tegelikult on see kogukonna otsustada, kas võetakse palgale üks või mitu inimest. Meil on kokku lepitud vaid palga määr. See hoiab motivatsiooni, võimaldab tööd jaotada ning ühe inimese õlgadele ei jää liiga palju. Samuti täpsustatakse nii ülesandeid, millega kogukond tegeleb.

Usun, et selline süsteem on kasutusel ka teistes omavalitsustes, kuigi toetused makstakse välja projektitaotluste alusel. Ühenduste esindajad on välja toonud, et oluline on meie lähenemise pikk perspektiiv. Nad teavad, et sama, selgelt reguleeritud süsteem toimib ka aastate pärast.

Oma sotsiaalset eksperimenti me veel ei kahetse, kuigi on välja tulnud ka kitsaskohti. Näiteks oleme algusest peale soosinud oma tulude teenimist. Kui aga kellelgi läheb liiga hästi, võib tekkida küsimus, miks on neil üldse veel vaja valla rahastust. Samal ajal jäetakse tähelepanuta, et teenitud lisatulude võrra osutatakse ka rohkem kogukonnateenuseid. Kitsaskohtadeks tuleb valmis olla ja selleks peabki süsteem olema võimalikult läbipaistev. Siis on säärased olukorrad ennetatavad ning kõigile on arusaadav, mis alustel toetusi jagatakse.

Saliste: Meie kasutame Harku vallas sellist süsteemi, projektipõhiselt saab toetusi kolm küla ning juba seegi on raskelt tulnud.

Lippus: Paar aastat tagasi koostatud ühenduste rahastamise juhendis öeldakse, et omavalitsuse strateegilisteks partneriteks kohaliku elu korraldamisel ongi seltsid. Nende tegevuse toetamine peaks käima tegevustoetuse-, mitte projektitoetusepõhiselt. Rakendatakse aga sellist võimalust kahetsusväärselt harva. Võiks kasutada rohkem.

* Uuringust selgus, et kogukondade ideaalid jaotuvad kolmeks: instrumentaalsed kogukonnad, kelle eesmärgiks on huvide esindamine; väärtuspõhised kogukonnad, kellele on oluline traditsiooniline meie-tunne; ja avatud kogukonnad, kes soovivad arendada ühises küla- või kultuurikeskuses suhtlust.