Vinduv eelarve ja sisutu valitsemine

JÜRI SAAR

Praegune valitsuskoalitsioon sarnaselt eelmisega ei tegele riigi kindlas suunas juhtimisega, vaid teostab lühiajalisi projekte ja projektikesi. Nimetades analüüsideks paari arvuga manipuleerimist korraldatakse eri valdkondade reforme, evalvatsioone ja revisjone. Kompetentsuse puudujääk üha kasvab. Nii pole imestada, et meie riik sai 2016. aastaks vinduva eelarve. Eelarve tulude kujunemist mõjutasid valdavalt mullu kevadel ühekorraga (nn kobarseadusena) vastu võetud maksumuudatused. Neil puudus sisukam majanduspoliitiline või maksuteoreetiline tagapõhi ja muudatused ei olnud mõeldud mitte majanduse reguleerimiseks ja arengut tagavate ideede realiseerimiseks, vaid koalitsiooniosaliste õõnsatele valimislubadustele katte­allikate leidmiseks.

See lähenemisviis meenutab meil levinud üksikutele õnnelikele osaks langenud avalikustamata kriteeriumide alusel eraldatud nn katuseraha jagamist. See pärineb valitsemise viisist, kus alam on lojaalne senjöörile, saades vastu heatahtlikku suhtumist ja kõrgemate jõudude õnnistust. Tegu on häälte ostmisega hulgikaupa, mis võimaldab mõnel erakonnal ja poliitikul paista välja kingitusi tegeva hea onuna ning sarnaneb altkäemaksuga. Konkreetse riigieelarvest tehtud väikeinvesteeringu omistamine mõnele saadikule või erakonnale on demokraatlikku ühiskonda täiesti sobimatu stiil.

Peataolekut näitab kestev haldus­reform, mille puhul ei suudeta eristada juhtimistasandit ja riigi territoriaalset jaotumist allüksusteks. Mitu valda oleks Eestile paras ja keda kellega ning kuidas ühendada, on põhiline vaidlusteema. Arutelu haldusreformi sisust, traditsioonilistest sidemetest ja tagamaadest, maapiirkondade majanduselu väljasuretamisest looduskaitseliste piirangutega ja muust olulisest ei peeta. Omavalitsustele soovitakse panna üha uusi ja uusi kohustusi ilma vastavate ressurssideta. Ääremaastumine on tõsiasi – 2014. aastal oli Tallinna ja Harjumaa osakaal kogu Eesti SKTs 62 protsenti.

Läbimõtlemata kõrgharidusreform tõi meile nn tasuta kõrghariduse, millega likvideeriti järsult eraraha vood kõrgharidusse. Teaduse ja kõrgkoolide rahastamine ei vasta sisu poolest riiklikule strateegiale, valdkonnast äralõigatud erarahale ja vähenevale eurorahale pole leitud piisavaid kompensatsioonimehhanisme. Asemele pole tulnud midagi peale arutelude selle üle, mitu teaduskonda oleks arvuliselt ülikoolidele hea ja kuidas kokku koondada erialasid. Ja administratiivaparaat üha kasvab, sest seal otsitakse innukalt visioone, missioone ja väärtusi. Juba otsitakse teid ka tasulise kõrghariduse taastamiseks.

Lõppematu teadusreformi käigus tehakse suuri sõnu, kuid tegelik teadusele ja teadlastele minev raha väheneb järjepidevalt. Riigi lubadus viia teaduse rahastamine koos erainvesteeringutega 3 protsendini sisemajanduse kogutoodangust on täitmata, riigi suhteline panus teadusse väheneb. Teadlastele oli kõige parem aasta 2011, mil rahastus moodustas sisemajanduse kogutoodangust 2,3 protsenti. 2015. aastaks on see kukkunud tasemele 1,4. Samal ajal kestab sisulage diskussioon teaduse prioriteetide etteulatuva väljavalimise üle ehk millised on ikkagi kõige läbilöövamad teadussuunad rahvusvahelises konkurentsis, millega tuua loorberid Eestisse.

Kuigi esmalt räägiti uues valitsuses valitsemiskulude vähendamisest, siis lõike alla ei jäänud dubleerimine ja asendustegevus, vaid algas kvoodi järgi koondamine. Tartu ülikooli kliinikumile anti koondamiseks kontrollarv 85 ja Põhja-Eesti regionaalhaiglale 80 inimühikut, põhjusena nimetati elanikkonna vähenemist. Ja kogu lugu. Ekspertide arvates on valitsuse ettekirjutus loogikavastane, sest rahvastiku vananedes arstiabi vajadus suureneb, mitte ei vähene. Taas osati minna just nende töötajate kallale, kes teevad tööd, mida vajame meie kõik. Sotsiaalvaldkonnas on nendeks meditsiinitöötajad, haiglate abi- ja tugipersonal, mitte lugematud tagasisidestajad, mõõdikute väljatöötajad ja sotsiaalse sidususe paberil loojad ministeeriumides.

Koalitsiooni sees vaieldakse nädalaid ühe kandidaadi Brüsselisse sobivuse üle, et hakata seal euroraha kasutamist kontrollima. Kuigi avalikkusele on ammu selge, et saata kedagi lihtsalt jalust ära on häbiväärne valitsemisloogika. Nagu oleks tegemist sinekuuriga varasema eest. Suunates Euroopa Kontrollikotta inimese, kelle juhtimisel rikuti Euroopa Komisjoni kehtestatud riigipoolse finantseerimise reegleid, käitub meie riik kits kärneriks viisil.

