Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

MARTA BAŁAGA

Kui väita Sam Raimi „Ämblikmehe“¹ moel, et suure võimuga kaasneb ka suur vastutus, siis võib ka öelda, et suure teadmispagasiga kaasneb suur väsimus – vähemalt filmikriitika puhul.

Meediamaastik muutub kiiresti ja suure tõenäosusega jäädavalt. Pauline Kaelid ja Roger Ebertid tunduvad kuuluvat minevikku, tõrjutud eemale digiteadlikest blogijatest ja mikroarvamuskujundajatest, kes säutsuvad uuematest Hollywoodi väljalasetest teemaviidete ja junniemotikonide abil. Kuigi jah, see viimane ongi olnud puuduolev element Paso­lini filmide puhtteoreetiline analüüsist.

Vaatame tõele näkku: filmikriitika kultuuriline tähtsus, prestiižist rääkimata, hakkas hajuma umbes siis, kui Harry Knowlesil tuli pähe mõte teha algust oma veebilehega² ja stuudiod hakkasid eelistama kergesti vaimustuvaid fänne karastatud kirjutajatele.

Uut tüüpi filmikirjutisi iseloomustab suhtumine: „kui film pole veel esilinastunud, kohtleme seda, kui kõigi aegade parimat linateost“. Ja me ei hakka isegi rääkima staariintervjuudest, mille ainsaks ülesandeks tundub olevat lasta ilusatel inimestel ikka ja jälle üle kinnitada, kuivõrd suurepärane oli kogu selle filmi tegemise kogemus ja kui kenad olid kõik kaasnäitlejad. Mõni ime, et kriitikud hakkasid üle jala laskma.

Kriitikutel on ükskõik …

Digirevolutsioonil, nagu kõigil inimkonnale teada revolutsioonidel, on olnud oma head ja halvad küljed. Mõnel juhul sai plussist miinus – huvitav pööre, mis passib imehästi filmikunsti konteksti. Kui filmitegemine muutus märksa lihtsamaks, hakati tegema palju rohkem halbu filme. Täname sind tõesti väga, „Blairi nõiaprojekt“.³

Ütlen nüüd siis otse: filme on liiga palju. Ja enne kui keegi hakkab jaurama, et see on sama, kui öelda keiser Joseph II kombel Mozarti kohta „liiga palju noote“,⁴ võtame ette iganädalase uute kinofilmide kava või mõne festivali programmi. Isegi selleks, et nibin-nabin kõigega kursis olla, peaks kogu aeg kinos istuma, minimaalsete lõunapauside ja vetsupeatustega. Mis ongi põhjuseks, miks inimestel on pigem täiesti ükskõik. Ja miks ei peakski olema, kui iga nurga tagant paistab seitse uut filmi.

Tean kriitikuid, kes on jõudnud selleni, et neil ei hakka igav mitte filmi vaadates, vaid juba ENNE seda. Üks kogenud filmikriitik, kes reisib pidevalt ühelt festivalilt teisele, jääb iga kord magama kohe pärast algustiitreid – teooria, millele leidsin isiklikult kinnituse, kui ma parema meelelahutuse puudusel Cannes’is teda jälgima hakkasin. See tukkumiskomme ei takista teda loomulikult kirjutamast igapäevaseid ülevaateid ja tegemast süvaintervjuusid: kõike seda võimaldab internet kogu oma ilus. „Kel magada, kel valvata – eks nii kõik ilmas käi” pomises Hamlet tükk aega tagasi. Ju tal oli ikka õigus.

… aga neile läheb väga korda teiste arvamus

Mõne arvates on uus tehnoloogia teinud inimesed laisemaks. Nii see on. Pärast igat linastust, kui filmilt on eemaldatud pressikeeld, hakkavad isegi endast kõige paremal arvamusel olevad ajakirjanikud puurima Variety või Hollywood Reporteri arvustusi oma kiiresti kokkuklopsitud arvamuse sõnastamiseks. Mõni muudab pisut algmaterjali, mõni ei vaevu sedagi tegema. Milline lugeja võiks Türgis seda Google Translate’i abil kontrollima hakata?

Jah, seda juhtub tõesti. Ja asi läheb meelelahutuslikuks siis, kui kellegi süütud eksimused või kirjavead hakkavad korduma väljaannetes üle kogu maailma. Huvitav küll, et selline häbitu käitumine ei piirdu ainult nende kordadega, kui linastus on kinos kas tervikuna või osaliselt maha magatud.

