Talendikas, atraktiivne, suhestuv essents

ehk Kuidas eksponeerida noort kunsti vanas majas?

REET VARBLANE

EKA magistritööde peanäitus „Tase“ endises Rauaniidi vabrikus Kotzebue 1 / Põhja pst 7 kuni 18. VI. Avalikud kaitsmised disainiteaduskonnas 6. – 8. VI ja vabade kunstide teaduskonnas 6. ja 7. VI. Täna kell 17 Jeruusalemma Bezaleli kunsti- ja disainiakadeemia magistrikava juhi Nicola Trezzi loeng „Kunstivälja detsentraliseerimine“.

EKA on teist aastat avanud oma tulevase kodu, kunagise Rauaniidi tehase hoone uksed linnarahvale: veel nädal aega on seal vaadata tänavuste magistritööde näitus, millega kaasneb tööde avalik kaitsmine, portfooliote esitlus, loengud, aga kohvi- ja lugemisnurk. Väljapanek on seegi kord pealkirjastatud „Tasemena“, näituse voldikus rõhutatakse mitmepalgelisuse kõrval „hoone ajaloolise keskkonna ja äsja valminud teoste koosmõju“. Näituse või õigemini näituste buketi, (peale vabrikuhoone sai lõputöid vaadata veel EKA galeriis, Vaalas, Hopis jne) korraldamise taga on Keiu Krikmann peakorraldajana, Solveig Jahnke, Ingela Hennoste, Madli Ehasalu ja Laura Toots kaaskorraldajatena, Tarmo Kübard ja Sander Paljak ruumilise kujunduse ja Johann Kabonen, Henri Kutsar, Aimur Takk ning Norman Orro visuaalse identiteedi loojatena. Poe ja kohviku taga on üliõpilasesindus, tehnilist tuge on andnud Kaido Kruusamets, Sven Parker, Roman-Sten Tõnissoo, Mart Saarepuu, Aksel Haagensen, Andrus Audova ja Uku Sepsivart.

Milliste kriteeriumide põhjal hinnata kunstikõrgkooli lõpetajate taset?

Solveig Jahnke: Alustame sellest, millise ülesande on kunstiakadeemia endale püstitanud. Ootame EKAsse õppima sotsiaalselt tundlikke loovaid mõtlejaid. Neil võiks olla sotsiaalset närvi ehk nad peaksid tajuma, mis toimub maailmas ja ka meie ühiskonnas, et siis sellele oma loomingus reageerida.

Laura Toots: Kriitilisi mõtlejaid ja visuaalseid mõtestajaid ehk neid inimesi, kes on uudishimulikud, analüütilised ja soovivad maailmas toimuvaga kaasa rääkida.

Jahnke: Arengukava viimasel arutlusel peatuti pikalt kriitilisel mõtlemisel. Küsiti, kas see tähendab ainult kritiseerimist või ka konstruktiivsust. Kui vabade kunstide puhul tuuakse peamiselt välja nii-öelda valupunkte, siis disainerite ja arhitektide roll on ka lahendusi pakkuda.

Kuidas hinnata EKA tänavust taset? Kas võib aduda muutusi teemavalikus või lähenemisviisis? Kas saab rääkida taseme kasvust või langusest? Või on tänavune näitus magistritööd kaitsta otsustanud noorte kunstnike teoste juhuslik kooslus?

Keiu Krikmann: Kõigi taset on väga raske hinnata, seda saab teha väiksemate alaosade ehk siis teaduskondade kaupa.

Solveig Jahnke: Selle näitusega me lihtsalt konstateerime, millega tudengid tegelevad, ja võin julgelt öelda, et ühiskonnas oluliste asjadega.

Sander Paljak: Kui millegi alusel taset määrata, siis võiks see olla mõtestamisoskus. EKA tänavused magistritööd on hästi erinevad, kuid kõigis näeb teaduslikku lähenemist. Magistritöö kui selline on teadustöö. Aga üldiselt võib ju öelda, et tase on väga hea, sest kui suur hulk magistrantuuris õppijaid otsustab mingil ajal oma töö pooleli jätta, aja maha võtta, sest pole rahul kas selle suunaga, kuhu on jõudnud, või ka kvaliteediga, ning on nüüd otsustanud siiski lõpetada ja magistrikraadi kaitsta, siis see tähendab, et nad ise on oma tööga rahul. Tudengid reguleerivad seda taset ise. Kui tudeng ise hindab oma töö „Taseme“ vääriliseks, siis saab öelda, et tase on hea.

