Eesti elu kiirendajad

Intellektuaalse, materiaalse ja suhteressursiga noored naised otsustavad ise. Kurvameelsete onklite abordi-teemalised arutlused jätavad nad külmaks, nagu ka Eesti Naisliidu arusaam sellest, kes on hea ema.

MATI HEIDMETS

Huviliste lauale saabus mastaapne sotsioloogiline ülevaade „Eesti ühiskond kiirenevas ajas“. Andmerohke ja teoreetiliselt mõtestatud Eesti ühiskonna arengu käsitluse põhijäreldus kõlab nii: „Kui kunagi räägiti kahest Eestist rikkuse ja vaesuse … mõttes, siis nüüd võime rääkida süvenevast elavikulisest eristumisest. Eristuvad selgesti ressursirikkad, kelle jaoks on avanenud uued võimalused, kelle aegruumi struktuur ja ajakasutus on muutunud, ning teised, kes elavad traditsioonilises, väheste võimalustega, jäigalt määratud vertikaalsete võimusuhetega maailmas“ (lk 713). Ressursirikkaid ning ülejäänud ühiskonnarühmi kirjeldatakse raamatus nii põlvkondade kui etniliste rühmade kaupa, aga ka meedikasutuse, sotsiaalsete sidemete ja ressursside võrdluses. Autorid tõdevad: „Pinge poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste ressursside omajate ja mitteomajate, ressursirikaste ja ressursivaeste vahel on kasvanud“ (lk 704).

Lõhe ressursirikaste (raamatus ka „muutuste kiirendajad“) ja ressursivaeste („aeglustajad“) vahel pole pelgalt Eesti teema. Sellest on saanud globaalne pingeallikas, mis kujundab valimistulemusi ning määrab poliitilisi rõhuasetusi. Seetõttu on asjakohane küsida: mida ressursirikkus õieti tähendab, kas on rohtu eristumisest johtuvatele pingetele? Pakun siinkohal raamatule toetuva mõttearenduse kiirendajate ja aeglustajate elust üldse ja tänases Eestis eriti.

Ressursirikkus. Individuaalse ressursirikkuse kasvatamine on pikka aega olnud lääne elukorralduse poliitiline siht ja intellektuaalne unistus. Taustaks on veendumus, et ressursirikas inimene on plussmärgiga tegija: ta ei oota kala, vaid õngitseb ise.

Saksa sotsioloog Christian Welzel on jaotanud inimese ressursid kolmeks: intellektuaalsed (teadmised, oskused, informatsioon), materiaalsed (sissetulek, tegevusvahendid) ja suhteressursid (suhtemustrid, võrgustikud). Welzeli emantsipatsiooniteooria kohaselt toob individuaalsete ressursside kasv kaasa üksikindiviidi võimestumise (empowerment). Ressursirikas väärtustab autonoomset tegutsemist ning soovib saada ühiskonnalt garantii järjest rohkematele õigustele ja vabadustele.¹

Ressursirikkus muudab ka inimese enesepilti. Ressursirikas kiirendaja mõtleb endast teisiti kui alalhoidlik aeglustaja. Welzeli teooria kohaselt hakkab inimene koos individuaalsete ressursside kasvuga tundma ennast üha autonoomsema ja sündmusi oma kontrolli all hoidva tegijana, nautides oma mõjukust ning tajudes oma toimingute tähenduslikkust. Samuti kirjeldavad kiirendajaid ka raamatu autorid: nad on „enesekindlad, positiivse ellusuhtumisega, neid iseloomustab valikute paljusus, polüvariantsus ja ruumiline avatus, aga ka mitmekesisuse ja komplekssusega toimetulek, mis avaldub nii ühiskondlik-poliitilises aktiivsuses kui ka tööelus ja inimestevahelistes suhetes, perekonna ja kooselu tüübis, tarbimisharjumustes“ (lk 714).

Ressursirikkus muudab inimest ja nihutab kuuluvusgruppide suhtemustreid. Oma võimekust tajuv inimene eelistab ise otsustamist allumisele, talle istub paindlik ja omatahtsi toimetamist võimaldav elukorraldus. Alluvussuhted ja ettekirjutused, olgu tööl, koolis või kodus, pole talle meelt mööda – ressurss tahab realiseerimist ja väljaelamist.

Igapäevaelu. Peaaegu kolmveerand USA töötajatest uurib pidevalt võimalusi töökohta vahetada, enne 35aastaseks saamist on nad proovinud vähemalt tosinat tööpaika. „See aeg, kui inimene töötas ühes kompaniis 30 aastat ja sai käekella oma viimasel tööpäeval, on möödas. Tänapäeval püsib töövõtja ühel ametikohal keskmiselt 4,4 aastat, nooremad kaks korda vähem aega“.² Kolmandiku jagu USA ja Austraalia töötajaid töötab paindlikult: kombineeritakse tööpaik ja kodukontor, töötatakse kohvikus ja lennujaamas, päeval ja öösel.³ Eestis on pilt sama, paindlikud töösuhted on kasvutrendis. Tavapärastesse, reeglite ja alluvussuhetega töömaailma ei sobitu just ressursirikkamad (psühholoogiliselt võimestunud) tegijad, nemad otsivad vabadust ja mänguruumi. Ja töömaailm kohaneb, sellest räägivad nii paindlike töövormide buum, kodu ja kohviku kombinatsioon tööruumide planeeringuna kui ka uurijate lauale saabuvad töövõtja huve rõhutavad ülesandepüstitused, kus teemaks inimese-organisatsiooni sobivus, tajutud õiglus töökohal jms.