Ei maksa segadusse sattuda lõputust debatist „Dunkirki“ ümber. Tänapäeva filmikriitikutele ei meeldi massist erineda, vähemalt mitte palju. Mistõttu enamik neist kontrollib enne üle ametliku konsensuse ja kirjutab alles seejärel oma arvustuse. Sest kes siis soovib mutta tampida filmi, mida juba peetakse meistriteoseks või kirjutada midagi positiivset ilmse läbikukkumise kohta. „See jätab ebaprofessionaalse mulje,“ tunnistas üks mu kolleeg täie tõsidusega, kui temalt küsiti, miks ta peaks, taeva pärast, lugema kellegi teise teksti enne enda omaga pealehakkamist. Plagiaat siis vist ebaprofessionaalset muljet ei jäta.

„Lukustage kriitik kinnisesse ruumi koos filmiga, mida keegi näinud ei ole ja tal pole aimugi, mis sellega peale hakata. Sest erinevalt eeldusest pole tal isiklikku maitset ega arvamust, sest seisukoht pannakse kokku status quo põhjal. Keegi neist pole nii julge, et öelda: mulle see meeldib, kui see ei lähe kokku üldise arvamusega,“ ütles Alex Proyas ühes tiraadis, mille oli esile kutsunud tema viimase filmi „Egiptuse jumalad“⁵ üleüldine tümitamine. Pidage seda meeles – täna loetud arvamused on juba eile välja öeldud. Või on keegi need kinni maksnud.

Nad tahavad levitajatele külje alla pugeda

Oo jaa – suurt osa tänapäeval ilmuvatest arvustustest mõjutavad levitajad. See praktika varieerub riigiti ja mitte kõik väljaanded pole langenud veel selle ohvriks, aga nende protsent on juba kaalukas. Üldine arusaam on selline: kui levitaja on ostnud reklaamipinda, olgu arvustus positiivne. Ja oi kuidas sellest reeglist ka kinni hoitakse.

Minu mahategevaid arvustusi on levitaja palvel maha võetud, neist on jäänud vaid õhkõrn rajake internetti.

Mul on palutud leida „häid külgi“ filmides, mis mulle ei meeldinud, et neid seejärel saaks juba valmis arvustusele külge kleepida.

Mult on küsitud, kas antud tärne saaks paremaks muuta, sest „keegi ei loe niikuinii tervet arvustust“ ja turustamiseks kõlbab ainult neljatärnine hinne.

Mul on palutud kirjutada kiitev arvustus filmidele, mida ma ei olnud veel näinud.

Või siis, väga stiilselt, avaldati mu keskpärase hinnanguga „Julieta“⁶ arvustus kogu aupaistes, välja arvatud … mõned laused. Nimelt negatiivse sisuga. See sandistatud artikkel oli tükk aega kõigile vaatamiseks väljas, kuni ma seda täiesti juhuslikult ühel päeval märkasin ja loomulikult pahaseks sain. Ometi jätkasin sellele saidile kaastöö tegemist, kuni see umbes aasta hiljem kõrvad pea alla pani.

Selline ülearune kontroll ulatub aga arvustustest märksa kaugemale. Siis, kui levitajad jagavad välja kohti suurtele intervjuudele, tähendab nende filmide regulaarne kritiseerimine lihtsalt seda, et järgmiste filmide staare enam inter­vjueerida ei õnnestugi. Seetõttu on tihti palju lihtsam hoiduda üldse filmi arvustamisest ja eelistada mõnd juba mainitud ohutut vahukirjutist või piirduda vaid nende filmidega, mis meeldivad. Ja mis sellises tegevuses siis huvitavat on.

Nad vaatavad liiga palju filme …

Sellel on oma põhjus, miks pressilinastustel välja vilistatud filmidele võib seejärel osaks saada suurepärane esilinastus püstijalu ovatsiooni ja muu sellisega. Tihti väljendab publik pärast filmi nägemist arusaamatust selle üle, mida kriitik üldse mõtles või mida nägi, sest film tundus igati korralik. Tundub, et selle töö õigesti tegemiseks tuleb vahel unustada kõik eelteadmised. Muidu on jälle käes õnnetu olukord, kus pidevad filmivaatajad annavad nõu neile, kes üldse kinos ei käi. Nii see on. Kui suurem kogemuse- ja teadmisepagas võib oma töös aidata mõnd arsti, on filmikriitika puhul asi keerulisem. Kas järjest suurema arvu filmide vaatamine tagab parema arusaamise sellest, mis on üldse filminduse mõte? Võib-olla. Aga see väsitab ka hirmsat moodi ära ja muudab märksa küünilisemaks, kui vanus seda lubab.