Tarmo Kübard: Arhitektuuris ja sisearhitektuuris, aga ka disainis on näha, et taaskasutamine on uue hoo sisse saanud. Arhitektuuriosakonna lõpetajad ei ole võtnud vaatluse alla mitte maja, hoonet kui sellist, vaid püüdnud lahendada suuremaid probleeme. Mitmed tööd on lammutatavate hoonete põhjal.

Kuivõrd saab ja tuleb kunstikõrgkooli ja kunstimagistri tööde puhul teaduslikkusest rääkida?

Paljak: Teaduslik pool hõlmab probleemi uurimise. Esitatud tulemust ehk graafilist esitlust võib vaadata ka eraldi teosena. Kuna arhitektuuris ei ole üldjuhtumil konkreetset hoonet projekteeritud, siis on uurimistööd ehk teaduslikku poolt lõpptulemusest raske eraldada. Uurimiseta ei oleks aga tulemuseni jõutud. Tulemus sõltub alati püstitatud probleemist.

Norman Orro: Teistpidi võib hinnata taset ehk siis kitsamalt „Taseme“ näitust ka sellest aspektist, kuidas sobib esitatu kokku eksponeerimisruumiga. Kuna EKA tulevane kodu Kotzebue tänavas on parajalt unikaalses seisus, siis peavad teosed sellega kuidagigi suhestuma. Seda on ka peaaegu iga töö puhul näha: ruum on hästi kasutusse võetud, tihtipeale võrdlemisi eksperimentaalselt. Näitus on selles mõttes väga hea kasvulava. Väljapanek just sellises hoones on iseenesest hulljulge, märksa riskantsem ettevõtmine kui näiteks valges kuubis.

Toots: Hoone ise on ajaloolise vormiga niivõrd esil, et tööd või ka nende tutvustusstendid võivad selle mõjusa arhitektuuri taustal jääda õhku hõljuma. Teosed ei võistle siin niivõrd omavahel, kuivõrd eksponeerimispaigaga.

Jahnke: Selles hoones on tänavu hästi helge aura. Sellele aitab kindlasti kaasa ka õhuline kujundus. Mulle endale imponeerib väga tänavune graafiline kujundus, mis on hästi julge ja jõuline. Graafilise disaini elemendid seovad näituse tervikuks.

Kuidas tekkis kujunduskontseptsioon?

Orro: „Tase“ on huvitav näitus, sest sellelt ei oska midagi oodata. Seda ei saagi klassikalises mõttes kureerida. See, mida näitama hakatakse, selgub lõplikult alles enne näituse avamist. Näituse kujundust tehes pidime sellest lähtuma, sellele vastu tulema. Pidime fantaseerima, milline see näitus võiks tulla. Sellest lähtuvalt pakkusimegi välja sõnamängud. Sõnade algustähed tulevad näituse pealkirja tähtedest, näiteks „totaalne, afektiivne, sensuaalne ekspositsioon“. Iga teose juures võtame sõna „tase“ tükkideks ja pakume sellele uusi tähendusi. Graafilise disaini osa pakub vaatajale tõlgendusmomente, et tal oleks, millest tööd analüüsides kinni võtta.

Kuna te polnud töid varem näinud, siis võib sõnamängu vaadata paralleeltasandina. Teie sõnaline narratiiv võib olla väga vaimukas, aga sellel pole teosega otseselt midagi pistmist. Pean tunnistama, et minus tekitas sõnamäng mõnigi kord segadust. Hakkasin vaatama teost ja selle kommentaari eraldi.

Henri Kutsar: Tahtsimegi need tasandid avatuks jätta, kuna oli küsitav, kas me ikka oleme võimelised neid tõsiselt kommenteerima? See oleks olnud libe tee, valisime pigem mängulise variandi.

