Eesti Vabariigi teaduspreemiad 2016

Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest anti välja kaheksa riigi teaduspreemiat.

Teaduspõhise riigivalitsemise võimalikkusest

TIINA RANDMA-LIIV – snd 1968, Tallinna tehnikaülikooli sotsiaalteaduskonna Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi professor

Preemia sotsiaalteaduste alal teadustöö „Eesti riigivalitsemise väljakutsed Euroopa võrdlevate uuringute kontekstis“ eest

Elus on vähe asju, mida enamik meist arvab oskavat. Tavaliselt kuulub sinna lastekasvatamine ja riigivalitsemine. Need mõlemad on ka peasuunad sotsiaalteaduste valdkonna teadustöös, kus kerkib esile üha uusi ülesandeid ja juba mõnikümmend aastat vanade lahendustega ei ole muutuvas maailmas midagi pihta hakata.

Tiina Randma-Liiv uurib oma töödes järjest laiahaardelisemalt, kuidas muuta riigivalitsemist riigile sobivamaks ja teaduspõhisemaks, pakkudes realistlikke lahendusi. Riik on nagu inimkeha, mida ei saa uuringute ajaks seisma panna ning mille üksikosi ei saa analüüsimiseks lahti lõigata ja mikroskoobi alla panna. Tiina Randma-Liivi juhitud töörühm on loonud originaalse teoreetilise raamistiku Euroopa riikide käitumismustrite ja seaduspärasuste identifitseerimiseks ning selles valdkonnas valitsevate põhjuse-tagajärje seoste mõistmiseks. Ta asetab Eesti riigivalitsemise rahvusvahelisse konteksti ning võrdleb selle tugevusi ja nõrkusi teiste Euroopa riikidega. Tema hinnangul on – vastupidi OECD riikide praktikale, kus otsitakse optimaalset tasakaalu stabiilsuse ja paindlikkuse vahel –, Eesti riigikorraldus selgelt kaldu paindlikkuse poole, jättes stabiilsuse kui olulise väärtuse riigivalitsemisel küllaldase tähelepanuta.

On päris õpetlik jälgida, kuidas hiljutise majandusseisaku käigus tehtud kärpeotsused mõjutavad ühiskondlikke protsesse, riigiaparaadi toimimist ning mida poliitikakujundajatel on sellest õppida. Sealt siis ka soovitusi, kuidas paremini korraldada riigiasutuste koostööd, reageerida kriisiolukordadele ja juhtida poliitikakujundust ning eelarvekärpeid nii Eestis kui ka Euroopa Liidus.

Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta, kirjutas Juhan Liiv. Postkommunistlik transformatsioon on jätnud tugeva jälje Kesk- ja Ida-Euroopa riikide riigivalitsemisele. Lääne-Euroopa käsitusele vastandudes on Tiina Randma-Liiv seadnud küsimärgi alla tavapärase riikide klassifitseerimise halduskultuurilisel alusel ning näidanud, et Eesti riigivalitsemise praktika kuulub pigem Põhja-Euroopasse.

Tulevikku vaadates ning Eesti riigivalitsemisele mõeldes on Tiina Randma-Liiv, kes muuhulgas on töötanud ka Maailmapangas, rõhutanud stabiilsuse tähtsust, kirjutades, et „stabiilsus on üks nüüdisaegse avaliku teenistuse põhiväärtusi, tasakaalustades poliitilise juhtimise tsüklilisust“.

Eesti Teaduste Akadeemia

Aidates tuhandeid

SULEV KÕKS – snd 1971, doktorikraad, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna bio- ja siirdemeditsiini instituudi professor, füsioloogilise genoomika juhtivteadur;

KÜLLI KINGO – snd 1972, doktorikraad, Tartu ülikooli arstiteaduskonna professor, nahahaiguste kliiniku juhataja

Preemia arstiteaduse alal teadus-arendustöö „Krooniliste põletikuliste nahahaiguste patogeenes“ eest

Kümned tuhanded Eestis ja miljonid inimesed kogu maailmas põevad kroonilisi põletikulisi nahahaigusi. Külli Kingo sõnul põeb meie elanikkonnast ainuüksi psoriaasi 2–3%, kellest omakorda ühel kolmandikul on mõõdukas või raske haigusvorm. Paljudel seda laadi haigustel puudub tõhus ravi. Põhjuseks asjaolu, et psoriaas on komplekshaigus, mille taga on nii geneetiline eelsoodumus kui ka välised tegurid.