Olen alati mõelnud, et artiklis filmi nimetamine „klišeelikuks“ on pisut mõttetu. See, mis on klišeelik inimesele, kes neelab (või magab maha) viis filmi päevas, ei ole seda teisele, kes vaatab ühe filmi kuus või lausa aastas. Seetõttu ongi kriitikule tervislik külastada aeg-ajalt pressilinastuste asemel tavalinastusi, ja mitte ainult selleks, et popkorni hinna peale kulme kergitada. Ühtäkki tunduvad pressilinastusel naerupahvakaid põhjustanud stseenid täiesti toimivat. Kõige etteaimatavamad süžeekäigud saavad üllatusrikka ahhetuse osaliseks ja sajast paremast filmist varastatud dialoogiridadest piisab, et paar pisarat välja meelitada.

Just sellisel hetkel tunneb kriitik end maailmas täiesti üleliigsena.

… või mitte piisavalt

Pärast aastaid ja aastaid tehtud tööd otsustab mõni kriitik, et on juba kõike näinuna väikese puhkuse ära teeninud. Näide? Kunagi olid ajad, mil ajakirjanik pidi mõne filmitegija intervjueerimiseks olema tuttav tema loominguga ning – mõelge vaid! – tema filme enne kohtumist ka vaatama. Nüüd piisab enamasti pressikausta sirvimisest ja kiirest surfimisest IMDb’s. Kahju küll, kui seda liiga kiiresti tehakse, nagu selgus ühel hiljutisel ümarlauaintervjuul, kus kriitik muudkui aga küsis filmide kohta, millega näitlejal mitte midagi pistmist polnud. Teemast loobumise ja laua alla pugemise asemel tagus ta aga rauda edasi, kuni tuli aeg näidata näitlejale võidukalt ta enda kodulehte. Kahjuks oli lehekülg vale, nagu ka nime kirjapilt: kriitiku detailsema uuringu objektiks oli internetis sattunud hoopis üks operaator. Nalja puändina oli see veel ka mustanahaline. Erinevalt lumivalgest näitekunstnikust.

Muidugi, eks me ole kõik üle koormatud ja püüame võtta vastu rohkem tööotsi väiksema tasu eest. Kodutöö tegemata jätmine ja huvipuudus on aga selgelt tunda artiklist, kus keskendutakse rohkem kumule ja lobale kui kellegi loomingule. Tundub, nagu püüaks oma tulevikus ebakindel kriitikkond endale jala peale lasta. Veel mõni aasta ja me hakkame oma pead sihtima.

Gene Siskel ütles kord, et viisakas kolmetärniarvustus on filmikriitika surm. Sellele võiks surma põhjusena lisada ka meediamaastikul toimunud muutuse, mis ei teinud igaühest filmi­kriitikut, nagu lubatud, vaid korrumpeeris hoopis olemasolevad.

Aga miks ikkagi tehakse tööd, mille miinused kaaluvad üles plussid, eriti tänapäeval? Lihtsalt sellepärast, et meeldib. Kogu virisemist kõrvale jättes: mulle küll meeldib. Aga kas ma võin iga päev nähtu põhjal eeldada, et inimesed mind usaldavad? See on juba täiesti teine asi.

Õiendus: see tekst on isikliku arvamuse väljendus. Kindlasti on veel kriitikuid, kes on väga toredad inimesed ega maga linastustel. Mitte kunagi. Loodame ühel päeval kohtuda ja magusaid sõnu vahetada.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Spider Man“, Sam Raimi, 2002–2007.

2 Harry Knowles on USA filmikriitik, kellel on filmi­kriitika lehekülg Ain’t It Cool News (aintitcool.com).

3 „The Blair Witch Project“, Daniel Myrick ja Eduardo Sanchez, 1999.

4 „Amadeus“, Miloš Forman, 1984.

5 „The Gods of Egypt“, Alex Proyas, 2016.

6 „Julieta“, Pedro Almodóvar, 2016.