Vene õiguskultuuri mustrid

JÜRI SAAR

Äsja ilmus eesti keeles Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo raamat „Venemaa käsitused rahvusvahelisest õigusest“ , mille ingliskeelse originaali üllitas Oxfordi ülikooli kirjastus 2015. aastal. Teos leidis äramärkimist USA Marshall D. Shulmani raamatukonkursil, millega tõstetakse esile endiste sotsialismileeri riikide rahvusvahelist käitumist analüüsivaid uurimusi. 2017. aastal pälvis Lauri Mälksoo Venemaa õigusdiskursust käsitlevate tööde tsükli eest Eesti vabariigi teaduspreemia sotsiaalteaduste vallas.

Kodu- ja välismaine tunnustus kolleeg Mälksoo üllitisele on kindlasti õigustatud, tegemist on väärt ja õigeaegse ettevõtmisega. Venemaa suunalt on viimastel aastatel antud üha tungivamalt mõista soovist mängida maailmas suuremat rolli. Autor on analüüsinud Venemaa rahvusvahelist õigust ja suhtlust, kusjuures osanud näha „müstilist Venemaad“ realistlikult. Lääne inimestele on Venemaa aga jätkuvalt „… mõistatus, mis on mähitud saladusloori, mis omakorda on pakendatud teadmatusse“.¹

Vene õiguskultuuri erisuste tabamine on läänes üles kasvanud teadlastele keeruline, sest õiguskultuur nagu kultuur üldse pole mitte ainult see, mida ja kuidas tehakse, vaid ka see, kes ollakse. Kolleeg Mälksoo on hästi välja toonud, et üks peamisi NSVLiga seotud rahvusvahelise õiguse tõlgendusraskusi on tulenenud õigustekstide ja tegeliku elu lahknemisest. Pealegi kasutasid Nõukogude autorid vahel teadlikult ja vahel alateadlikult samu termineid mõnevõrra teises tähenduses, kui see läänes kombeks oli. Tuleb tunnistada, et õigusel ongi Vene traditsioonis teistsugune tähendus ja roll.

Venemaa on mõjunud hüpnotiseerivalt neilegi, kes on olnud temaga lähedalt ja isiklikult seotud. Niisugune saatus sai osaks kogu Eesti elanikkonnale ja kummalisel kombel takistab Venemaa liiga vahetu kogemine samuti heita selle maa õiguskultuurile erapooletut pilku. On üsna tavapärane, et okupatsiooniperioodi ülekohus ja vägivald ei luba suure naabri tegemisi võtta piisava analüütilise objektiivsusega või kallutab „kasutama filosoofilisi arutlusi, et tõestada kõige mittefilosoofilisemat asja maailmas: jõu kummardamist, jõule allumist ja hirmu, mis muudab jõu ees kummardamise jõust vaimustumiseks“.

Professor Mälksool on vedanud, sest tema sünniaasta 1975 tähistab ajalist positsiooni, kuhu kuulub üleskasvamine oktoobrilapse ja pioneerina. Kõrgkoolis õppimise aeg lubas tal omandada peale vene keelele põhjalikult saksa ja inglise keele ning saada korraliku läänemaise õigusteadusliku hariduse. Õnnelikul kombel on see tema puhul kokku langenud andekuse ja töökusega ja nii olemegi saanud endale tugeva rahvusvahelise tasemega õigusteadlase.

Autori põhiväide selles uurimuses on, et Nõukogude-järgse Venemaa rahvusvahelise õiguse käsituse mõistmise võti on Venemaa ja lääne tsivilisatsiooni erinevuse tunnistamine. Seetõttu esindab ka tänapäeva Venemaa ideoloogilist opositsiooni läänele ning see annab tunnistust rahvusvahelise õiguse ja selle universaalsuse piiridest. Tegemist pole üksnes geopoliitiliste huvide erinemisega, vaid lahkarvamused ulatuvad poliitilise filosoofia ja ideoloogia tuumani, sealt normide ja nende tausta ehk väärtusteni välja.