Oma teadustööga on Sulev Kõks ja Külli Kingo loonud mitu uudset meetodit, oluliselt laiendanud arusaamist nahas toimuvate protsesside regulatsioonidest ning pannud aluse uute diagnostiliste ja ravi meetodite väljatöötamiseks. Nii on psoriaasi patogeneesi ja biomarkerite analüüs koos atoopilise dermatiidi mehhanismide uurimisega muutnud nahahaiguste diagnostika paradigmat. Nende tööde tsüklit kroonib avastus kaasasündinud immuunsuse tähtsast osast.

Võimalik, et Sulev Kõks läheb teaduse ajalukku esimese eestlasena, kelle genoom on täielikult järjestatud. Küll on aga kindel, et tema kauaaegne huvi geeniteaduste vastu on vundamendiks, millel tugineb geneetiliste meetodite juurutamine selles arstiteaduse valdkonnas. Nii on psoriaasi mitmesuguste tüüpide ülegenoomsed uuringud suuresti mõjutanud arusaamist krooniliste põletikuliste nahahaiguste patogeneesist, mis omakorda on Külli Kingo kaudu leidnud ulatuslikku kliinilist rakendamist.

Nahahaiguste ja -kahjustuste puhul on sageli efektiivseimaks ravimeetodiks naha siirdamine. Sulev Kõks ja Külli Kingo teadustöö eesmärgiks on kvaliteetse ja funktsionaalse naha analoogi loomine ja selle tootmise tehnoloogia väljaarendamine.

Eesti Teaduste Akadeemia

Nähtamatud seened tagavad elurikkuse

MARTIN ZOBEL – snd 1957, akadeemik (2010), Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi professor;

JOHN DAVISON – snd 1977, doktorikraad, Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi teadur;

MARI MOORA – snd 1966, doktorikraad, Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi vanemteadur;

MAARJA ÖPIK – snd 1972, doktorikraad, Tartu ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna ökoloogia- ja maateaduste instituudi vanemteadur

Preemia geo- ja bioteaduste alal tööde tsükli „Taime- ja seenekoosluste mitmekesisust ning nende omavahelisi seoseid mõjutavad tegurid“ eest

Elu mitmekesisust ja varieeruvust meie planeedil peegeldavad mitmesugused taimekooslused. Kuigi neid on kaua uuritud kogu maailmas, on hulk küsimusi vastamata. Martin Zobeli töörühm on kergitanud saladuskatet taimekoosluste funktsionaalselt struktuurilt. Eriti põnevaks osutusid selle struktuuri omaduste ja mitmekesisuse mustrite muutumine nii ruumis, sisuliselt kogu maailmas, kui ka ajas – seoses kliima muutumisega viimase 50 000 aasta vältel. Esmakordselt maailmas kirjeldas Zobeli töörühm adekvaatselt kvantitatiivseid seoseid taimede liigirikkuse ja ökosüsteemi produktiivsuse vahel.

Kollektiivi töö on leidnud kiiret ja silmapaistvalt laialdast rahvusvahelist vastukaja. Eelmise aasta augustis oli teadaolevalt esimene kord, kui maailma tippajakirjas Science ilmus korraga kaks Eesti teadusrühmade eestvedamisel valminud artiklit. Mõlemad käsitlevad seeni.

Martin Zobel on tunnistanud: „Mõte, et mikroobid suudavad taimemaailma ümber kujundada, oli nii huvitav, et paratamatult läksime sinna lõksu.“ Lõksu asemel leiti kullasoon. Õnnestus lahti mõtestada salapärase ja silmale nähtamatu seenerühma – arbuskulaarse mükoriisa (AM) – roll taimekoosluste elutegevuses. Varem ei olnud nende seente leviku ja elurikkuse kohta peaaegu midagi teada.

