Tõlkemeistrite 141 selli

Noored tõlkehuvilised said Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ilukirjandusliku tõlke võistlusel ennast proovile panna, aga ka väikese väljaõppe.

PILLE-RIIN LARM

Rõõm on tõdeda, et ilukirjanduse tõlkijate järelkasvu koolitamist ei ole jäetud juhuse ja kahe kõrgkooli hooleks, vaid seda tehakse aina laiemalt ja järjepidevamalt. Hiljuti oli Sirbiski juttu Elva gümnaasiumi iga-aastasest üleriigilisest gümnasistide ilukirjandusliku tõlke võistlusest.¹ Samuti korraldab gümnaasiumiõpilastele ja tudengitele tõlkevõistlusi Eesti Goethe-Selts koostöös Weimari Goethe-Seltsi ja Tartu Saksa Kultuuri Instituudiga.² Euroopa Komisjon korraldab gümnaasiumides võistlust „Juvenes Translatores“³  ning Puškini Instituut veab tõlkevõistlust „Valgustuse postihobused“⁴ .

Nüüd on neile lisandunud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni samuti just noortele, gümnasistidele ja tudengitele suunatud ilukirjanduse tõlkevõistlus.⁵ Ühes Tallinna ülikooli ja Postimehega käima lükatud uuel tõlkevõistlusel tõlgiti proosatekste vene (Ljudmila Petruševskaja), prantsuse (Guillaume Guéraud), inglise (Desmond Hogan) ja jaapani keelest (Haruki Murakami). Uurisin asja kohta lähemalt võistluse eestvedajalt Triinu Tammelt.

Missugune oli tõlkevõistluse üldpilt?

Huvi tõlkevõistluse vastu oli päris suur. See muidugi rõõmustab ja annab lootust, et ilukirjanduse tõlkijatel on ikka ka järelkasvu. Eks tõlkevõistluse eesmärk olegi juhtida noorte tähelepanu sellele, et kui on keelte vastu huvi ja nende peale annet, siis võib ilukirjanduse tõlkimine olla loominguline eneseteostuse viis, mis tagab kahtluseta elukestva arengu.

Kokku laekus 147 tööd 141 tõlkijalt, oli neid, kes olid tõlkinud kahest ja isegi kolmest keelest. Sel aastal sai valida inglise, prantsuse, vene ja jaapani keele vahel. Nagu arvata oli, tuli kõige rohkem tõlkeid inglise keelest – 72, prantsuse keelest esitati 40, vene keelest 26 ja jaapani keelest 9 tööd.

Võitjate taust on küllalt kirju. Kas eristusid ka mingid keskused?

Osavõtjaid oli tõesti doktorantidest X klassi õpilasteni, tulevastest filoloogidest tulevase kooridirigendini, kõige rohkem Tallinnast ja Tartust, aga ka Viimsist ja Pärnust, Moskvast ja Tōkyōst, Heidelbergist ja Cambridge’ist. Kõige rohkem töid tuli Tartu ülikooli üliõpilastelt – 50, Tallinna ülikooli tudengeilt 25. Hugo Treffneri gümnaasiumist saime palju tõlkeid, aga ka Gustav Adolfi gümnaasiumist, prantsuse lütseumist, vanalinna hariduskolleegiumist ja mujaltki – gümnasistide töid oli 59 ehk tubli kolmandik.

Kas on kavas noorte tõlkevõistlusega jätkata?

On küll, järgmisel aastal, siis juba uute keeltega. Kaalutud on hispaania, saksa ja ka ladina keelt, mis peaks enesestmõistetavalt humanitaarharitlase pagasisse kuuluma ja mida õpetatakse peale ülikoolide ka päris mitmes gümnaasiumis.