Jõujooned muutuvad ka haridusmaastikul. Õppur nihkub keskpunkti, ega ilmaasjata ole PISA testiga hakatud kõrvuti teadmistega mõõtma ka koolilaste subjektiivset heaolu (õnnetunnet). Haridusmaailm liigub õppuri agentsuse suunas (student agency), mida peetakse XXI sajandi kooliuuenduse alustalaks. Ka Eesti haridusuuendajad murravad pead, kuidas toetada õppija autonoomiat ja enesejuhtimist, õppe mõtestatust ja elulähedust.

Ressursirikkus liigutab peresuhteid. Piisava intellektuaalse, materiaalse ja suhteressursiga noored naised otsustavad järjest sagedamini ise, milliseid kooseluvorme eelistada, millal ja kellega lapsed saada ning kuidas korraldada pere ja töö vahekord. Kurvameelsete onklite abordiarutlused jätavad nad külmaks, nagu ka Eesti Naisliidu arusaam, kes on hea ema.

Süvenev võimestumine võib meeldida või mitte, see lihtsalt toimub. See on majandusliku edenemise ja demokraatliku elukorralduse paratamatu kaasnähe. Ressursirikkus pole enam üksikute privileeg, vaid sellises režiimis toimib märkimisväärne osa ühiskonnast. Taustal on läänemaailmas domineeriv poliitika ja mõtteviis, mille kohaselt on tegu „protsessiga, mille käigus suurendavad nii indiviidid kui ka ühiskonnarühmad kontrolli oma elus toimuva üle, saavad järjest rohkem võimu ja õigusi iseseisvaks otsustamiseks. … Just võimestumine on võti mõistmaks, kuidas toimuvad ühiskondlikud muutused, mil viisil ühiskond murrab ennast suurema sotsiaalse ja majandusliku õigluse suunas“.⁴ Mõned peavad seda murdmistööd lausa uueks valgustusajaks.

Pinge. Särin uuendajate ja alalhoidlike vahel on alati olnud. Miks on täna pinge ressursirikaste ja ressursivaeste, kiirendajate ja aeglustajate vahel teravnenud niivõrd, et sellest saab rääkida kui ühiskonna kesksest vastuolust? Miks ei võiks osa Eesti inimesi mööda gloobust ühest projektist teise tormata, interneti teel lapsi kasvatada ning kõiki maailma äppe kasutada, teised aga elada nii, nagu viis varasemat põlvkonda seda on teinud? Mõlemad väärikad eluviisid. Kust tuleb pinge?

Mulle tundub asjakohane hüpotees, mille kohaselt pole pingete allikaks mitte niivõrd elulaadi erisused (mobiilsus, rööprähklemine, meediakasutus), vaid kiirendajate paratamatult indutseeritavad muutused võimu- ja suhtemustrites. Võimestunud tegijad ei sobitu traditsioonilistesse vertikaalsetesse suhteskeemidesse ei tööl, kodus ega ühiskonnas. Rohkem ressurssi tähendab autonoomiapüüdlust ning selle kaudu eemaldumist domineerimispõhistest kuuluvusgruppidest. Just see tekitab pinget ja ebamugavust ning ergastab ka nn aeglustajad. Raamatu autorid ütlevad selle kohta nii: „Ühelt poolt aktiveeruvad need, kes on hirmul muutuste ees ja püüavad kaitsta traditsioonilist institutsionaalset korda vanade struktuuride kindlustamise abiga, teisalt ilmutab ennast järjest enam uus agentsus, mis pole suunatud mitte domineerimisele, vaid mitmekesisusele, mitte sulgumisele, vaid julgele avatusele. Senised, vertikaalsele võimusuhtele vastavad institutsionaalsed raamid ei rahulda sageli enam tugeva metarefleksiivse või autonoomse agentsusega, globaalse ja mobiilse orientatsiooniga inimesi, hakates neid ahistama. Nad eelistavad teisel viisil sünkroniseeritud maailma, mis põhineb horisontaalsetel suhetel, on salliv ja avatud“ (lk 719).

Pinge tekib seal, kus tavapärased vertikaalsed suhte- ja domineerimismustrid hakkavad muutuma või asenduma horisontaalsematega. Kui traditsioonilise pere kõrvale tulevad eneseteadlikud üksikvanemad ja kärgpered, kui läbi murrab samasooliste kooselu, kui poliitikasse sekkuvad vabaühendused ja asumiseltsid, kui vana hea eesti kooli kõrvale siginevad õpikäsituse muutjad ja õppurikesksuse edendajad. Pinge fookuses on ühiskonna harjumuspäraste struktuuride teisenemine, käest libisevad võimu- ja domineerimissuhted.