Eesti sai kevadel valitsuse, mille moodustasid erakonnad, mis on vormilt kartellid ja sisult broileripõhised. Suurtes erakondades on toimunud põlvkonnavahetus, vanad põlvkonnad on asendunud uute tegijatega. Nad on nagu ikka noored, ilusad, punapõsksed ja vilkad, kuid samal ajal väheste teadmiste ja elutarkusega, sagedasti vähekompetentsed. Asutavate isade, gurude asemele on tulnud nende assistendid, vihmavarjuhoidjad, voldikute jagajad, poliitkeeles „juhtmed“, kes on nüüdseks hõivanud kõigi vanade parteide ülemise otsa. Meie poliitiline kultuur, millele tuginedes juhitakse riigielu võtmevaldkondi, on jõudnud ohtlikule ebakompetentsuse tasandile.

Kõigi kolme valitsuspartei esimehe senine karjäär on olnud puhtalt parteiline. Muid ametioskusi on õpitud erakondliku tegevuse kõrvalt, hariduslik tase ja eriteadmised väljaspool poliitikat on tagasihoidlikud. Üks õppis kolm aastat ülikoolis, omandas bakalaureuse kraadi, mida varasemalt nimetati lõpetamata kõrgemaks hariduseks. Teisel jäi ülikool hoopis pooleli, kuna parteitöö kõrvalt selleks piisavalt aega ja motivatsiooni ilmselt ei olnud. Kolmas on suhteliselt kõrge (magistrikraad välismaalt) haridustasemega, kuid temagi erialastest saavutustes väljaspool poliitikat pole palju kuulda olnud.

Ühte kartellierakonda jäi üle noatera juhtima suur tüürimees. Teda võib õigusega süüdistada paljudes asjades, kuid mitte poliitilises suunapidamatuses ja väheses haridustasemes (teaduste kandidaat). Nii annab ta jätkuvalt sisu ka teisele kolmele suurele erakonnale, kahjuks peamiselt neile vastandumise kaudu. Jutt Keskerakonna esimehest kui Reformierakonna auesimehest, kuid sisuliselt terve praeguse valitsuskoalitsiooni koospüsimise garandist, on mitte üksnes teravmeelne, vaid ka täiesti pädev hinnang. Juhul kui ka Keskerakonnas oleks aset leidnud esimehe vahetus, oleks seal kõik sarnaselt teistega paika saanud.

Meie poliitelu tippu vaevab akadeemiliselt kõrgharitud isikute põud. Võimumänge mängida osatakse, ka aastatelt noored teavad, kuidas konkurendile ära teha. Nii jõuamegi ühe kummastava järelduse juurde. Eesti iseseisvuse taastamisel oli tüüri juures ühiskonna eliit, seda nii hariduslikus kui ka isiksuslikus tähenduses. Tänu sellele suudeti inimesi ühte liita, innustada ja oli võimalik kardinaalne poliitiline pööre, veretu riikluse vormi vahetus. Uut ühiskonda tahtsid kõik ja vanast üritasid kinni hoida vaid mõned marginaalid. Sama jätkus ka Eesti riikluse taas ülesehitamise esimesel perioodil, kui siinmail juurutati läänelik meritokraatlik valitsemise mudel. Otsustamise juures oli väga palju kõrgelt haritud ja oma erialal kompetentseid inimesi.

Nüüd on meil tihti räägitud uute eesmärkide puudumisest pärast eelmiste saavutamist, kuid pole analüüsitud nende puudumise subjektiivseid põhjusi. Koos põlvkondade vahetumisega poliitikas asendus varasem meritokraatlik valitsemismudel ootamatult klientelistlikuga. Kiiva kiskunud poliitilise kultuuri kaudu hoogustus poliitiline korruptsioon, riigi juhtpositsioonidele tulid eelmistega võrrelduna madalama haridustasemega inimesed. Isegi ministriteks hakkasid regulaarselt saama ilma kõrghariduseta isikud, rääkimata vajalike teaduskraadide puudumisest. Kogu Eesti avalikus ja valitsussektoris on teaduskraadidega inimesi jäänud häbematult väheks. Praeguses valitsuses on üks kõrghariduseta isik, kümme lõpetamata kõrgharidusega (bakalaureuse aste), neli täieliku kõrgharidusega (magister) ja mitte ühtegi doktorikraadiga inimest.

Valiku aluseks on saanud mitte enam haridus ja kogemus mingil elualal, vaid lojaalsus parteile, isiklik ustavus, mida kriminoloogia erialakeeles nimetatakse kronismiks (sõprade eelistamine), favoritismiks (teatavate isikute soosimine) ja nepotismiks (sugulaste ja hõimlaste soosimine). Niisugust praktikat seostatakse otseselt klientelistliku valitsemisviisi ja poliitilise korruptsiooniga. Klientelismi aluseks ei pea olema ilmtingimata sugulussidemed ja klannipäritolu, mille kultuurilised traditsioonid on Eestis ilmselt nõrgavõitu. Teened erakonna ees, paigutus erakonna tagatoahierarhias määrab paraku tihti koha ka kõrges riigiametis.