Lohakas mugandus jutukas lavaruumis

„Veidras orkestris“ püütakse mõtestada Kalamaja hipsterikultuuri, aga eesmärk täidetakse vaid vormiliselt ja nii on hipsterlus laval pelk kosmeetiline face-lift.

OTT KARULIN

Tallinna Linnateatri „Veider orkester“, autor Rodney Ackland, tõlkija Triin Tael, lavastaja Adrian Giurgea, kunstnik Reet Aus, valguskunstnik Reelika Palk, helilooja ja muusikaline kujundaja Jarek Kasar. Mängivad Elisabet Reinsalu, Liis Lass ja Kaspar Velberg ning lavakunstikooli XXVII lennu tudengid Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott Raidmets, Christopher Rajaveer ja Liisa Saaremäel. Esietendus 23. IX Salme kultuurikeskuses.

Eks ta üks veider muusikaline kommuun ole, kus kunagi proovi tegemata vaid esinemisteks pillid haaratakse.

Siim Vahur

Veider, väga veider on avastada end fiktiivses maailmas, kus pretensioon näidata ühe asumi tajumaastikku ja võime seda tõepoolest ka teha on nii karjuvalt vastuolus. Adrian Giurgea lavastatud „Veidras orkestris“, mida etendatakse Salme kultuurikeskuses, püütakse täiel rinnal mõtestada Kalamaja hipsterikultuuri, aga eesmärk täidetakse vaid vormiliselt. Nii on hipsterlus laval pelk kosmeetiline face-lift, mis näidendit ellu ei ärata. Iseenesest pole alusmaterjalil, Rodney Acklandi 1932. aastal kirjutatud näidendil, suurt vigagi: see võtab kenasti kokku kahe maailmasõja vahelise aja meeleolud, toona elanud inimeste hirmud ja lootused. Küll aga on problemaatiline Giurgea otsus tuua näidend lavale mugandatuna, tänapäevastatuna. Esiteks juba seetõttu, et mugandus on tehtud lohakalt (näiteks on selles fiktiivses maailmas käibel rahatähtedena naelad, aga müntidena hoopiski sendid), ent ennekõike sisuliste vasturääkivuste tõttu. Millise sõja taaspuhkemist need Salme kultuurikeskuse laval asjatavad hipsterid siis ikkagi pelgavad? Meie põlvkond, erinevalt Acklandi omast, on ju üks neist õnnelikest, kes pole oma elus sõda näinud. Olgu, võimaliku kolmanda maailmasõja puhkemise kartus on praegu õigustatud, aga erinevalt Acklandi tegelastest, kellel ilmselt on isiklik sõjakogemus, peaks „Veidra orkestri“ tegelastel puuduma igasugune ettekujutus sellest, mida tähendab sõdida. Kui aga tegelase motiivid ei vasta mugandatud teksti eesmärkidele, pole laval enamat sõnade ärarääkimisest. Seega on lavastaja pannud näitlejad võimatusse olukorda, kust nad isegi üllatavalt puhtalt välja tulevad. Seetõttu ma siin arvustuses ka näitlejaist ei kirjuta.

„Veider orkester“ on Adrian Giurgea kolmas Eestis tehtud lavastus (eelmisel aastal jõudsid lavale „Armastus ja informatsioon“ Vene teatris ning „Alustame algusest“ Vabal Laval), nii et mõningaid üldistusi võib juba teha. Tundub, et Giurgea lähtub lavastades vormist, mis formuleerub enne proove ja kuhu näidend proovide käigus sisse pakitakse. Vormi all ei pea ma silmas ainult välist (kuigi ka kujundus on Giurgea lavastustes jõuliselt tähenduslik), vaid ka n-ö atraktiivset konksu, millega püütakse publikut näidendi külge haakida. Nagu „Armastuse ja informatsiooni“ lumivalge pöördseintega lava, kus asjatavad koos eesti ja vene keelt kõnelevad tegelased (ja näitlejad), ning „Alustame algusest“ teraapiatoana toimiv proovisaal (see on, tõsi, näidendi autori ette antud), on ka „Veidra orkestri“ lavaruum jutukas: enamiku ruumist täidab lava laval, kus pidevas ooteseisundis pillid, lisaks eeslaval üks diivan ja tagalaval helistuudio. Kuigi Jarek Kasari kirjutatud lood on mõnus kuulamine (nähtud etendusel läks siiski palju halva helitehnika nahka), pole Giurgea suutnud bänditegemist (vabandan, lavastuse pealkirja kohaselt ikka orkestri – veel üks näide lohakast mugandamisest) näidendi looga loomulikult siduda ja nii seisavad pillid laval enamjaolt tolmu kogudes. Eks ta üks veider muusikaline kommuun ole, kus kunagi proovi tegemata vaid esinemisteks pillid haaratakse.

