Jalgadega loetud linn

Mattias Malk

Keset kõledat sügist kõndis poolsada tudengit oma õppejõududega Tallinnast Jägalasse. Kahepäevase jalutuskäiguga tähistati ühtlasi Itaalia arhitektide Stalkeri grupi 20. aastapäeva ja sümboolset kojujõudmist.

Kõik algas, kui 1990. aasta kevadel okupeeriti Rooma Sapienza ülikool. Tollal protestiti üle kogu Itaalia reformide vastu, millega üritati erastada riigi ülikoolisüsteemi. Pantera liikumine võttis endale nime isepäise, nädal enne aktsiooni Rooma loomaaiast põgenenud pantri järgi ja neil õnnestus koondada ülikooli territooriumile üleriigilise vastuliikumisaktsiooni nukleus. Ministeeriumi reformiplaanid lõpuks peatati. Noor Pantera tabas õigeaegselt ja täpselt mitmeid valupunkte ning arendas ühtlasi välja poliitilise linnauurimismeetodi.

Viiendal oktoobril 1995. aastal kogunes grupp Panterasse kuulunud noori arhitekte Rooma agulis. Järgmise nelja päevaga läbiti kaugel kesklinnast teekond, mis lõppes alguspunktis. Sihilikult ainult Rooma perifeerias jalutades avastati linnaruum, mis oli ühtaegu kummaline ja tuttav, justkui osa linnast, aga siiski mitte päris see. Siin näitas Rooma oma palet, millest enamasti ei teatud või mida keskvõim teadlikult salgas. Noori arhitekte huvitas aga just see määratlemata ruum (terrain vague), kus elasid immigrandid, keda polnud ametlikult olemas, ning paiknesid hüljatud tootmishooned, kuid samavõrra ka hingematvad maalilised pastoraalsed vaated. Nelja jalutamispäevaga töötati välja eriline modus operandi ning pandi alus Stalkeri grupile, kes rikastas järgmise kahekümne aasta jooksul monumentaalsete arhitektuuri- ja kunstiprojektidega kriitilist linnaruumi uurimist ning kõndimispraktikat.

Kakskümmend aastat hiljem

Linna kujundavad praegu keerulised kapitali ja tootlikkuse seosed ning linnas elamine tähendab enamasti juba olemas ruumi tarbimist. Selle ruumi on kasutajale valmis mõelnud linnaplaneerija või arhitekt, heaks kiitnud omavalitus ja enamasti valmis ehitanud eraomanik. Seda üsna piiratud ruumi on jooksvalt uuendatud, mõnel puhul laiahaardeliselt, mõnikord rohkem lapiteki moodi. Linnaruumis on kesksel kohal eesmärgipärasus ja ratsionaalsus, aga ka kasumikeskne mõtteviis, millega annab tõlgendada suuremat osa viimase paarikümne aasta jooksul Tallinnas toimunud muudatusi. Sealjuures on linn nii ideede kui ka piirangutega üleküllastatud. Nii-öelda kaardistamata ruum on linnas juba omamoodi luksus, mida tuleb teadlikult otsida. Stalkerit huvitabki just linna negatiiv, marginaalne või mahajäetud ruum, ja linna n-ö pragulisus, mida teadlikult peidetakse või ignoreeritakse. Nagu Tarkovski Stalkerit huvitab seda liikumist pigem tsoon: võimalus avastada ja muuta, mitte tarbida ühel tasandil kasutatavat ja eeskirjastatud ruumi. Tsoon võib olla kõikjal, ulatuda otsapidi päris linna ja pakkuda teatavat leevendust ratsionaliseeritud linnaruumi järelejätmatule laienemisele.¹

2015. aasta sügisel, seega kakskümmend aastat pärast Roomale ringi pealetegemist ning lugematuid linnaruumi sekkumisi, seisime lõpuks kohas, kus Tarkovski sisenes Tsooni. See sümboolne akt oli Stalkeri kaua oodatud kojujõudmine ning sealt alustati kahepäevast jalutuskäiku marsruudil Tallinn-Maardu-Jägala, et läbida filmivõtete kahe asukoha vahele jäävad kõikvõimalikud arhitektuuriliselt ja ideoloogiliselt erinevad asumid. Kõndimise üks tugevamaid mõjusid ongi just mõtteliselt eraldatud, kuid ruumiliselt küljekuti alade tervikuna tajumine. Kuigi selle väljaütlemine tundub narr, on oluline kogeda, et linna asumite või seal elavate sotsiaalsete gruppide ümber ei ole tegelikult punast piirjoont. Sedagi, et Kadriorg on Lasnamäe kõrval ja Maardus ei saa tegelikult kohe peksa, ning võib-olla isegi seda, et Lasnamäe ja Maardu linnaruum on Rotermanni kvartaliga võrreldes palju huvitavam. Maardu-foobia² asemel üritati kahe päeva jooksul näha kõndides linna kui tervikut ja astuti välja distsipliinide jäigast raamistikust.

