Kellele kuuluvad filmid?

JAAN RUUS

Mu kahel filmiuurijast kolleegil Lauri Kärgil ja Jaak Lõhmusel õnnestus Moskva filmiarhiivist Belõje Stolbõst leitud ja nüüd esimeseks eesti filmiks projitseeritava lühimängufilmi „Laenatud naine“ (1913) arutlusel siin ajalehes lausa tülli pöörata. Lubage siiski soovitada pooltel leppida.

Praegu eesti esimese mängufilmina arvestatav „Karujaht Pärnumaal“ (Johannes Pääsuke, 1913) esilinastus 13. veebruaril 1914 Tartus kinos Imperial.¹ „Laenatud naine“ linastus kolmveerand aastat varem Tallinna kinos The Express Vio 28.–30. maini 1913.² Tartusse jõudis film sama aasta 20. (vkj 7.) detsembril. Reklaam rõhutab, et „pääosa etendab härra Pinna Tallinnast“.³ Filmikoopiaid ei tiražeeritud, vaid renditi. Kopeerimine oli tehniliselt võimalik, kuid see võis kahjustada originaali.

„Laenatud naise” olemasolule juhtis juba 46 aastat tagasi tähelepanu eesti vanemat trükisõna ja raamatukogundust põhjalikult uurinud Kyra Robert. Kogumikus „Tallinna ajalugu“ (1969) kirjeldab ta: „1913. aastal linastus ühe Riia firma poolt Tallinnas „Estonia” näitlejate osavõtul filmitud komöödia „Laenatud naine”.⁴ Filmist on Robert kirjutanud ka üheksateist aastat hiljem ajakirjas Teater. Muusika. Kino.⁵ Temale (ja omaaegsele ajalehereklaamile) toetudes olen filmi märkinud nii Eesti Entsüklopeediasse (kd Eesti üld)⁶, kui ka viimati Tallinna entsüklopeediasse: „Riia filmikontor võttis Estonia näitlejatega üles Tallinna raudteejaamas ja Kadriorus üles 20minutise farsi „Laenatud naine“.⁷

Rahvusvaheline filmiäri

Nüüd on Moskva filmiuurija Pjotr Bagrov filmi üles leidnud ning meie ülesanne on Estonia näitlejad ära tunda ja tänavapildi põhjal filmimise aeg kindlaks teha.

„Laenatud naise” säilinud kergestisüttival negatiivil (pikkus 12 minutit) pole tiitreid, iga levitaja lisas need omas keeles. Filmi leidja, Moskva arhiivi uurija Pjotr Bagrovi esialgsel hinnangul võiks operaatoriks olla venelane Jevgeni Slavinski. Aga režissöör? Stsenaariumi tänapäeva mõistes ei olnud, näitlejaid juhendav operaator ja režissöör kavandas oma filmitava harilikult ise. Jääb probleem, kelle (mis riigi?) film see on.

Produtsendina ja ka režissöörina on ajalehtedest läbi käinud riialase S. Mintuse nimi. Eelmise sajandi algul tegutses Riias juudi päritoluga S. Mintus, kel oli omanimeline kaubamaja, kus müüdi ka fototarbeid. Talle kuulus Riia kino Coliseum. Filmide rentimine oli hea äri, millega Mintus tegeles Baltimail. Säilinud läti esimese filmi „Kus on tõde?“ („Kur patiesība? Ebreju kursistes traģēdija“, 1913) avatiiter sõnastab autoriks: Kaubamaja Mintus (T/D Mintus). Kas Mintus oli ka režissöör, pole teada. Igal juhul oli ta ärimees, tänapäeva mõistes siis produtsent. Veste Paas tsiteerib eelmise sajandi alguse Valga kinomehaanikut Adolf Paeli, kes kirjeldab suhteid Mintuse firma filmilaenutusosakonnaga.⁸ „Laenatud naisest“ juttu ei ole. Kuigi tollal tegid paljud kinod „oma ülesvõtteid“ päevasündmustest ja näitasid neid juba samal päeval, tundub „Laenatud naine“ siiski suurettevõtja üritusena, olgugi aluseks universaalne rahvalik jant, mis olevat tõlgitud ka eesti keelde. Kas see on siis eesti film?

Poliitilised tuuled

Läheme võrdluseks ühe hilisema, teistmoodi problemaatilise filmi juurde. Siin on tegemist juba poliitikaga.