Mälksoo tõestab oma seisukohti nii Vene rahvusvahelise õiguse prominentsete esindajate (nt Martensi, Taube, Hrabari jt) ideid analüüsides kui ka rohkete näidetega kultuuriloost ning Venemaa välissuhtlusest. Läbiv joon kaugest minevikust tänapäeva on, et õigus ja juristid tohivad olla vaid võimu ustavad teenrid, tööriistad valitseja käes, ei enamat. Seda laadi suhtumist iseloomustab hästi Peeter I naljatamine Inglismaal. Kui too nägi sealseid väärikaid parukaid kandvaid juriste, teatas ta, et Venemaal on üldse kokku kaks juristi, kellest ta ühe pärast kojujõudmist kohe üles poob.

Läänes on jõutud pika arengu jooksul õigusriikluseni ehk „õiguse võimuni võimukandjate üle“. Seal usutaksegi siiralt, et õigus on jagatud väärtuste peamine kandja, kõige efektiivsem sotsiaalse kontrolli mehhanism, mis võimaldab vähendada valitsemises paratamatult ette tulevat subjektiivsust ja ootamatusi. Rahvusvahelises suhtlemises avaldub see Hugo Grotiuse loodud rahvusvahelise õiguse süsteemis, mis leidis rakendamist Vestfaali rahulepingu (1648) järgses suveräänsete riikide maailmas. Kõige tähtsamaks rahu tagamise tingimuseks sai jõudude tasakaal tsiviliseeritud riikide omavahelises suhtluses üldkehtivate põhimõtete raames.

Venemaa lähenemine rahvusvahelisele õigusele on olnud pigem instrumentaalne. Õiguslikke argumente kasutatakse regulaarselt vahendina, et teha Venemaa nõuded või vastulaused veenvamaks või paremini seeditavaks (lk 123), kogu rahvusvahelisest õigusest endale meeldivaid lõike otsekui rosinaid välja noppides ja jättes samas kõrvale „saia kõige selle kuju ja maitsega“. Nii peidetakse idealistliku rahvusvahelise õiguse kaitsmise retoorika taha tegelikult sügavalt realistlikud eesmärgid.

Mälksoo üldine lähenemine rahvusvahelisele õigusele on rõhutatult tsivilisatsioonide-keskne. Politoloogias on seda teemat arendanud Samuel Huntington, kellele rahvusvahelises õiguses sekundeerib Carl Schmitt oma suurruumide käsitlusega. Mõlema klassiku arvates saab tsivilisatsioonide (suurruumide) erinevused tagasi viia religioossete lahknemiste juurde. Diplomaat George Kennan ütleb oma 1944. aastast pärinevas memos järgmist: „Pöörane trikk, mille ameeriklane peab oma mõtlemises tegema, et mõista elu Venemaal, on taibata, et Venemaal puuduvad objektiivsed tõe ja vale kriteeriumid. Isegi reaalse ja ebareaalse kohta pole olemas objektiivseid eristavaid tunnuseid. Mida ma tahan sellega öelda? Pean silmas, et tõe ja vale, tõelise ja ebatõelise üle ei otsusta Venemaal mitte mõni jumal või asjade sisim loomus, vaid hoopis inimesed ise. Siin otsustavad inimesed, mis on tõde ja mis vale. Selles pole midagi naljakat. See on tõsine asi.“²

Mälksoo analüüsib oma raamatus Venemaa spetsiifilist suhtumist pacta sunt servanda printsiipi, mis rõhutab kehtivate lepingute kohustuslikkust. Läänemaise rahvusvahelise õiguse raames sõlmitakse riikidevahelised kokkulepped, millega vastastikku võetud kohustused kuuluvad täitmisele. Seda laadi vahekorra üks eeldus on tasakaalustatud suhe, vahetatud väärtuste ekvivalentsus ja vabatahtlikult võetud kohustused. Lepingupooled täidavad endale võetud kohustusi täpselt määratud ulatuses. Adda Bozeman on lääne tsivilisatsioonis lepingute sõlmimist kirjeldanud nii: „Lepingu teeb unikaalseks euroopaliku ajataju väljendusena just usalduse mõiste, mida see sisaldab.