Jahedal ja üsna sobivalt hallil oktoobrikuu hommikul kogunes endise Tallinna elektrijaama (Kultuurikatla) ette poolsada tudengit Eestist, Soomest, Rootsist, Suurbritanniast ja nende õppejõud ning Stalkeri grupp. Veidi kohmetult võeti üles grupipilt ja tutvuti. Peagi sisenes Stalkeri juhtimisel Tsooni kamp tulevasi arhitekte, planeerijaid ja urbaniste, teadmata, mis nendega täpselt juhtuma hakkab. Kui filmis läksid seepiakaadrid värviliseks, siis päris elus jäi ümbruse tonaalsus samaks. Vähemalt esialgu. Esmane kohmetus oli visa kaduma, kuid Stalkerid ei lasknud end sest häirida. Admiraliteedi basseini uusarenduse juures liitus grupiga Mihhail, üsna vähese ütlemisega mees, kes mängib talviti sadama lähedal flööti ja suvel maalib vanalinnas vaateid ning peab mesilasi. Ideaalne Stalker. Kuigi ta polnud seda planeerinud, sai temast pikema kõhkluseta grupi ajutine palgaline muusik, hingekarjane ja teejuht.

„Stalker ei ole grupp,“ kirjutavad Careri ja Romito.³ Stalker on „avatud süsteem, mis kasvab ja kujuneb oma tegude ning kõigi tõttu, kes Stalkerist osa võtavad“. Rõhutakse ühisele kogemusele, see on see, mis teeb Stalkeri meetodi nii efektiivseks. Mihhail mõjutab flöödimänguga linnaruumi omal moel küll iga päev, kuid see kollektiivne tajunihe, mille ta Kumu koridorides luua suutis, oli osalistele esimene tõsine ruumisekkumine. See lühike improviseeritud kontsert paisutas Stalkeri grupi hetkeks Kumuga sama suureks ja pani osalised tajuma oma otsuste vahetut mõju ruumile kui sotsiaalsele tootele. Juba poolesaja inimese grupis liikumine tekitab nihke, kriitilise massi korral saab tutvustada ja normaliseerida uusi toimimismalle. Kui kõik kriitiliselt meelestatud linnaruumi uurijad tunnetaksid oma tegude potentsiaali, võiks tulemus olla laiemalt tajutav ja püsiv.

Vaieldamatult valitseb linnaruumis kõndimise ja vabaduse vahel seos.⁴ Kõndimiskogemus haarab paljusid distsipliine ja on uskumatult vahetu, sest teoreetilise piiride kompimise asemel kogetakse linna vahetult. Kehtivast reeglistatud süsteemist, millega on määratletud linnaelu, väljunud kõndijad kogesid igapäevaseid konventsioone pigem veidrustena. Stalkeriga kahe päevaga üle 40 kilomeetri jalgsi läbimisel osutusid piirangud ja piirid, mis meie argielu kujundavad, selgelt kokkuleppelisteks. Piirangute asemel kerkis esile ruumi potentsiaal. Kahtlemata oli selle eelduseks tahe mõista linnaruumilisi erisusi ja vastanduvate huvigruppide positsiooni. Selleks et midagi tegelikult muuta, tuleb ju esmalt olukorrast aru saada.

1 Peter. T. Lang, Stalker on location. Rmt: Loose space: Possibility and diversity in urban life. 2006, lk 193–209.

2 Andres Kurg, Maardu-foobia, 2009 (Academia kodulehel).

3 Francesco Careri, Lorenzo Romito, Stalker and the big game of Campo Boario. Rmt: Architecture and participation. 2005, lk 193–209.

4 Vt Frédéric Gros, A philosophy of walking. 2014.