Eestlane – nii kubjas kui ka ori

Musta Kasti uuslavastuses käiakse läbi hulk Eesti ja eestlusega seotud rahvaluulelisi, ajaloolisi, kultuurilisi ja muusikalisi motiive.

ANNEMARI PARMAKSON

Musta Kasti „Peks mõisatallis“, lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Emil Kallas. Mängivad Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs. Esietendus 24. II Tartus Genialistide klubis.

„Peks mõisatallis“ on Birgit Landbergi esimene lavastajatöö Mustas Kastis pärast paariaastast pausi. Sketšilikult ülesehituselt ja irooniliselt toonilt sarnaneb „Peks“ eelmise, „Ada ja Evaldiga“, kus dekonstrueeriti soorolle. „Peksus“ käsitletakse küll kannatamist kui identiteedi üht alustala, millega tänapäeva eestlane püüab kindlustada oma ellujäämist.

Mõned aastad tagasi puudutas täpselt sama teemat ka Eesti tähtkoomikute Ott Sepa ja Märt Avandi vahe sulg, nii et paratamatult tekib võrdlusmoment ning küsimus, milliseid uusi vaatenurki on õnnestunud Mustal Kastil lisada hitt­itkule „Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)“. Kuivõrd vabariigi aastapäeva õhtu kultuuriprogrammilt eeldatakse üldiselt eestlusesse tõsimeelselt ja pieteeditundega suhtumist, tekitas Must Kast oma musta huumori lavastuse esietenduse 24. veebruarile sättimisega mõningase tunnetusliku dissonantsi. Käiakse läbi hulk Eesti ja eestlusega seotud rahvaluulelisi, ajaloolisi, kultuurilisi ja ka muusikalisi motiive, „suitsupääsukese“ saab kirja nii Balti keti kui ka Kalevipoja eest. Seejuures pilatakse eestlase hämmastavat duaalset loomust: ühel hetkel käib metsik (enese, omade, riigi, naabrite) materdamine, järgmisel aga vallandavad isamaalise laulu algusnoodid justkui tingitud refleksi ning metslastest saavad kultuurinimesed, hingeliigutuspisar silmanurgas.

Lavastusest ilmneb, et aastasadu teiste rahvaste ikke all elanud eestlased on iseseisvuse ajal võtnud enda kanda nii kupja kui ka orja rolli. Eestlastel tuleb korraga peksta ja kannatada, nii et tekib katkematu ring, mis igiliikurina veereb ja jätab maha laastatud maa. Sellest siis tänapäeva inimese kiire ja töine elustiil, mis on küll ülemaailmne nähtus, kuid mida eestlase puhul üks Tammsaare sõnutsi kõnelev hääl kogu aeg tagant kihutab. Sama päritolu on olukorrad, kus ärakannatamise kreedo võidutseb eestlaste seas nii otstarbekuse kui ka füüsilise ja vaimse tervise üle. Samuti osutatakse sellele, et kannatamiskultuur toidab soorolle ja -stereotüüpe (taas paralleel „Ada ja Evaldiga“). Lõpuks on ikkagi naine, ema või vanaema see, kes siis, kui keegi teine enam (kannatada) ei jaksa, omad üle finišijoone veab.

Lavastuses „Peks mõisatallis“ on näitlejamäng (Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru ja Kaarel Targo) teemaga kooskõlaliselt füüsiline.

Maris Savik

Lavastuse kujundikeel on lihtne ja selge, kohati lausa niivõrd, et tihedat teist plaani ei sünni ning seda asendab mõni üsna tehtud-kuuldud nali: näiteks saunastseenis, kus tüüpilise eestlase kuumataluvus ja vihtlemine tähelepanu all. Sama efekt tekib joomastseenis, kus väikerahva kompleksi põdevad napsusõbrad välismaa filmides kõlava „Eesti“ peale klaasi tõstes näitlikustavad hüperboolselt Eesti alkoholiprobleemi. Üks paremaid stseene on seevastu tabava dialoogi tõttu (dramaturg Paul Piik) ema ja vägivallatseva abikaasaga tütre telefonikõne: iga Eesti olustikku ja stereotüüpe täpselt rakendav repliik on nagu rusikas silmaauku. Ka sellised käsitlused on muuseas osa sellest avalikust tähelepanust, mille vajalikkust koduvägivalla teema puhul rõhutas „Peksu“ esietenduse aegu president Kersti Kaljulaid oma aastapäevakõnes.

Näitlejamäng (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristjan Lüüs) on „Peksus“ teemaga kooskõlaliselt füüsiline, kätkeb üksjagu mullas rabelemist ning läheb paaril korral päris kestvus-performance’iks. Stseeni puhul, kus uute eestlaste tootmine käib ajaga võidu nagu konveieril, omandab see määratlus veel omaette tähenduse. Ei selgugi, kas Eesti rahvas sai väljasuremisest päästetud enne, kui sünnitusmasin hinge heitis, või mitte. Ka vähem füüsilistes stseenides on näha näitlejate mängurõõm, mida toetab Musta Kasti puhul, esietendustel eriti, saalis tekkiv ühisenergia. Pealegi istub publik „Peksu“ etendusel ümber lava nagu poksiringi (kunstnik Illimar Vihmar), mistõttu haakub publik hästi ka kinoteatriliku metateatraalsusega, mis kohati mõne viitelise repliigi näol, teisal terve stseenina sisse tuleb. Hea oli näha näitlejate kolmikut mängimas ühises võtmes ja nivool, mis Musta Kasti teiste lavastuste truppidel pole alati õnnestunud. Kaarel Targole kahtlemata sobivad pajatsirollid, millesuguseid tuleb tal ka „Peksus“ ette (nt libe müügimees ja onuheinolik naljavend) – tuleb vaid silmas pidada, et neist stamp ei kujuneks.

Struktuuri mõttes mahtus lavastuse tuum ära esimesse kahte kolmandikku: lõpupoole hakkasid mõned motiivid korduma, teiste stseenide puhul jälle jäi temaatiline seos eelnenuga segaseks. „Peksu“ lõpuossa on lükitud ka hulk laule, mille otstarve on küll küsitav, kuid räpp „Poisid, tulge ehale!“ on Jaanika Tammaru esituses sellegipoolest vinge number: kuraasikas taluplika näitab mõtteliselt koha kätte kõigile, kel kalduvus mõelda noortest naistest kui eelkõige iibeprobleemi lahendajatest.

Hoogsale ja kokkuvõttes siiski tumedamapoolse huumori rikkale lavastusele lüüakse pitser alla ootamatult irooniavaba mõttega, et praeguse aja eestlastel ei maksa enam kannatuste taaka kaasas vedada. Põlvkonniti pärandatud käitumis- ja mõttemustritest vabanemine on ilmselt raskem kui kivikasuka seljast heit, kuid eluterve enesekohane naer, seejuures ilma enesehaletsuse või parastava skepsiseta, on miski, mis võib distantsi loomise kaudu vähemalt aidata neid mustreid märgata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht