August Gailiti ajaloofilosoofia

Teravamalt kui ükski teine eesti kirjanik on August Gailit tunnetanud meie tsivilisatsiooni haprust ja pidevat hävinguohtu.

AIVAR KULL

Mälestusteoses August Gailitist on Valev Uibopuu kirjutanud, et „vaimse moemõtlemise“ ajastul tuleb ette „silmapaistvaid kirjanikke ning mõtlejaid, ilma et neid õieti hinnataks. Meie ei ole sugugi kindlad, et ka Gailit kirjanikuna on täielikku mõistmist leidnud“.¹ Kodumaal aastakümneid maha vaikitud kirjaniku puhul näikse see ebakindlus mõneti kehtivat veel tema 125. tähtpäevalgi. Püüdkem heita paar valgusvihku Gailiti kui ajaloofilosoofilise kirjaniku mõttemaailma.

Friedrich Nietzsche ennustatud kõigi väärtuste kokkuvarisemist on Gailit läbi kogu oma elu tunnetanud väga teravalt ja isiklikult. Vanemuise direktorina näitlejaile 1932. aastal peetud kõnes sõnastab ta selle äratundmise järgmiselt: „… elame murdeajal, kus kõik endised tõekspidamised on äkki kaotanud oma aluse. Autor, kirjanik, ei leia enam oma tööle pidet ja tuge, sest religioonist on saanud skepsis, moraalist lihtne irvitus, demokratismist kui vabaduse aatest suur pettumus“.²

Olemasolu pidetust ja inimkonna kultuuri efemeersust, sh kirjanikumissiooni problemaatilisust, on Gailit rõhukalt kujutanud juba romaanis „Purpurne surm“ (1924): „Kuigi elasid ning tegutsesid sel ajal suurimad kirjanikud ja teadlased, ometi võeti nende loomingut kui silmpilkset lõbu, kui ajaviidet, mis ei pidanud etendama suuremat rolli kui hästi mängitud tennisepartii või hästi tantsitud uus tants. Millelgi polnud enam püsivamat väärtust ning silmpilkne lõbu oli tähtsam kõigest“.³ Kultuuri üleküpsemist, elamuste üliküllust ja ülirafineeritust on kirjeldanud noor kirjanik järgmiselt: „See oli aeg, mil erootilised elamused olid väljaarenend kõige peenemate ning kütkestavamate nüanssideni, mida võib leida üksnes vanemate ning kultuurilisemate rahvaste man. On tarvis tuhandeid põlvi, enne kui sarnaste peensusteni jõuda“. Ja kohe järgneb sünge ettekuulutus: „Ja tuleb surm ja hukkuvad rahvad, sest pole enam barbaare kui värsket verd, kes kallavad lubjastund soonisse uut jõudu ning energiat“.⁴

Hävingu- ja hoiatusromaanis „Purpurne surm“ on nähtud kirjanduslikku parafraasi Oswald Spengleri kuulsale pessimistlikule traktaadile „Õhtumaa allakäik“. Teravamalt kui ükski teine eesti kirjanik on Gailit tunnetanud meie tsivilisatsiooni haprust ja pidevat hävingu­ohtu.

Veelgi varasemas noorpõlvepalas „Arthur Valdes“ (1919) on Gailit esitanud lopsaka maailmalõpuvisiooni: „Enne kui kukk kireb kolmat korda, läheb taevas veripunaseks, hakkavad kohisema metsad viimses valutõmbes ning taevasse lõhkevad praod kui mustendavad kuristikud. [—] Jõuab kätte viimne tund, õuduse ning katastroofide tund, surma valdav võidukäik, kosmose suur hävinemine, viimne ja lõpulik“.⁵