Ilmselt on selle lähenemise põhjuseks lavastaja otsustamatus: kas näitlejad mängivad laval iseend või Acklandi (eestipärastatud nimedega) tegelasi. See ebalus kandub üle ka näitlejaile ja nii polegi midagi imestada, kui nad kogemata kutsuvad üksteist laval pärisnimedega (nagu juhtus kord nähtud etendusel), sest nii tundub orgaanilisem ja põhjendatum. Ei teagi, miks Giurgea jäi poolele teele pidama, sest paberil (sic!) on ideel lasta lavakunstikooli tudengitel Kalamaja kommuuni etendada vägagi jumet. Küllap töötas Acklandi tekst (ootuspäraselt) lavastaja atraktiivsele konksule siiski niivõrd vastu, et Giurgea pelgas fiktiivse lisakihita noori lavale lubada. Või siis jäi tal lihtsalt julgusest, ajast või oskustest puudu.

Seega on „Veidras orkestris“ väga palju poolkõvasid lahendusi. Neist arusaamatuim on grunge-Jeesus ehk eesti keelde tõlgitud Nirvana lugusid kitarritinina saatel esitav tegelane, kes muu seltskonnaga ei suhestu. Jällegi, teoreetiliselt ma mõistan lavastaja soovi tuua lavale ka kõrvalpilgu kehastus, aga eesmärk jääb taas segaseks. On see 1990. aastate grungeliikumise traagiline käilakuju lavastaja hinnang hipsteritele (te leiutate jalgratast!), hoiatav näide (näete, mis Kurt Cobainiga juhtus – ta võttis endalt elu!) või poeetiline deus ex machina, jääbki vastuseta. Kui see on muigav hinnang, siis tühistab see lavastuse pretensiooni olla asumitaju pildistus. Näpuviibutusena jääb tegelane aga nõrgaks, sest talle pole antud piisavalt lavaaega ega loodud selget rollijoonist (pidevalt laval olemine aktiivse reaktsioonita kaasolijate tegemistele ja ütlemistele pole piisav), ja seetõttu mõjub tema helistuudiost lausutud hoiatuskõne kistuna. Seda enam, et nii deklaratiivse hetke järel hakkab vaataja õigustatult ootama, et just see tegelane sõlmib lavamaailma lõpuks kokku. Jällegi, lasta tal teist vaatust publikust alustada on liiga juhuslik võte, et vaatajat veenda, panna uskuma, et just see grunge on meie esindaja (Mõistuse hääl? Lubadus? …) selles veidras kommuunis.

Tegelikult on üksjagu küsitav ka lavastaja otsus etendada „Veidrat orkestrit“ siiski kahes vaatuses – ja mitte vaid nende kestuse suure erinevuse tõttu. Eks seegi tulene Giurgea otsustamatusest. Kui „Veidra orkestri“ eesmärk olnuks selgelt seisundilisus, kulgemisel põhinev fiktiivne maailm, sobinuks ühes jutis mängima, et vaataja täielikult lavailma rütmid ja reeglid omaks võtaks. Praeguse kaootilise lahenduse puhul kasutab aga märgatav osa publikust vaheaega lahkumiseks. Näitlejaist on kahju ja eriti ei kompenseeri seda ka optimism, et vähemalt õpivad tudengid külmale ja ükskõiksele publikule mängimist. Kindlasti õpivad, aga meelistund see neile nähtavalt ei ole, sest võrreldes kas või sama kursuse teise diplomitöö „Ekke Mooriga“ on näitlejate lavaline energiatase üsnagi madal, ehk teeseldudki. Aga, noh, õppimine polegi alati meelakkumine.