Loomuliku jätkuna kvantifitseeriti selle rühma seente elurikkuse varieerumine globaalses ja regionaalses skaalas. Üllatuslikult on paljud AM-seened ülemaailmse levikuga. „Mida rohkem uurisime, seda ühtsem tundus planeet Maa,“ tõdes Zobel. Kolmandik krohmseente liikidest leidus kõikidel mandritel. Kuna nende areng on valdavalt toimunud pärast mandrite lahknemist, on neil kindlasti hea levimisvõime. See ei ole aga piiramatu. AM-seente elurikkust võivad pärssida nii mullatingimused kui ka maastikulised levimisbarjäärid. Kui taimedele sobivaid kasulikke seeni jääb väheseks, kannatavad nii säilinud looduslikud taimekooslused kui ka aia- ja põllukultuurid.

Eesti Teaduste Akadeemia

Bioloogiast inspireeritud allveerobotid

MAARJA KRUUSMAA – snd 1970, Tallinna tehnikaülikooli infotehnoloogia teaduskonna teadus- ja arendusprodekaan, professor

Preemia tehnikateaduste alal tööde tsükli „Bioloogiast inspireeritud allveerobotite liikumine ja tajud“ eest

TTÜ biorobootika keskuse professori Maarja Kruusmaa töö kaudu saavad vees tegutsevad robotid uue meeleelundi, mis inimesel puudub.

Prof Kruusmaa on öelnud: „Tegelen selle uurimisega, kuidas kalad veevoolu tajuvad, vees liiguvad ning selle põhjal ehitan roboteid, mis kasutavad neid printsiipe.“ Bioloogiast inspireeritud lahenduste lihtsam osa on klassikalise propelleri asendamine teistsuguste vahenditega. Märksa põnevam on laiendada robotite taju piire kunstliku küljejoone loomise kaudu. See uus meeleelund muudab robotid efektiivsemaks, intelligentsemaks, iseseisvamaks ja olukorrateadlikumaks.

„Kui kõikidel kaladel on selline meeleorgan nagu küljejoon, hakkas meid huvitama, kuidas kala seda kasutab ja millist infot selle kaudu saab,“ on prof Kruusmaa selgitanud. „Küljejoone kaudu tajuvad kalad veevoolu üksikasju. On väga tõenäoline, et kala loeb neist välja elutähtsat informatsiooni. Meie teeme alles esimesi samme, et mõista, kuidas kala kasutab küljejoone võimalusi oma käitumise kohandamiseks ja otsuste tegemiseks. Mudelitena kasutatakse vikerforelli. Need lõhelised on siirdekalad, kes peavad olema väga kohanemisvõimelised. Nad on suutelised väga jõuliselt ülesvoolu ujuma ning tõenäoliselt suudavad nad veevoolu pisidetaile kasutada oma energiatarbe vähendamiseks.“

Kuna vee all raadiolained hästi ei levi, sidet pidada ei saa, tuleb prof Kruusmaa sõnul allveerobot muuta intelligentsemaks. Energiaautonoomia suurendamise mõte on lihtne: mida kauem patareid vastu peavad, seda pikemaid missioone saab teha. Üks lahendusi on voolutarbe vähendamine arukalt ujudes või isegi kasutades ära vees olevat turbulentsi energia tootmiseks: „See robot võiks isegi töötada tagurpidi nagu energiageneraator, kui ta on õigesti seal voolus, kuid selleks peame aru saama, kust see vool tuleb ning milline vesi seal ümber on. Selleks on mõistlik kasutada kalade kogemust.“

Praegu kasutavad allveeroboteid peamiselt gaasi- ja naftatööstus ning militaarmaailm, kuid vajadus nende järele kasvab kiiresti. Nüüd arendab prof Kruusmaa töörühm allveearheoloogidele laevavrakkide uurimiseks allveeroboteid. Üha aktuaalsemaks muutuvad keskkonnamonitooring, päästeoperatsioonid, terrorismivastane tegevus (nt sadamate kaitse, piirivalve), allveekonstruktsioonide inspekteerimine.