Aastakümneid hiljem leiab Gailiti romaanist „Üle rahutu vee“ 1944. aasta sügise põgenemisteekonda ja merel valitsevat loodusstiihiat kujutavaid nägemuslikke kirjeldusi, mis kasvavad kogu meie tsivilisatsiooni võrdpildiks: „Vete rahutu voogamise, tuulte ulja kihutamise, tormi ja saju kõrval, mis ulatub võimsalt kaarest kaareni, poleks väikesel paadil ja inimestel selle sees nagu mingit erilist tähtsust [—]. Kuid detailgi lülitub suure tragöödia manu, mis on haaranud maailma nii võimsalt, et inimese elul, valul ja kannatusel pole enam mingit väärtust“.⁶

Sõja-aastatel 1941–1944 ei jäänud kirjanik neutraalseks kõrvaltvaatajaks. Vabariigi 25. aastapäeval kirjutas Eesti Leegioni Sõprade Seltsi juhatusse kuulnud Gailit Postimehes: „Vabaduspäev ühendagu meid uuesti jõuks, et julgelt ja üksmeelselt haaraksime uuesti relva, teades, et ida lained, kui neil õnnestuks veel kord üle meie kannatanud maa voolata, toovad paratamatut hävingut kogu meie rahvale.“⁷

Kujutanud meie parimas sõjaromaanis „Isade maa“ (1935) sõda läbinisti groteskselt kui „hullumeelsete teatrit“, ei seadnud ta ometi kahtluse alla Vabadussõja mõttekust, ehkki mitmed omaaegsed tõsipatriootilised kriitikud süüdistasid teda anekdootlikkuses ja Vabadussõja parodeerimises. Ajalehes Eesti Sõna ilmunud üleskutses meenutas kirjanik taas Vabadussõda, „kui käputäis haritlasi, kooliõpilasi ja sõjamehi kokku astus, tugeva sõjaväe lõi ning oma hulljulgusega idast veerevaile polkudele hävitavaid lööke andis. Ka tol ajal sosistati samu jutte, et mis meie, väikerahvas, suudame või võime. Ja ometi suutsime luua riigi ja rahva ja luua kõrgetasemelise kultuuri ning majanduse“.⁸

Rahvuse elujõu ja -jõuetuse probleemid jäid Gailitit teravalt vaevama elu lõpuni. Novelli „Võõras veri“ kirjutades on tal aina silme ees olnud liivlaste saatus: „… kui rahval kaob vaimu leegitsus, kaob rahvas ka ise. Kas seda teed läksid liivlased ja kas neile mõtlevad nüüd järgneda ka teised hõimud? Vaagigem oma vaimu leegitsust, siis leiate vastuse ka oma tulevikust“. Uuel sajandil on erilise, saatusraske kõla omandanud „Võõra vere“ juhtmõte, mis leiab väljendamist uhke ja isemeelse orjatar Gune suu läbi: „Ükski rahvas ei hävi mõõga ja tule läbi [—]. Nad hävivad oma nõrkusest, oma jõuetusest, oma sisu puudumisest. Nad hakkavad igatsema tulisemat, elujulgemat verd ning on õnnelikud sinna sulades“.⁹

Kirjaniku ajaloofilosoofia on läbinisti tumemeelne, ent siiski mitte lõplikult pessimistlik. Juba tema varasema loomingu puhul on toonitatud omapärast „optilist efekti“: „Gailiti varasemate novellide elukujutuse süngus ja sellest tulenev filosoofiline pessimism on lõpptulemusena vastuolus fantastiliste piltide ja sündmustega. Viimased annavad tema novellidele mängulise, paiguti isegi muinasjutulise ilme, nad mahendavad dramaatiliste süžeekäikude tõsidust, samuti pehmendavad groteskseid ja võikaid stseene“.¹⁰

Ühiskonnakriitikuna oli Gailit ju olnud üsna krõbe. 1920. aastate publitsistikas ja följetonides piitsutas ja naeruvääristas ta teravalt noore vabariigi korruptsiooni, bürokraatiat, onupojapoliitikat. Ent paguluses minevikule tagasi vaadates esines ta põhimõttekindla Eesti Vabariiki taasväärtustava rahvusliku mõtlejana. Noorpõlve apokalüptilistes visioonides sageli kõhklematult globaalset hävingut kuulutavast, paiguti isegi parastavalt üleolevast kirjanikust on küpsemas eas saanud oma kaotatud kodumaad üles ehitav patrioot. Selles võiksime näha isegi Gailiti paradoksi.