Orro: Meil endalgi oli seda kokkumängu üllatav vaadata. Ootasime põrkumispunkti. Mulle endale tundub, et see toimib hästi. Isegi kui vaataja ei nõustu selle tõlgendusega, siis saab ta sellele vastanduda. See tekitab uudishimu. Paljudel juhtudel läheb see siiski mingil kummalisel viisil kokku, sest inimestel ei ole mitte ainult võime seoseid näha, vaid neid ka ise luua. See paneb fantaasia tööle.

Kui Gregor Taul oli kolm aastat tagasi „Taseme“ korraldaja (teda nimetati küll kuraatoriks), siis ta katsus olla kursis sellega, mida välja pannakse. Ilmselt ei näinud ta valmis teoseid, aga tal oli mingi ettekujutus, mida tehakse. Ta oli teinud mingisuguse eeltöö.

Paljak: Seekord tegi Keiu samuti eeltööd. Aga eeltöö saab olla ainult pragmaatiline, sisusse süüvimata. Saab vaadata, milline ruumilahendus sobib, milliseid valgustingimusi on vaja. Sisulisest kureerimisest ei saa küll rääkida.

Jahnke: Ette saab teada, milliste erialade lõpetajatega on tegemist: et tuleb ehte- ja sepakunst, keraamika ja klaas, arhitektuur ja sisearhitektuur jne. Isegi kui ei tea teoste sisu, siis ajalooline kogemus on ometi olemas.

Krikmann: Hoidsin lõpetajate tegemistel pilgu peal. Selle juures kogesin aga, et tööd muutusid protsessi vältel üsna palju. Magistritöö on suur ja vastutusrikas projekt, minu roll sai olla jälgija ja suunaja, kui vaja, siis ka toetaja oma. Kuraatoripositsiooni ma selle näituse puhul endal ei näe.

Toots: Kuraatori mõistega tuleb sellise väljapaneku puhul olla ettevaatlik, see on ette antud tudengirühma puhul alatine probleem. Keiu ei saanud kedagi juurde või ka välja kureerida ega näitust sisulistel alustel kokku panna.

Kutsar: Kui EKA lõpetajate tasemest on keeruline rääkida, siis veel keerulisem on seda suunata. Korraldajatena saame näituse väljanägemist mõjutada, seda ruumiga sobitada, ehk kureerida selles võtmes. Eelmisel aastal oli graafilise disaini osa tagasihoidlik, nüüd lisasime spetsiaalseid detaile, valgeid postamente. Mängisime julgemalt mahuga. Alguses kartsime, et postamendid on liiga suured ja kohmakad, aga nüüd tundub, et need oleksid võinud enamgi esile olla. Sellega saaks järgmisel aastal edasi mängida, et hoone maksimaalselt toimima panna. Siin annab veel palju ära teha.

Näitus on ehitatud üles korruste kaupa: teisel korrusel on vabad kunstid ja kunstikultuur (peamiselt vormistatud tekstid lugemisnurgas), kolmandal on disain, neljandal arhitektuur ja viiendal taas vabad kunstid ja disain. Kui palju said lõpetajad ise otsustada, kus nende töö paiknema hakkab?

Krikmann: Lõpetajatel oli üsna vaba valik. Korrused olid paigas, ülejäänu kujunes pigem lõpetajate soove ja tööde spetsiifikat arvestades.

Kübard: Kui tegemist oli ruumispetsiifilise tööga, siis oma korrusel sai kunstnik tööle asukoha ise valida.

Orro: Eks natuke oli ka nii, et kes ees, see mees.

Kübard: Kuigi ei saa rääkida otseselt kohaspetsiifilistest töödest, siis kaudses mõttes võib seda siiski aduda. Nii mõnigi autor on oma teose teinud vägagi ruumiteadlikult. Kohaspetsiifilisust ja ruumiteadlikkust, ruumiga suhestumist, võiks järgmisel aastal rohkemgi olla.

Kas ise olete tulemusega rahul? Ehk on mõni kunstnik oma sooviga väga mööda pannud: soovis suurt ruumi, aga siis selgus, et sinna pole midagi panna või ka vastupidi?

