Teatris käima tuleb õppida

Jaanika Juhanson: „Noored jäävad teatrist eemale, sest neile tundub see punnitatult korraliku kohana.“

MEELI PARIJÕGI

„Teatris oli algamas päevane lasteetendus. Lastegrupid saabusid. Istusin teatrikohvikus, kui sinna ilmus üks vihane õpetaja, õhtukleit seljas ja tohutu kõrged sätendavad kontsad all. Ta vedas enda järel eelteismelist poissi, kes oli ilmselgelt pannud oma kriteeriumide järgi ennast väga pidulikult riidesse: üleni mustas, valged ketsid, punased traksid,“ kirjeldab lavastajate liidu esimees Jaanika Juhanson.

„Õpetaja tiris lapse nurgalauas istuvate kolleegide juurde ja hakkas tema peale karjuma: „Ma ütlesin, et ülikond tuleb selga panna. Kui sa järgmine kord niimoodi teed, siis ma ei võta sind enam kunagi siia kaasa.“ Mul võttis hetk aega, et taibata, mis toimub. Mõtlesin, et proua, mida te teete! Te võtate sellelt poisilt eluks ajaks soovi teatrisse tulla. Riietus on täiesti teisejärguline. Kui laps on puhtalt ja korralikult riides, siis pole vahet, mis tal seljas on. Peaasi et ta tuleb ja saab elamuse. Kuna kõik see juhtus väga kiiresti, ei jõudnud ma reageerida. Võib-olla vaatasin nii intensiivselt sinnapoole, et õpetaja märkas seda. Igatahes kadus ta lapsega kiiresti ära,“ meenutab Juhanson. Ta jätkab: „Mõtlesin pärast kaua, mida oleksin pidanud ütlema. Aga äkki oleks laps saanud siis veel rohkem riielda. Kuidas teha inimestele selgeks, et teatris pole kõige olulisem publiku riietus, vaid see, mis sünnib näitlejate ja publiku vahel. Seda tähendabki väide, et teatris käima tuleb õppida. Harilikult mõeldakse selle all, kuidas peaks teatrisse minnes välja nägema.“

Kas Eesti teatrites mõeldakse ka noore publiku kasvatamisele?

On inimesi ja teatreid, kes mõtlevad. Näiteks Nukuteatris on pühendutud sihtrühmadele ja vanusegruppidele erisuguses vormis lavastuste pakkumisele ning teisteski, ka väiksemais teatreis, lavastatakse noortele üht-teist, aga järjepidevat suurt lainet pole.

Tihtipeale on teatrite repertuaaris lastelavastusi vähemalt üks või paar, aga noor publik jääb kõrvale. Noored käivad küll vaatamas ka muid lavastusi, aga kui me ise ei kasvata publikut ega anna neile põhjust teatrisse tulla, ei paku midagi, millega samastuda, võime mõne aja pärast avastada, et publikut enam polegi. Seepärast tuleb arvestada vanusegruppidega ja pakkuda järjepidevalt võimalikult erilaadseid valikuid, sest, nagu ütlesin, ka teatris käima tuleb õppida. Noored jäävad teatrist eemale, sest neile tundub see punnitatult korraliku kohana. Teatriskäik ei pea olema ränk pingutus, vaid võib ka olla lõbus ja vahva. Kui pole teatriskäimise harjumust, siis niisama sinna ei satu ega saagi teada, kui väga see võib meeldida.

Miks on teatrite repertuaaris nii vähe noortelavastusi?

Esiteks sõltub see planeerimisest ehk sellest, mida keegi väärtustab, millised teemad on peanäitejuhile olulised ja kuidas repertuaar kokku pannakse. Teiseks ei saa öelda, et väga paljud lavastajad huvituksid otseselt noortelavastustest.

Kui neile pakkuda, siis kindlasti tehakse, nagu ka lastelavastusi, aga selliseid, kes ise neid kirega teha tahaksid, pole palju.

Asi on ka üldises suhtumises. See, et laste- ja noortelavastusi peetakse vähem tähtsaks, on väga ebaõiglane. Ka neid tehes rakendab lavastaja ju kõiki oma oskusi, lastele lavastamine võib olla palju spetsiifilisem või isegi keerukam ülesanne.

Teatriliidu aastaauhindade puhul on olnud palju poleemikat seetõttu, et kui lavastaja või näitleja on seotud peamiselt lastele või noortele mõeldud tööga, siis on ta automaatselt välistatud teistes auhinnakategooriates peale Salme Reegi auhinna, kuigi statuudis ei ole otseselt nii öeldud. Kui keegi esitatakse kandideerima Reegi auhinnale, ei tähenda see, et temast ei võiks saada nominent ka muudes kategooriates. Selline väärtustamine on hästi tähtis. Oluline on ka teatritegijate endi suhtumine, arusaamine, et lastelavastus pole vähem tähtis või lihtsam teha.

Noori peetakse keeruliseks sihtgrupiks. Võib-olla tuntakse neile lavastamise ees hirmu?