Nagu öeldud, tahtsime selle võistlusega meelitada noori ilukirjandust tõlkima – äkki istub ja hakkab meeldima. Peale auhinnaliste kohtade määramise annavad žüriid tublimatele võistlustöödele (kokku veidi rohkem kui kolmandikule) personaalset kirjalikku tagasisidet ning toimub ka iga keelerühma seminar, kus saab suuliselt keerukused ja komistuskohad läbi arutada ja osavõtjatel on võimalus küsimusi esitada. Niisiis panid tõlkehuvilised ennast proovile, aga said ühtlasi ka esimese väikese väljaõppe. See kogemus võiks juhatada gümnasistid süvendatud tõlkeõpinguteni ülikoolis ja õpingutes edasijõudnumad sammukese lähemale mõnele päris tõlketööle.

Algajate tõlkijate koolitamisega on tõlkijate sektsioonil plaanis ka jätkata, et kogemustega tõlkijad saaksid anda oma teadmised edasi neile, kes on otsustanud, et kirjanduse tõlkimine võiks olla nende elus üks väljundeid.

1 Intervjuu võistluse eestvedaja Lea Toomingaga ning ühe korraldaja Igor Kotjuhi kommentaar ilmusid 2. IX 2016 Sirbis.

2 Vt https://goetheselts.wordpress.com/

3 Vt http://ec.europa.eu/translatores/rules/index_et.htm

4 Vt http://www.eestikeelteisekeelena.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=406

5 Võistluse reeglid ja tõlgitavad tekstid: http://www.ekl.ee/tolkijad/sundmused-koolitused/tolkevoistlus/

---

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni ilukirjanduse tõlkevõistluse tulemused

 

Prantsuse žürii koosseisus Kaia Sisask ja Heli Allik

I koht Kaisa Kirotar (TLÜ romanistika), II koht Ulla Kihva (TLÜ suuline tõlge), III koht Mattias Mäestu (TÜ romanistika).

 

Inglise žürii koosseisus Krista Kaer, Doris Kareva, Märt Väljataga ja Ülar Ploom

I koht Heili Sepp (TÜ õigusteadus), II–IV koht Liis Jälle (GAG), Silja Jürs (TLÜ inglise filoloog), Hanna Marrandi (Hugo Treffneri gümnaasium).

 

Vene žürii koosseisus Veronika Einberg ja Aare Pilv

I koht Kristiina Bernhardt (TLÜ lingvistika), III kohta jagavad Anna Maria Kaarma (PSTGU, Moskva, kooridirigeerimine) ja Kadri Jürissaar (Hugo Treffneri gümnaasium).

 

Jaapani žürii koosseisus Alari Allik ja Rein Raud

Kolm ergutuspreemiat: Henri Kopra (Tallinna reaalkool), Madli Keerman (TLÜ jaapani uuringud), Kätlin Põldma (Heidelbergi ülikool, Ida-Aasia uuringud).

---

Kommentaar

Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistluse žüriide esindajad

 

Heli Allik (prantsuse keel):

Kõigepealt oli see väga tore kogemus. Oli peadpööritav näha, et üht ja sama teksti saab eesti keelde tõlkida 40 eri moel. Mõnes mõttes oli mõlema žüriiliikme laual oma pisike Queneau’ „Stiiliharjutused“, mille alt paistis lõpuks sõnade ja asjade suhteline suhe kogu oma ilus. Huvitav oli ka see, et kahe parandaja-toimetaja käe alt tulevad välja erinevad tekstid. Erinevused me küll lõpuks ühtlustasime, et otsus saaks õiglane.

Kõige suurem üllatus oli see, et Eestis on peidus nii palju tõlkeandekaid noori. Mõni lahendus tegi siiralt kadedaks. Ja see, et kurdetakse heade tõlkijate vähesuse üle, tundub olevat müstiline kommunikatsiooniprobleem või midagi muud seletamatut, sest materjali, millest tõlkijad välja võiksid kasvada, on küll.