Kirjaniku paguluses avaldatud sõnavõttudest võib leida lausa hävimatut ajaloolist optimismi, nii näiteks deklareeris ta oma 60. sünnipäeva aegu: „Nii kaua kui kestab me loominguline jõud ja ind, säilib ka eestlus ja eestlane. Nii kaua kui hoiame emakeelset raamatut oma ees, oleme nagu rõõmsalt suliseva allika juures, kust võime ammutada üha uut värsket elujõudu.“¹¹

Küllap oleks Gailit alla kirjutanud Ants Orase sõnadele: „Tõsi, just pagulased peavad vist lääne maailmale uut usku süstima. Ainult nemad tunnevad põhiväärtuste tõelist kaalu. Ainult nemad teavad, mida tähendab maailm, kellelt vägivaldselt püütakse riisuda neid väärtusi. Ainult nemad teavad kuni üdini välja, et kaos alati ähvardab …“.¹²

„Globaliseerumine muudab paljud inimesed ja nende elu kasutuks, millekski kõrvaleheidetavaks. Neid ei vaja enam keegi ja keegi ei tunne neist puudust,“ kirjutab meie päevil leedu filosoof Leonidas Donskis.¹³ Kõik Gailiti rikkaliku loomingu ebaharilikud, sageli pentsikud tegelased on ju loodud ja jäädvustatud vastukaaluks nivelleerivale ajavaimule, anonüümsele hallile massile. Oma värvikate inimtüüpide kogusummaga jaatab ja väärtustab kirjanik eredat isiksust. Tema teosed on parim vastumürk üleilmastuva sipelgapesa arutule-masinlikule sagimisele.

Nii on Gailit jätnud meile oma sõnumi mitte üksnes suurepärase, fantaasiaküllase stiili- ja sõnameistrina, vaid ka erksa, ajalugu sügavalt mõistva, ahistava ajastu kiuste oma kirjanikumissioonis ja ühtaegu oma rahva elujõus veendunud mõtlejana.

1 August Gailit 1891–1960. Mälestusteos. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961, lk 34.

2 August Gailit, Pöördumine teatrirahva poole. – Teater. Muusika. Kino 1991, nr 1, lk 34.

3 August Gailit, Purpurne surm. Tänapäev, 2001, lk 62.

4 August Gailit, Purpurne surm. Noor-Eesti, 1924, lk 92-93.

5 August Gailit, Klounid ja faunid. Följetoonid. Odamees, 1919, lk 21-22.

6 August Gailit, Üle rahutu vee. Orto, 1951, lk 255-256.

7 August Gailit, Pole kaunimat päeva … [Pealkirjata sõnavõtt]. – Postimees 24. II 1943, nr 45, lk 3.

8 August Gailit, Isade maa eest. – Eesti Sõna 30. X 1943, nr 250, lk 1.

9 Novell ilmus teoses „Kas mäletad, mu arm?“ III osas (1959). „Võõras veri“ taasavaldati kirjaniku ühe mõtterikkama palana tema saja aasta juubeli päevil ajakirjas Akadeemia (1991, nr 1). Tsitaadid viimases lk 110, 113.

10 Heino Puhvel, August Gailiti novellistika piirjooni. Järelsõna Gailiti novellivalimikule „Põhjaneitsi“. Eesti Raamat, 1991, lk 319.

11 A. Gailiti läkitus. – Vaba Eesti Sõna, 13. I 1951.

12 Kiri Ivar Ivaskile 24. I 1957. Vt Akadeemia kirjades. Ants Orase ja Ivar Ivaski kirjavahetus 1957–1981. Koost Sirje Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 1997, lk 30-31.

13 Leonidas Donskis, Eksiil, eksodus ja vabaduse dilemmad. Tõlkinud M. V. [Märt Väljataga]. – Vikerkaar 2014, nr 12, lk 95.