Uue põlvkonna robotid peavad suutma leida uut informatsiooni keskkonnast, et iseseisvalt võtta vastu mõistlikke otsuseid. Maarja Kruusmaa tahaks juba väljatöötatud kunstlike küljejoonte tehnoloogia panna olemasolevate robotite külge. „Tehnoloogiat on lihtsam omaks ja kasutusele võtta, kui ei muuda radikaalselt kõike, vaid täiendad olemasolevat nutikate rakenduste ja lahendustega.“

Getter Oper ja Eesti Teaduste Akadeemia

Õhuniiskus limiteerib metsade juurdekasvu

ARNE SELLIN – snd 1957, Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi dotsent

Preemia põllumajandusteaduste alal tööde tsükli „Regionaalsete kliimamuutuste mõju puude veevahetusele, kasvule ja metsaökosüsteemide seisundile“ eest

Eesti on eelkõige metsane riik. Metsad moodustavad poole meie maa pindalast. Nende hea tervise tagamisel ja heaperemehelikul kasutamisel on nii ökoloogiline kui ka otsene majanduslik tähtsus. Metsade kasvu, seisundit ja bioloogilist mitmekesisust ning nendega kaasnevaid hüvesid mõjutab inimkond ühelt poolt otseselt maakasutuse muudatuste kaudu ja teiselt poolt kaudselt kliimamuutusi genereerides.

Arne Sellini uuringute keskmes on üks kliimamuutuste alauuritud tahk: kuidas mõjub Põhja-Euroopa metsadele sademete ja õhuniiskuse suurenemine, mida prognoosib enamik kliimamudeleid. Uuringud toetuvad unikaalsele metsaökosüsteemi õhuniiskusega manipuleerimise eksperimendile Tartumaal Meeksi vallas. Katsealuseks on kaks Põhja-Euroopas majanduslikult olulist puuliiki – arukask ja hübriidhaab.

Selgusid kliimamuutuste senitundmatud mõjud meie metsadele – ootamatud ökofüsioloogilised mehhanismid, mille kaudu suurenev atmosfääri niiskusesisaldus mõjutab puude kasvukiirust ja metsa produktiivsust, aga ka seda, kuidas hakkavad metsad tuleviku kliimatingimustes biomassis süsinikku salvestama.

Õhuniiskuse suurenemine takistab toitainete omastamist. Niiskemas õhus elavatel puudel suurenevad hingamiskulud, lehestiku areng on takistatud ning metsa fotosünteetiline potentsiaal ja produktiivsus, seega ka juurdekasv, vähenevad. Suurenenud õhuniiskus avaldab mõju puidu kvaliteedile: väheneb puidu tihedus ja suureneb oksasus. See kõik sünnib nähtuste kogumina, kus kindlat domineerivat mehhanismi ei saa eristada. Sellega kaasneb mulla veepotentsiaali tõus. Kevadel ja suve hakul, seega lehestiku arengu ja puude kiire kasvu perioodil, põhjustab see omakorda mulla aeratsiooni halvenemist ning hüpoksia kaudu lisastressi puudele.

Hemiboreaalsete puistute reaktsiooni tuvastamine võimaldab täpsustada metsade seisundi prognoose ja ennetavalt rakendada vajalikke meetmeid.

Eesti Teaduste Akadeemia

Vaatamise tabamatu keerukus

URMAS NAGEL – snd 1958, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur, keemilise füüsika labori juhataja;

TOOMAS RÕÕM – snd 1961, keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi juhtivteadur

Preemia täppisteaduste alal tööde tsükli „Terahertskiirguse vastasmõju materjalidega“ eest

Nii palju on võimalik näha lihtsalt vaadates, ütleb üks Murphy seadusi. Küsimus on aga enamasti selles, et me ei oska õigesti või sobivate vahenditega vaadata. Urmas Nagel ja Toomas Rõõm vaatavad ja mõjutavad ainete omadusi teatud tüüpi elektromagnetkiirgusega, rakendades selleks keemilise ja bioloogilise füüsika instituudis ehitatud teraherts-spektroskoopia (THz) aparatuuri. Tegemist on optilise spektroskoopiaga, kuid ebatavaliselt madalatel sagedustel ning tugevates magnetväljades. Lihtsas keeles tähendab see, et kasutatakse footoneid, mis on aga väiksema energiaga nii silmale nähtava valguse kui ka soojuskiirguse kandjatest. Tehniliselt mõõdetakse aatomite ja elektronide ülikõrgeid võnkesagedusi (1 THz = miljon MHz), millele vastav elektromagnetlaine pikkus on millimeeter-alas.