Domineerimine. Domineerimisviise on mustmiljon, alates jõhkrast vägivallast kuni vihjavate naeratusteni osutamaks, kes seisab esimeses reas ja kelle sõna maksab. Domineerimine on inimeste koos tegutsemisel paratamatu atribuut – tööl, kodus, poliitikas, kõikjal. Vaikselt tiksuv võimestumine toob kaasa domineerimisvormide pehmenemise. Ressursirikas ei taha, et tema üle domineeritakse. Eespool osundatud Christian Welzeli unistuseks on domineerimisvaba ühiskond. Lõplikult ja täielikult pole see saavutatav, ideaalina on aga ilus. Juba selle suunas liikumine kasvatab inimväärikust ja lisab meile kõigile nii vajalikku enesekindlust, kultiveerides samal ajal ka oskusi erinevustega (ressursirikaste kaaslastega) toime tulla.

Eemaldumine sajandeid lihvitud võimumustritest tähendab nii pingeid kui ka väljakutset uusi kuuluvusgruppe ehitada, selliseid, kuhu erilaadsed ressursirikkad koos oma veidruste ja võimekusega ära mahuksid. See töö käib koostööd harjutades ja ühisvõrgustikke ehitades, vabaühendusi luues ja asumiseltse asutades, eneseabi korraldades ja uude meediasse panustades. Ühiskond kohaneb ressursirikka eluga.

Muidugi tahaks, et kiirendajad ja aeglustajad sõbralikult koos toimetaksid. Tahaks, et IT-tippgurud istuksid just minu firmas kaheksast viieni laua taga ja muudkui avastaksid. Tahaks, et võimestunud pereliikmed moodustaksid püsivaid ja traditsioonilisi soorolle järgivaid perekondi. Kindlasti leidubki Berliini Kreutzbergi linnaosas mõni türgi suurpere, kus pereema kireks on vettehüpped. Kaks poolust on kokku saanud siis, kui see tubli pere koos lugematute sugulastega tornist alla kargavale emmele ennastunustavalt plaksutab ning talle hõbemedali puhul lilli toob. Ilus erand, mille taga reegli nägemine oleks siiski enesepettus.

Ideaalmaailm. Läänemaailma pool sajandit rahulikku elu on olnud hea aeg nii individuaalseks ressursikasvatamiseks kui ka ressursirikkusega kohanemiseks. Laienev ressursirikaste kiht (raamatu autorite hinnangul viiendik Eesti elanikkonnast) tekitab nii peavalu kui ka ahaa-elamusi. Sageli ei sobitu nad harjumuspärasesse elukorraldusse, nende võimestatus võib realiseeruda ootamatul ja ka ebamugaval viisil. Teiselt poolt on nad uue otsijad ja muutuste eestvedajad. Viimaste aastate ohutaju on hakanud pilti muutma, nii Eestis kui mujal on areenile saabunud suletuse ja uuenduspelguse kaudu turvatunde pakkujad. Igavene dilemma areng vs. kindlustunne on järjekordselt päevakorral. Siiani on Eesti on hakkama saanud just julge uuendajana, kaasaminek „igaüks ajab oma asja“ mõtteviisiga on väikeriigile paras miiniväli. Rail Balticu asemel metsas uitamine ja seente silitamine ei aita meil maailma keerukusega karvavõrdki paremini toime tulla. Elu viivad edasi vette hüppavad pereemad, mitte „las jääda nii kuis on“ laulvad tõrvikukandjad.

Kooseluseaduse pelgus, õige ema defineerimine või kirg ressursirikastele ette kirjutada, milliseid lauseid 9. mail sobib öelda, pole ainult veidrad üksikjuhtumid. See on osa laiemast arengust, kus kaalukausil Eesti liikumine kas horisontaalsema elukorralduse suunas või siis suletud ja vertikaalse võimumustri taastootmine. Selle hind on Eesti kollektiivne võimestatus, hind on meie areng või paigaltammumine. Raamatu autorid sõnastavad Eesti valiku nii: „kas muuta ühiskondlikku raamistikku avatumaks, mitmekesisust sallivamaks, või lahkub järjest enam kosmopoliitse agentsusega inimesi Eestist otsima keskkonda, mis neile paremini sobib“ (lk 719). Ressurss otsib mänguruumi.

1 Christian Welzel, Freedom Rising. Human Empowerment and the Quest for Emancipation. Cambridge University Press, New York 2013.

2 B. Loudon, Top ten workplace trends for 2015. – Governance Directions, märts 2015, Governance Institute of Australia.

3 Timothy C. Mack, Trends at Work: An Overview of Tomorrow’s Employment Ecosystem. – The Futurist, nov-dets 2014.

4 N. Andrew Peterson, Empowerment Theory: Clarifying the Nature of Higher-Order Multidimensional Constructs. – American Journal of Community Psycho­logy, 53:96–108, DOI 10.1007/s10464-013-9624-0