Usaldus ei tähenda mitte ainult inimeste oskust ette näha tulevasi aegu ja neid korraldada, seda seoses lubadustega teha edaspidi midagi või mitte teha, vaid ka minevikus endale võetud kohustuste siduvat olemust. Kõik läänemaised konstitutsioonid, õiguste deklaratsioonid ja õigusaktid, mis on pigem normatiivsed ja pole formaalsed või retoorilised, on täpsemalt analüüsides seda laadi mõtlemise tulem. See tähendab, neid ei saa kohaldada, siirdada mõnda teise tsivilisatsiooni, kus valitseb totaalselt teistsugune poliitiline traditsioon ja ajafilosoofia.“³

Venemaa näeb riikidevahelisi lepinguid vastavalt oma maailmapildile. Seda, et riikide lepingud Venemaaga „pole väärt isegi paberit, millele need kirjutatakse“, on täheldatud korduvalt. Ja sellel on objektiivne põhjus. Lepingus endas on õigeusu tõdede järgi midagi immanentselt patust ja pahelist, sest selle, mis juhtub tegelikult, paneb paika kõige kõrgema tahe. Jumalaga ei saa sõlmida lepingut, talle saab üksnes alluda. Juba keskaegse Venemaa valitsejate arusaama järgi oli lepingutest kinnipidamine patune ja nende rikkumine püha kohustus.⁴ Vaenlastega sõlmitud lepinguid ei pea selle loogika järgi üldse täitma, vaenlaste tingimusteta allaandmine muidugi välja arvatud. Just põhjapanevad väärtuserinevused tingivad selle, miks eristab Kremli silm välissuhtluses üksnes vasalle ja vaenlasi (lk 297). Kes küll julgeks väita, et niisugune traditsioon ei ulatu praeguste Venemaa valitsejateni (nt nende suhtumises Tartu rahulepingu kehtimisse).

Nüüd jõuan veel ühe Venemaaga seotud paradoksini, mida Mälksoo on käsitlenud. Venelased tunnevad läänt paremini, sest on seda alati rohkem uurinud, kui on läänes uuritud venelasi (lk 326). Läände on ikka vaadatud „pilguga täis vihkamist ja õrnust“.⁵ Venemaa on tahtnud olla läänest ülem, esindada alati seda, mis tuleb pärast „mandunud Lääne allakäimist“, et seejärel kogu maailma parema käekäigu huvides messianistlikul viisil läänest kõik väärtuslik „üle võtta“.

See väljendub näiteks XX sajandi lõpu skolastikast pärit „postide“ hasartses kasutamises ka Venemaa praeguses välispoliitikas. Lääne viimase aja moeterminist „tõejärgsus“ on arendatud „läänejärgsuse“ slogan (Lavrov Mün­cheni julgeolekukonverentsil veebruaris 2017). Lähemal vaatlemisel osutub see aga „valguse idast“ (ex oriente lux) uusversiooniks. Lääs kaldub seda kõike vaatama pigem jahmunult, sest hermeneutiline segadus ülespuhutud retoorika, tõsiselt mõeldud ähvarduste ja reaalsete tegevusplaanide eristamisel on täielik.

Ajaloos on korduvalt juhtunud, et lääs esindab suhetes Venemaaga ameerikalikku veendumust, et tegu on hea poisiga, kes reageerib õigesti ja sündsalt, kui teda õiglaselt kohelda.⁶ Paraku ei tohi unustada, et selle poisi arusaam sündsusest ja õiglasest kohtlemisest võib lahkneda diametraalselt lääne mõistes tavapärasest ettekujutusest, mida läänes kiputakse ekslikult pidama universaalseks. Keegi peab seetõttu lääne otsustajatele pidevalt selgitama, mida üks või teine termin venelaste rahvusvahelise õiguse dogmaatikas tähendab või millest signaliseerib Venemaa liidrite käitumine.

Nii jõuangi praktilise poole pealt kõige olulisema teema juurde: kumb lähenemine on läänest vaadatuna ja maailmarahu seisukohalt efektiivsem, kas reaalpoliitika või väärtuskesksus? Muidugi eeldusel, et läänes on piisavalt jõudu mõlema elluviimiseks. Mõlema alternatiivse suuna esindajate jaoks leiab kaalukaid argumente, kuid vastus puudub. Me ei oska öelda, kas Teise maailmasõja järgne pikk rahu saavutati tänu lääne ja Venemaa reaalpoliitilistele kokkulepetele või läänes oma väärtustele kindlaksjäämise ja nende eest seismise tõttu.