Võib muidugi olla, et neile peljatakse lavastada – et see pole minu teema ja ma ei tea täpselt, kuidas nad käituvad. Mina ka ei tea, kuidas nad käituvad. Tean, et nad võivad olla teatris väga ausad, kuni ebaviisakuseni välja. Neile asi huvitavaks teha on tõesti keerulisem, aga arvan, et sellele ei peaks mõtlema. Lihtsalt tee ausalt oma maksimum, mida suudad. Siis ei teegi ju lastelavastust väga teistmoodi. Tuleb lihtsalt arvestada mõningate asjadega: väiksematele lastele tuleb teha lühem lavastus, peab mõtlema, kuidas huvi hoida, mis on lapsele arusaadav ja kellega ta suudab ennast samastada. Loost peab välja tulema, mida tahetakse ütelda, mitte et keegi loeb moraali.

Täiskasvanute lavastuste puhul on kõik need tegurid samuti olemas, aga neile ei mõelda nii intensiivselt, sest täiskasvanuga räägitakse nagu omasugusega. Mina ei kujuta ka lastele ja noortele lavastades ette ühtki praegusaja last või noort, vaid ikka iseennast. Räägin lavastades iseendaga.

Kas noore iseendaga?

Noore või lapseeas iseendaga. Püüan mälust koukida seda, mis oleks võinud mind huvitada, mis oleks mulle meeldinud või mis lood mulle meeldisid. Vanusepiiri on lavastusele väga keeruline panna. Näiteks oli ühe noortelavastuse proovis kümneaastane poiss ja ta vaatas huviga.

Ka ühevanused poiss ja tüdruk võivad olla huvidelt väga erisugused.

Nad on isegi oma soo piires väga erisugused. Miks arvatakse, et lapsed on kuidagi sarnasemad kui täiskasvanud? Täiskasvanute puhul võetakse loomulikuna, et mõnele mingi asi ei meeldi, et igaühel on oma maitse, aga laste puhul arvame, et neile peab meeldima üks ja sama.

Laps paigutatakse kasti, millele on kirjutatud: laps. Ta on lihtsalt laps.

Justkui oleks nii, et alles täiskasvanuks saades pääseb ta sealt kastist välja ja muutub isiksuseks. Tegelikult on ta ju isiksus juba varem, tal on samuti oma maitse ja eelistused. Võib-olla lapsed ja noored, kes pole veel õppinud käituma nii läbi filtri kui täiskasvanud, väljendavad oma eelistusi selgemini. See ei tähenda, et täiskasvanud publiku seas mõtete paljusust ei esineks.

Tihti käsitletakse noortelavastustes keerulisi probleeme: vägivald, narkootikumide tarvitamine. Ma ei ütle, et seda ei pea olema – olen ka ise lavastanud Rakvere teatris „Nullpunkti“ –, aga noortele peab samuti tegema eri žanris teatrit. „Noortelavastus“ ei ole žanr, vaid viitab sihtrühmale. Võiks olla noortele mõeldud komöödiaid, muusikalavastusi, draamalavastusi, samuti ühiskonnakriitilisi, keeruliste teemadega lavastusi, armastuslugusid, kergemaid lugusid, fantaasialugusid. Valik peaks olema palju mitmekesisem, lastelavastuste puhul samamoodi.

Millised noortelavastused on teile heas mõttes silma jäänud?

Näiteks Musta Kasti lavastus „Jõud“, mille on teinud Kaija M. Kalvet, minu endine Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilane. Väga hoogne, mõtestatud ja tore lugu koolielust, üks mu viimase aja elamusi. Veel Ugala hoogne ja jõuline lavastus „Moraal“, samuti minu endise üliõpilase Marika Palmi lavastus.

Nagu öeldakse, peavad maakonnateatris olema koos nii Nukuteater kui ka NO99, nii Eesti Draamateater kui ka Tallinna Linnateater. Repertuaar peab seal andma läbilõike kogu kupatusest. Seejuures ei saa öelda, et Tallinna teatrid katavad alati kõik. Nii palju kui tean, mõtlevad maakonnateatrid enamasti sellele, et repertuaaris oleks midagi erisugustele sihtrühmadele, kaasa arvatud lapsed-noored. Paraku ei saa öelda, et noorele vaatajale mõeldud teater oleks tohutu lai valdkond, kus on hästi palju tegijaid.

Kas lastele-noortele tehakse rohkem haltuurat?

Ei pruugi nii olla. Vahel võidakse küll tahta parimat, aga välja tuleb nagu tavaliselt. Ilmselt tehakse teinekord mingeid asju ka ülejala, prooviaeg saab otsa või on planeerimisvead. Aga võin, käsi südamel, väita, et ei tunne ühtegi lavastajat, kes läheb algusest peale mütsiga lööma. Võib-olla mõni niisugune kusagil on, aga mina pole teda näinud. Ei saagi nii olla, et alati tuleb kõik hästi välja. Väga halb, kui mõne asja kohta öeldakse a priori „haltuura“.