Sissejuhatavalt küsime: kas Arvo Pärt, kes emigreeris 45aastasena 1980. aastal ja kel on ka Saksa kodakondsus, on eesti helilooja? Kas Vladimir Nabokov, kes kirjutas esimesed üheksa romaani vene keeles ja järgmised inglise keeles, on vene või ameerika kirjanik? Kas eesti esimene Teise maailmasõja järgne nõukogude mängufilm „Elu tsitadellis“ (Herbert Rappaport, 1947) on eesti või vene film? Vaadelgem filmigrupi koosseisu. „Elu tsitadellis“ kineastid tulid Venemaalt. Eestlane (resp. Eesti NSV kodanik) on filmile muusika kirjutanud Eugen Kapp. Üheks operaatori assistendiks oli Konstantin Märska ja üheks režissööriks (koos Maksim Ruffiga) teatrilavastaja Andres Särev. Ametinimetus „režissöör“ filmi tiitrites „režissöör-lavastaja“ kõrval tähendas tegelikult pärislavastaja Herbert Rappaporti assistendi ja abilise rolli. Keegi pidi eesti näitlejatele Rappaporti juhendeid tõlkima. Huvitav, mis keeles suhtlesid Rappaport ja Särev? 1902. sündinud Särev võis ju tsaariaja lapsepõlvest vene keelt mäletada. Viinis sündinud ja kasvanud Rappaporti kodukeeleks oli saksa keel. Särev oli Saksa okupatsiooni ajal Estonia direktor. Saksa keel oli nüüd aga okupantide keel. Filmiti Tallinnas (välisvõtted) ja Lenfilmi võttepaviljonis Leningradis. Tootjaks oli stuudio Lenfilm.

„Elu tsitadellis“ oli August Jakobsoni näidend, näitlejad olid Eestist (ainsana Venemaalt meditsiiniprofessori rollis Moskva Kunstiteatri näitleja Boris Dobronravov). Stsenarist Leonid Trauberg kohandas punapropagandistliku lavateose filmitavaks, professori vanem poeg oli juba näidendis (Klooga?) fašistliku surmalaagri komandandiks. Meile näitlikustati, miks ja kuidas uue võimu suhtes ettevaatlik intelligents peab asuma otsusekindlalt Nõukogude poolele. Ühtlasi õpetati värskele liiduvabariigile mängufilmi valmistamise tehnikat ja anti selged ideoloogilised suunised.

Aga oli/on see eesti film? Meie filmiavalikkusse ja -teadusse on ladestunud arusaam, et on, kuna film tehti eesti näitlejatega eesti keeles ja eesti problemaatikast, mis siis, et elukaugena ja punaplakati vormis. Filmi sisu on eestlastele küll alati võõras olnud ja võõraks jäänudki. „Elu tsitadellis“ on võetud kui asja iseeneses – omalaadset kinematograafilist trikki või kui õppetükki kinematograafiakoolis. Meenutagem, et iseseisvalt lubati (just „lubati“) Eestis mängufilme teha alles 1955. aastast – selleks pidi ka Stalin ära surema, aga see on omaette lugu.

Eesti filmiklassika Euroopa filmiauhindadel

Filmi rahvuslik-riiklik kuuluvus on tänapäeval teemana üles tõusnud festivalidel ja filmikonkurssidel. Tuntumate, nagu Oscarite ja äsja lõppenud Euroopa filmiauhindade puhul määrab rahvusliku-riikliku kuuluvuse raha. Kes produtsentidest enim raha annab, on peaprodutsent ja temale kuulub ka film. Parimaks Euroopa filmiks kroonitud „Noorusel“ („Youth“, Paolo Sorrentino, 2015) on 20 (!) rahaandjat-produtsenti või toetavat fondi Itaaliast, Prantsusmaalt, Šveitsist, Suurbritanniast. Vaid üks on põhitootja, Itaalia Indigo Film, ja seepärast on „Noorus“ itaalia film. Meie „Mandariinide“, mis käsitleb gruusia režissööri teostuses Gruusia ainestikku, propeaprodutsendiks on Eesti stuudio Allfilm (58,55% rahast) ja järelikult on see eesti film. Värske Eesti ainestikuga Oscari nominent „Vehkleja“ (Klaus Härö, 2015) on soome film, sest peaprodutsent on 51%-ga Soome firma.

Euroopa filmiauhindu antakse aga ka erialati ja tuleb välja selgitada kollektiivses loomingus osalenute Euroopa elemendid. Filmirühmas töötavaid spetsialiste võib olla kogu maailmast. Rahvusliku kuuluvuse määramisel on Euroopa filmiauhindadel sisse seatud omalaadne punktisüsteem (3-2-1) millega hinnatakse kümmet eriala ja kaht geograafilist paika. Hinnatav peab saama 19 võimalikust vähemalt 12 punkti (63%?). Filmi režissöör peab olema sündinud Euroopas või peab tal olema Euroopa riigi pass.⁸

Kui film „Elu tsitadellis“ võtaks nüüd äkki osa Oscaritest, siis on selgemast selgem, et tegemist on vene (Vene NFSV) filmiga. Ja „Laenatud naine“ on selgelt läti film (kui produtsendiks on Riias asunud Mintuse kaubamaja, praegu ainus tõenäone produtsent).

Euroopa filmiauhindade üksikasjaliku punktiskaala alusel saaks „Elu tsitadellis“ helilooja Eestile ühe punkti (Eugen Kapp) ja esimese-teise-kolmanda rolli osatäitjate (Hugo Laur, Gunnar Kilgas, Lia Laats) 3-2-1 punkti, siis 6 punkti. Ka võttepaik (välisvõtted Tallinnas) annaks ehk ühe punkti. Kokku Eestile 8 punkti. Jääb ikka Vene Lenfilmi, mitte Euroopa filmiks.

Mitu punkti saaks „Laenatud naine?“

Eelmise sajandi alguse tummfilmi paari inimesega võtterühma puhul, kus kõike tegi operaator ise, ei saa nii laia skaalat rakendada. „Laenatud naine“ on vaieldamatult Tallinnas filmitud ja on arvata, et näitlejad võeti kohapealt, nii et tulevad punktid nii näitlejate kui ka võttepaiga eest. Tummfilmi puhul langeb heli ära, iga kino tegi seda hiljem ise. Stsenaarium laenati teatrist (samanimelise lühinäidendi oli Mihkel Aitsam tõlkinud juba 1908), ja võtte ajal improviseeriti. Teatav rollijoonis oli siiski olemas. Monteerija? Materjal tuli järjestada, aga see polnud veel montaaž. Tollast tummfilmi võiks nüüd hinnata enam mitte maksimaalsel 19 punkti andval, vaid siis 14 punkti andval skaalal. Eesti poolt olid näitlejad (kõik rollid: 1+2+3 punkti) – kokku 6 punkti, filmimiskoht Tallinn – 1 punkt. Kokku 7 punkti. Mintuse rühm: režissöör (3), stsenarist (3), operaator (1), kokku 7 punkti. Viik! Mõlemale 50%. Tõsi, monteerijat ma hindamisskaalal ei arvestanud ja filmikunstnikku samuti mitte. Stsenarist seevastu on üle hinnatud, ent näitlejail ja kohavalikul oli tummfilmis kandev osa.

Ka Herbert Rappaporti Lenfilmis (juba koos Tallinna kinostuudioga) lavastatud „Valgus Koordis“ (1951) on üks meie kultuurikurioosumeid. Teataval moel samalaadseid küsimusi tekitab „Laenatud naine”, kuid siin pole tegemist poliitikaga. „Karujaht Pärnumaal“ ei ärata selliseid kahtlusi, sest siin olid kõik filmitegijad ja rahastajad Eestist.

Kogu see problemaatika on aga ulatuslikum, sest meie Nõukogude aja mängu- ja animafilmid tehti Moskva rahaga. Andres Söödi „Jaanipäev“ (1978) ja „511 paremat fotot Marsist“ (1968) olid aga ka finantsiliselt eesti filmid.

1 Postimees 13. (vkj) II 1913. Ukj 26. II.

2 Päevaleht 28. V (vkj) 1913 lk 4, ukj siis 10. VI.

3 Postimees 7. XII (vkj, ukj 20. XII) 1913.

4 Robert, Kyra 1969. Tallinna ajalugu: XIX sajandi 60-ndate aastate algusest 1965. aastani. Tallinn, Eesti Raamat. Lk. 95–99.

5 Robert, Kyra 1988. Mõnda Tallinna kino möödanikust. Teater. Muusika. Kino 1988 nr 3, lk 64–65.

6 Eesti Entsüklopeedia, 2002, 11. Kd, „Film ja kino“, lk 733.

7 Tallinn, entsüklopeedia. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2004, lk 80.

8 Paas, Veste 1980. Olnud ajad. Eesti Raamat, Tallinn, lk 25.

9 https://www.europeanfilmacademy.org/fileadmin/user_upload/MAIN-dateien/pdf-downloads/Regulations2015_ENG.pdf