Tegelikult Nagel ja Rõõm mitte ainult uurivad ainete uusi omadusi, vaid ka otsivad uusi aineid. Piltlikult võib seda osa inimkonna tehnoloogilisest arengust ette kujutada kui püramiidi. Aluse moodustavad keemikud, kes sünteesivad uusi aineid. Enamasti on tarvis saada kindlate omadustega materjal. Osutub aga, et mõnel sünteesitud ainel on huvitavad omadused, mis tekitavad uudishimu ka füüsikutes. Puhastest ainetest tehtud kristallide ja kilede omadusi analüüsivad sageli juba füüsikud spektroskoopiliste meetoditega.

Nagel ja Rõõm on leidnud materjale, mis ühelt poolt vaadatuna paistavad läbi ja teiselt poolt on läbipaistmatud. Selline ainete klass on multiferroidid, kus samaaegselt esineb magnetiline ja elektriline korrastatus. Kuna multiferroidid „näevad“ THz-kiirguse magnetilist ja elektrilist komponenti samaaegselt, sõltub THz-kiirguse neeldumine neis kiirguse leviku suunast. Sellise kiirguse neeldumine võib ühel juhul olla ligi 100%, kuid sellele vastassuunas leviv valgus ei neeldu üldse. Veelgi enam, läbipaistvat ja neelavat suunda saab vahetada, rakendades kristallile elektripinget või magnetvälja. Veel põnevam on see, et fullereeni kerades (mis koosnevad mitmekümnest süsiniku aatomist) lõksustatud orto-vesi saab muutuda para-veeks. Need on kaks vee vormi, mis meie igapäevases elus on alati suhtes 3 : 1, kuid seda mitte fullereenis.

Sellised uurimused annavad tõuke nii uute asjade leiutamisele kui ka fundamentaalsete probleemide lahendamisele, näiteks vee tekkimise saladuse seletamisele ilmaruumis. Selles töös juhtub sageli, et leitakse mingi uue seadme tööpõhimõte. Tulemuste rakendamiseks on enamasti vaja materjali omadusi veelgi parandada või luua lausa uus teooria. Siis üritatakse uut materjali kasutada olemasolevates seadmetes ning luua tehnoloogia uute riistade ehitamiseks. Alles mitme aasta pärast, päris püramiidi tipus, leiab mõni materjal tee igapäevaellu.

Akadeemik Ergo Nõmmiste ja Eesti Teaduste Akadeemia

Aeglase loodusliku valiku asendamine efektiivse sünteesiga

TÕNIS KANGER – snd 1959, Tallinna tehnikaülikooli matemaatika-loodusteaduskonna keemiainstituudi professor

Preemia keemia ja molekulaarbioloogia alal teadustöö „Asümmeetrilised organokatalüütilised ja kaskaadreaktsioonid“ eest

Keemiateadus liigub järjest enam mitmesuguste protsesside mõistmise ja juhtimise suunas. Praeguseks on jõutud staadiumi, kus probleemiks on mitte uue ühendi süntees, vaid võimalikult efektiivne ja selektiivne protsess.

Keerukad ühendid tekivad looduses enamasti katalüsaatorite, harilikult ensüümide toel. Need on optimeerunud miljonite aastate vältel loodusliku valiku käigus, kuid meil ei ole nii kaua võimalik oodata. Pealegi on katalüsaatorid enamasti kallid ja keerukad toota.

Möödunud sajandil leiti aga, et mõned väikese molekulmassi ja lihtsa struktuuriga ained kiirendavad teatud tüüpi reaktsioone. Nõnda avastati ensümaatilise katalüüsi analoog – organo­katalüüs.

„Termin organokatalüüs võeti kasutusele umbes sada aastat tagasi ja kasutuselevõtjaks oli Wilhelm Ostwald. Ta on ainuke Nobeli laureaat, kes on kunagi ka Eestis töötanud,“ selgitas Tõnis Kanger, selle kontseptsiooni algataja ja vedaja Eestis.

Seda tüüpi katalüüs on tänapäevase asümmeetrilise sünteesi osa. Selle eelised on katalüsaatorite kättesaadavus, suhteliselt madal hind ja realiseerimise lihtsus. Nõnda on see rohelise keemia üks alustala, mis lisab klassikalisele sünteesile loodushoidliku mõtlemise ja keskkonnasõbraliku mõõtme. Ideaalis püütakse käivitada ainete muundumiste kaskaade, kus vaheproduktid kasutatakse ära järgmise etapi lähteainena.

