Nullist tulemuseni

EK:Labori audiovisuaalsed kontsertetendused näitasid noorte tegijate küpsust.

KRISTIINA KIIS

Noorte produtsentide programm EK:Labor.

Eelkuulamisega kontsertetendus „Kommentaarium“ 29. XI Kumu auditooriumis. Helilooja Marianna Liik, produtsent Leika Leemets.

Kontsertetendus „Koridor“ 30. XI Estonia kontserdisaalis. Kontseptsiooni ja lavastuse autorid Ove-Kuth Kadak, Einike Leppik ja Carl-Robert Kagge, heliloojad Ove-Kuth Kadak ja Einike Leppik.

Kaamosliku novembri viimastel päevadel tuli esitusele EK:Laborist välja kasvanud kaks audiovisuaalset kontsertetendust, mis andsid noortele tegijatele võimaluse töötada ühtse kollektiivina algusest lõpuni. Fookuses oli muusikaproduktsioon ning loomingulise ja korraldusliku meeskonna koostöö. Projektidel „Kommentaarium“ ja „Koridor“ olid kasutada täiuslikud ruumivõimalused: vastavalt Kumu auditoorium ja Estonia kontserdisaal. EK:Labori rõhk on uut laadi projektidel, kus saab teostada kõikvõimalikud ideed. Mõlema projekti puhul oli märgata professionaalsust ja küpsust, edaspidi saaks ehk olla julgem ja riskialtim.

Kõnealused kontserdid olid õigupoolest muusikalised etendused, muusika- ja teatrivahendite mõtestatud kooslus. Kõige täpsem on ehk nimetada neid audiovisuaalseteks kontsertetendusteks, kus heliteoste kõrval on olulised väljendusvahendid ka valgus, värv, visuaalid ja nende abil atmosfääri loomine. Selline vorm kujuneb tihti sümbolirohkeks ja abstraktseks.

Sümboleid leidus kontsertetenduses „Koridor“, kus alguses olid laval liikumatud ebaproportsionaalsed suured kogud, mis seisid instrumentalistide ja vokalistiga samal tasapinnal ehk parteris. Valge kogu sees oli etenduse koreograaf ja tantsija Indrek Kornel, kes sealt aegamööda välja roomas ja mööda koridori liikuma hakkas. Aja ja liikumise tavapärane tajumine lõhuti. Koreograafia seisnes äärmuseni aeglustatud liikumises. Koridorile kui sümbolile kohaselt nägi lavarežii ette lineaarse loo ja teekonna. Tantsijat aheldasid kipsi valatud käed ja see tegi liikumise jõuetuks. Kogu koridori läbimine oli piltlikult öeldes üks lõppematu kannatuste jada, muusika kulges suhteliselt muutumatuna.

Heliloojad Ove-Kuth Kadak ja Einike Leppik on kirjutanud „Koridorile“ stabiilse karakteriga, suurte tempo- või rütmimuutusteta muusika, katsetades disharmooniaid. Kui etenduse keskel tekkis küsimus, miks midagi ei toimu, siis alles lõpus sain pihta, et psühholoogiliselt kruttis selline lähenemine rahutust, pinget ja ärevust. Kogu aktsioon algas alles lõpupoole, kui tantsijale hakkasid järele liikuma salapärased mustad kogud saali lõpust. Enne finaali lõi tantsija ootamatu jõuga oma käed kokku ja kips nende ümber purunes: see oli etenduse põnevaim hetk, kui kulminatsioon oli ka muusikas. Pärast seda toimus vabanemine ja rahunemine: ansambel lõpetas ühel toonil ning tantsija oli maetud suurte mustade kogude alla, mis seisid raagus puude taustal. Kaunis lõpp. Läbimõeldud tervik.

Kõige uuenduslikumana mõjus helilooja Marianna Liigi idee „Kommentaariumis“: heliteoseid sai internetis enne etendust kuulata ja kommenteerida. Kuulajate arvamusi ja tundeid esitas kontserdil vokaalimprovisaator Laura Põldvere. Ta tegi seda enesekindlalt ja läbimõeldult, kuigi improviseerimisega on suur tõenäosus läbi kukkuda. Põnevaid vokaalvõtteid kasutades sidus ta kogu etenduse tervikuks ja tänu sellele ei tekkinud heliteoste vahele pause. Põldvere üritas kommenteerima panna ka kohale tulnud publikut, küsides „Kuidas meeldib?“. Sel hetkel hakkas saalisolijatel ebamugav, kuid õnneks sai võõritusefekt ruttu läbi ja kujunes pehmelt koomiliseks.

Heliteoste manipuleerimine eesti- ja ingliskeelsete kommentaaride kaudu iseloomustas tabavalt tänapäeva online’is elamise keskkonda. Pealtnäha kulunud mõte, kuidas meie enesetunnet mõjutavad teiste inimeste arvamused ja suhtumised, oli „Kommentaariumis“ vürtsitatud mõnusa irooniaga. Kristjan Suitsu valgusrežii ja videod sobisid Marianna Liigi heliloominguga suurepäraselt kokku ning tundus, et ilma ei saakski. Lemmikuks kujunes seinale projitseeritud suur kuu, mille sisse ilmus keerlev tekst, ja kuna sel ajal kõlas „Miniatuur harfile“, siis tundus kõik see kokku müstiline.

Tundub, et Marianna Liigi trump on (vähemalt praegu veel) instrumentaalmuusika, sealhulgas elektronmuusika. Etenduse lõpus kõlanud värsketest kommentaaridest loodud kooriteos „Veereb, kuhu tahab“ jäi pisut arusaamatuks. Tundus, et Collegium Musicale lauljatel oli üsna keeruline saada kätte õigeid noote, mis ei toetunud harmooniale ega millelegi, mis aitaks omavahel häälestuda. Lauljad kasutasid küll heliharki, kuid kooskõla tundus ebaselge. Küll aga peab kiitma lauljate näitlejameisterlikkust ja intonatsioone. Koori kasutamine oli dramaturgilises mõttes õnnestunud: juba publiku sisenemisel olid lauljad ruumis laiali paigutatud ning sosistasid salapäraseid kommentaare.

Elektroakustiline teos „Kontsert tšellole ja elektroonikale. I osa“ iseloomustas hästi Marianna Liigi heliloomingus aimatavat rahutust ja närvilisust, mis otsib lahendust ja leiab selle.

Interpretatsioonilt oli säravaim Liigi „Ebakorrapärane pärl IV“ selle löökpillirohkuse poolest. Kui laval näeb midagi nii uhket, siis on järelikult produtsent Leika Leemets teinud väga head organiseerimistööd. EMTA löökpilliansambli (Kaspar Ernesaks, Tiit Joamets, Ivo Lain ja Felix Stachelhaus) esinemine oli nauditav ja virtuoosne vaatemäng. Joamets astus esinejana üles ka „Koridoris“, kus löökpillipartiisid oli põnev jälgida.

Iga eduka kontserdi või etenduse taga on hea produktsioon. Loomingu kvaliteet sõltub heast produtsendist ja muidugi ka eelarvest. Rühmituse Cloe ja Natalie Metsa produtseeritud „Koridor“ tõi haridusprogrammide raames Estoniasse gümnaasiumiõpilased ja see on hea võimalus tutvustada noortele kunsti väljaspool peavoolu. Kui sel korral aitas noori muusikaprodutsente Eesti Kontsert, siis tulevikus on eelarve kokkusaamine ja projektide nullist tulemuseni viimine ikkagi katsumus. Jõudu ja sära neile selles!