Helsingi arhitektuur ehk

Hea, halb ja inetu

HEIKKI KASTEMAA

16. I ilmus Postimehes lugu, mille pealkiri ütleb, et Helsingi arhitektuur on identiteedikriisis.¹ Postimehe nupuke toetub suuresti briti arhitektuurikriitiku Edwin Heathcote’i Financial Timesis avaldatud loole,² kus on Helsingi arhitektuuri vaadeldud siiski pisut laiemalt. Auväärses Financial Timesis on meie põhjanaabrite pealinna arhitektuurile pühendatud terve külg ja see on äratanud tähelepanu mitmel pool, sealhulgas ka Soome meedias. Edwin Heathcote kutsusid Helsingisse turismiportaal Visit Finland ja hotell Haven. Õnneks oli tal südikust oma küllakutsujatele duellikinnas heita – klassikalist ja kvaliteetset arhitektuurikriitikat on hea lugeda. Heathcote’i Helsingi on hea, halb ja inetu, kuid erinevalt Postimehes väljatoodust rõhutab ta kogetus siiski positiivset.

Hea. Heaks linnaehituslikuks plommiks peab Heathcote arhitektuuribüroo Anttinen Oiva Arkkitehdit Helsingi ülikooli raamatukogu (2012), mille monumentaalsed tellisest paraboolkaared loovad eheda interjööri. Heathcote tunnustab ühiskonda, kus hinnatakse raamatukogusid, eriti ajal, mil Suurbritannias neid järjest suletakse: „Soomes ehitatakse järjest uut ruumi raamatute ja õppimise tarvis,“ ütleb ta ja viitab 2018. aastal avatavale Helsingi keskraamatukogule, mille on projekteerinud Ala Arkkitehdit. Loodetavasti saab sellest sobiv kaaslane kolakale naabrile, „Helsingi ainsale globaalsete kultusobjektide näitele“ ehk Steven Holli skulpturaalsele Kiasmale (1998), mis ongi praegu täpselt see, milleks britt seda nimetab – eelmise sajandi kassahitt.

Britt viitab oma artiklis ka soomlaste kinnisideele saunale, täpsemalt Avanti arhitektide kavandatud Löyly kandilisele saunale Hernesaaril. Heathcote nimetab seda esimeseks katseks taaselustada tööstusele kuulunud sadamaala. See väike puidust hoone pole tema silmis enesessetõmbunud kast, vaid justkui avatud maastiku osa. Niisugune arhitektuuriline lähenemine meenutab Oslo ooperimaja või MAATi (Museum of Art, Architecture and Technology) ehk Lissaboni kunsti, arhitektuuri ja tehnoloogia muuseumi.

Võte sobib kavandatud ruumikasutusega: ühiskasutuses leiliruumid, baarid, restoranid ja avatud terrassid. Arhitektuuribüroo Huttunen Lipasti Pakkanen Arkkitehdit kavandatud vabaõhubasseinidega on saunaskäimise ja kümblemise privaatruum toodud linnaruumi ja sellest on saanud justkui pahupidi pööratud avalik ruum.

Edwin Heathcote’i meelest on Helsingis hea asi ka Templiväljaku kirik (Temppeli­aukio kirkko, Timo ja Tuomo Suomalainen, 1969), kus kriitiku sõnutsi on leitud intrigeeriv viis stiiliprobleemidega silmitsi seista (nimelt puudub sel Heathcote’i sõnutsi eksterjöör), ja Kamppi vaikuse kabel (2012, K2S). Tema nimekirja on pääsenud veel ka akadeemiline raamatukogu ja Finlandia kontserdimaja, mille näitel demonst­reerib kriitik, et arhitekt Alvar Aalto vari hõljub endiselt Helsingi kohal.

Halb. Halvaks asjaks peab Edwin Heathcote Guggenheimi muuseumi ehitamise nurjumist. Pärast rekordarvu osalejatega arhitektuurivõistlust ja pingutusi vahendite leidmiseks hääletas linna volikogu eelmise aasta detsembris siiski hoone vastu. Britt näeb selles võimaluste mahamagamist. Üllatavalt tagasihoidliku hoone kavandit (Moreau Kusunoki) peab ta aga küllaltki heaks, kuigi leiab, et selle paigutus on vale.

Guggenheimi projekti hülgamist võib pidada kasinusajajärgu sümptomiks, aga seda võib võtta ka kui globaliseerumisväsimuse märki ning väi­kest vastuhakku institutsioonikesksele arhitektuurile, millest on üle ilma saanud justkui iga endast lugupidava linna osa. Kuid Helsingi ei ole Abu Dhabi ning Heathcote leiab, et ka Euroopa pealinnade hulgas on Helsingi alles uustulnuk.

Minus tekitas mõningast hämmingut Heathcote’i Guggenheimi juhtumi järgne diagnoos linnale. Ta ütleb: „Nüüd tundub linn olevat identiteedikriisis. Arhitektid katsetavad toretsevate tüpoloogiate, stiilide ja materjalidega, mis on küllaltki ootamatu selles muidu konservatiivses paigas.“

Inetu. Financial Timesi kriitiku sõnul on madaltiheda Helsingi ehitusstruktuuris üks silmatorkavalt inetu objekt, nimelt linna esimene tornmaja ehk Claritoni hotell, mille juhuslik fassaad kõrgub ükskõikselt linna kohal ning nõuab enda kõrvale sellist arhitektuuri, mida enam ehitada ei tohiks.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

1 Kirke Ert, Helsingi arhitektuur identiteedikriisis. – Postimees 16. I 2017.

2 Edwin Heathcote, Helsinki and its 100 years of quietude. – The Financial Times 6. I 2017.