Paljak: Installeerimine oli paindlik protsess. Kui miski riivas silma, siis tekkis kohe diskussioon, mida ja kuidas võiks paremini teha, et ruum maksimaalselt ära kasutada.

Kübard: Näitusekujundamine oli nagu pusle, mille tükkide suurus kogu aeg muutus. Me võtsime seda mänguliselt, usaldasime üksteist. Ruumilogistika püüdsime hoida võimalikult lihtsa ja selge.

Kui palju mõtlesite hoone eelmisest elust jäänud märkide peale: uksesildid, lagunenud seinte struktuur jne?

Orro: Võtsime seisukoha, et püüame vastanduda kõigele, mis neis ruumides varem on olnud. Valged pinnad – stendid, postamendid ongi toodud sisse, et anda teada hoone uuest elust.

Paljak: Kui hakata hoone ajalooga mängima, siis võib publiku veel enam segadusse ajada. Sellegipoolest võib näitusekülastaja sattuda kergesti väljapoole näitust, kunstiakadeemiat. Siis on külastaja ülesanne ise mõelda, kus ja mis on kunst, mis mitte. See on omamoodi põnev olukord.

Jahnke: Ühel ülemistest korrustest on väga selge viide tasemele: „Müratase 38 detsibelli“.

Kübard: Kasutasime geotekstiili, et osutada selle hoone ajutisusele: siin hakkab midagi tekkima, aga olnu kumab veel läbi.

Kas teie arvates on mõni töö just selles ruumis eksponeerituna tõeliselt hea? Kas oli midagi, mis tuli üllatusena?

Toots: Kaks viienda korruse tööd, Kristina Õlleku ja Aap Tepperi omad. Aga ma ei ole üllatunud nende kõrge taseme üle. Kristinale ja Aabile saanud ruume kohe tahaks hoida pärast renoveerimist sellistena. Neist kujuneks väga mõnus projektiruum.

Jahnke: Kristina Õllek võitis tänavuse noore kunstniku preemia. Tema tugevust pani tähele ka žürii. Noore tarbekunstniku preemia pälvis Sandra Kossorotova. Publiku seas tekitas elevust ka uusmeedia magistrandi Juhan Soometsa interaktiivne heliteos.

Kuidas EKA taset ehk lõpetajate töid tutvustada väljaspool kooli, aga ka väljaspool kunstimaailma? Kuidas teha kunstiakadeemia positiivses mõttes nähtavaks? Noore kunstniku preemia on kindlasti üks võimalus, meedias tutvustamine ka. Näituse pealkiri kõneleb enda eest ise. Aga veel?

Jahnke: Teist aastat kaasneb näitusega ka filmiseanss Sõpruse kinos, kus näidatakse tudengifilmide, eksperimentaalse videokunsti ja animatsiooni paremikku. Programmi on pannud kokku Madli Ehasalu. Oleme püüdnud ise võimalikult palju EKA lõpetajatest ja eelkõige näitusest rääkida. Aga meedia nopib meid üles eelkõige huvitavate, eriskummaliste tööde tõttu. Näiteks Annika Kaldoja ja tema kohvipaksust tehtud ehitusmaterjalid. Või ka Sandra Kossorotova töö moetööstuse tarbimise radikaalsest vähendamisest. See teema kõnetab inimesi laiemalt. Teose tutvustus peab mahtuma uudise lühikesse formaati. Näiteks Kristina Õlleku tööst on suhteliselt keeruline peavoolu meedias rääkida.

Orro: Turundamisega on aga veel see paradoks, et suur osa kunstnikke soovib jääda krüptiliseks, salapäraseks.

Krikmann: Eks tuleb arvestada ka erinevate vastuvõtjatega. Õlleku tööd on küll raske uudiseformaati suruda, aga ekspertidele see meeldis.

Orro: Eks see ole ka üks põhjus, miks püüame hoiduda üldisest tasemest rääkimisest. „Taseme“ platvorm annab võimaluse esineda, midagi ühtlustamata. Oluline on rõhutada, et ega „Tase“ ole ainult peanäitus, vaid sinna alla käib terve rida üritusi ja näitusi, see on nagu festival.