Valik ei olnud loomulikult kerge. Kui mahu tõttu oli täpselt pool 40 laekunud tööst vaatluse alt välja arvatud, proovisime teise poole juures hinnata ennekõike seda, kas tõlkija on detailitäpsuse kõrval leidnud tõese hääle, millega peategelasest poiss võiks kõneleda, ja loonud oma peas tekstist nähtamatu terviku.

 

Doris Kareva (inglise keel):

Tõlkimiseks valitud Desmond Hogani novell polnud sugugi kergete killast, vaid osutus põnevamaks, kui esmapilgul paistis.

Tõlketase tundus isegi üllatavalt ühtlane. Möödamõistmisi oli vist igas töös, aga siin-seal ka rõõmustavalt rikast sõnavara ja häid tõlkeleide. Oli töid, kus tase langes järsku poole pealt, tundus, et ajanappuse tõttu ei jõutud tõlget enam toimetada. Mõni tõlkija seevastu oli leidnud aega varustada töö tänuväärsete kommentaaridega, viidetega omaaegsetele filmidele, raamatutele või poplauludele.

Oli neid, kes olid jätnud hoolikalt originaali järgides kahe silma vahele eesti keele võimalused sama asja loomulikumalt öelda, ja teisi, keda oli inspiratsioonihoog kandnud algsest lause­ehitusest kõrgele ja kaugele.

Igal tõlkijal on tekstile oma lähenemine, nagu ka toimetajal – maitse ja vaatepunkti kokkulangemine oli ja on alati omamoodi õnnemäng. Auhindade osas oli žürii siiski üsnagi ühel meelel. Tunnustuse pälvis süvenemine ja sõnasujuvus, nii et head teksti sai ka tõlkes nautida.

 

Aare Pilv (vene keel):

Üldpilt oli suhteliselt ühtlane: tipus oli umbes viis-kuus tõlkijat, kelle puhul hakkasime auhindu täpsemalt kaaluma (esikoht oli küll kohe selge oma esileküündiva loomulikkuse ja sujuvusega), aga suurem osa töid olid sellised, et harjutamisega võiks neist täitsa asja saada. Võistlus ei seisne üksnes auhindamises, vaid ka vastukajas. Tase oli selline, et vastukaja ei tundunud maha visatud vaevana. Piisava huvi ja tahtmise korral võiksid end tõlkijaks arendada ka mõned, kes seekord auhinnast ilma jäid.

Parimate hulgas pole küsimus mõistagi niivõrd vene keele oskuses (eks üksikud apsud ikka sisse tulid), vaid peamiselt eesti keele valdamises: kas tajutakse, milline on loomulik eesti keele lauseehitus, kas ollakse sõnavaras leidlik, kas osatakse liigelda stiiliregistrites.

 

Alari Allik (jaapani keel):

Kuna jaapani keele õppijaid on Eestis küllaltki vähe, olime rõõmsalt üllatunud, et kaastöid laekus nii palju. Kuna tõlkijad olid tasemelt üsna võrdsed, siis otsustasime anda välja kolm ergutuspreemiat, mis võiksid innustada ka edaspidi tõlkimist ette võtma. Kõigis tõlgetes esines konarusi ja vigu, kuid ergutuspreemia pälvinud tekstides tuli kõige paremini esile Murakami teksti lähedus ja soojus.

Jaapanikeelse teksti tõlkimise kitsaskohad olid üsna ootuspärased: keeruline on edasi anda meeste ja naiste keelekasutuse erinevust, vältida jaapani kirjanike tekstides tavalisi kordusi ja teha vahet sihilistel ja sihitutel tegusõnadel. Raskusi valmistab ka jaapani keele sõnajärg, kus tegusõna asetseb alati lause lõpus.

Paljud tõlkijad olid siiski oma ülesandega kenasti toime tulnud. Loodame, et kõik võistlusel osalenud noored jätkavad oma tõlkijateed ja me näeme tulevikus nende nime raamatute tiitellehel.