Organokatalüüsi oskuslik rakendamine Tõnis Kangeri poolt on toonud kaasa uute reaktsiooniteede loomise. Leitud uued reaktsioonid ja välja töötatud sünteesiteed on juba realiseeritud uute viiruse- ja bakterivastaste ning närviravimite toimeainete loomisel. Pikemas perspektiivis on lootust selliste praegu ravimatuks peetavate haiguste, nagu Parkinsoni tõbi, leevendavate või piiravate ravimite sünteesimiseks.

Eesti Teaduste Akadeemia

Humanitaarteadused räägivad meist endist

TÕNU-ANDRUS TANNBERG – snd 1961, akadeemik (2012), Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo ja arheoloogia instituudi professor

Preemia humanitaarteaduste alal tööde tsüklite „Eesti sõjaajalugu“ ja „Eesti ajalugu nõukogude perioodil“ eest

Humanitaarteaduste tugevuses peegeldub, kui tõsiselt me ise oma riiki võtame. Eesti humanitaarteadus on olnud palju aastakümneid meie riigi ja rahva väljapaistev suursaadik. See kajastub ka teravas konkurentsis selle valdkonna riigi teaduspreemiale. Suur osa nominentidest (vt Eesti Päevaleht 15. I) vaatleb meie ajalugu, alates Ultima Thule avastamisest ja lõpetades eelmise sajandi viimase veerandiga. Teadus on oma olemuselt eelkõige vaatamine tulevikku, püüdlus uute teadmiste hankimise poole. Ühele väikesele rahvakillule on aga adekvaatne orienteerumine põnevate ülesannete tulvas võimalik vaid põhjaliku retrospektiivi vundamendil. Ajaloo kaudu on kristalliseerunud aastakümnete ja -sadade kogemus keeleks ja keskkonnaks, mis mõjutab meie mõtlemist ja püüdlusi lapsepõlvest elu lõpuni.

Akadeemik Tõnu-Andrus Tannberg on arhiivisügavustest välja kaevanud, lahti mõtestanud ja üldajaloolisse konteksti sättinud kahe väga keeruka, sügavalt õpetliku ja mitmekihilise ajaperioodi materjali. Tema sõjaajaloolised uurimused hõlmavad kaht ajajärku, mil sõjad domineerisid meie kandi eluolus ning kuidas sõdadest saadud kogemused on aidanud kaasa meie kodumaa kujunemisele selliseks, nagu me seda praegu tunneme ja hindame. Oleme sageli arvanud, et meie maa on pigem väike kübe suurvõimude ristteel. Tegelikult on mõlemal ajajärgul Eesti sõjaajalugu olulisel kohal maailma sõjanduse kontekstis. Nii oli XVIII–XIX sajandi vahetusel (Napoleoni sõdade ajastul) Balti kubermangudel üpris määrav roll Vene keisririigi sõjaväe komplekteerimises ja ülesehituses.

Meile ajaliselt lähemal seisab Esimese maailmasõja ajalugu ja selle seosed Eestiga, kus Tannberg on olnud väga suurel määral uute uurimissuundade algataja. Eelkõige Venemaa ja Eesti arhiivide materjalidele tuginevad uurimused puudutavad tollaseid mobilisatsioone ja Eestist pärit meeste valusaid sõjakogemusi, millel oli tähtis osa Eesti Vabariigi rajamisel ja ülesehitamisel.

Tõnu-Andrus Tannbergi fundamentaalsed, arvukatel originaalsetel arhiividokumentidel põhinevad uurimused Eesti ajaloost Nõukogude perioodil on oluliselt laiendanud meie teadmisi selle perioodi kohta. Ta on käsitlenud relvastatud vastupanu ja Nõukogude võimu- ja repressiivaparaadi toimimismehhanisme 1940.–1950. aastatel. Eesti materjal on saanud kõnekaks kõige laiemates üldajaloolistes seostes ning see on väärindatud usaldusväärseks ja andekalt analüüsitud ajaloolise teabe allikaks. Selle loogiliseks jätkuks ja uute avastuste allikaks on tema 2015. aastal algatatud ühisloome projekt www.ilmasõda.ee. Eesmärk on kaasata kõik ilmasõjast huvitatud osalema eesti sõdurite andmete arhiividokumentidest ülesotsimisse ja andmebaasi sisestamisse.

Akadeemik Valter Langi arvamus­avalduse alusel Eesti Teaduste Akadeemia