Kolleeg Mälksoo positsiooni rahvusvahelise õiguse sfääris võib iseloomustada kui läänelikele baasväärtustele tuginevat õigusrealismi. Seetõttu on tema raamat ka läänemaisele publikule mõistetav ja põhimõtteliselt vastuvõetav. Ükskõik, milline on parajasti rahvusvaheliste suhete laad, kulub partneri sügavam tundmine alati ära. Realistliku lähenemise korral tuleb tunnistada, et Venemaa ei ole „puudega Euroopa riik, mistõttu ta peab tegema ajaloolisi pingutusi jõudmaks järele muule Euroopale“. Tegemist on sõltumatu läänele vastanduva maailmapoliitikas osalejaga, kellel on oma tõe- ja universaalsustaotlused.

Niisugune lähenemine ühtib Venemaa praeguse arusaamaga, kuid lääs peab Venemaale rääkima rohkem vastutusest, mida kannab iga maailma presiidiumisse pürgija. Ei saa esineda kord praaliva huligaanina, siis kibestunud kannatajana ja seejärel tungivalt lääne armastuse nõudlejana. See on realismi teine pool, mis aitab läänes mõista ka oma väärtusi, millest taganemise korral ei jääda enam iseendaks. Ja see on hea valem ka Eestile ja meie välispoliitika kujundajatele, kui puututakse kokku Venemaaga ükskõik mille üle läbi rääkides.

Mälksoo raamat on hariva sisuga õiguskeskse mõtteviisi tutvustaja ning annab rahvusvahelisest õigusest süstemaatilise ettekujutuse. Loodetavasti avardub selle mõjul ka mõnede õigusteadlaste pilk: nood arvavad, et õiguse puhul on kõige olulisem „legaliteet, mitte legitimiteet“. Just õiguspositivistlik vaade õiguse ja poliitika (rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste suhete) eristamisele pole legitimiteedist kunagi suurt pidanud. See tähendab, et kolleeg Mälksoo näitab veenvalt vajadust uurida õigusteaduslikult just nomos’t (C. Schmitt) ehk õiguse vaimu, mis jääb normatiivsest õigusest küll väljapoole, kuid ilma milleta pole võimalik mõista õiguse toimimise loogikat.

Professor Mälksoo raamatu näol on tegemist väärtusliku uurimusega rahvus­vahelise õiguse valdkonnas. Sellega võiks tutvuda iga Venemaa välispoliitikaga kokku puutuv teoreetik ja (või) praktik. Erinevate legitimiteetide võrdlemisel ollakse alles teadusliku avastusretke alguses, kuid Eesti unikaalse asupaiga tõttu kahe suure õiguskultuuri (lääne ja vene) kokkupuutekohas on meil eelisasend. Kui liita kokku süsteemne teadmine, kogemus ja analüütiline põhjalikkus, jõuame uute ideede ja järeldusteni. Seda kolleeg Mälksoo on oma raamatus teinudki.

1 Vt Winston Churchilli 1930. aasta intervjuu BBC-le „The Russian Enigma“. http://www.churchill-society-london.org.uk/RusnEnig.html

2 George F. Kennan, Memoirs 1925 – 1950. Little, Brown, Boston, MA 1967, lk 562 – 563.

3 Adda B. Bozeman, The Future of Law in a Multicultural World. Princeton University Press, Princeton, NJ 1971, lk xiv.

4 Юрий М. Лотман, История и типология русской культуры. Искусство-СПБ, Санкт-Петербург 2002, lk 25.

5 A. Bloki 1918. aasta luuletus „Sküüdid“: Sest sfinks on Venemaa. Täis triumfi rind, verd nõrgudes ta seisab põrmus ja vaatab läände – vaatab, vaatab sind täis püha vihkamist – ja õrnust. Aleksandr Blok, Ööbikuaed. Rmt: Valik luulet. Tlk Jaan Kross. Eesti Raamat, 1972, lk 295.

6 Henry Kissinger, Maailmakord. Mõtisklusi rahvaste iseloomust ja ajaloo kulust. Varrak, 2017, lk 248.