Jeesus Kristus, mis on juhtunud?

Vasif Kortun: „Kunstiinstitutsioon tuleb panna toimima nii, et tekiks dialoog, et külastajad teaksid, et ka neid kuulatakse.“

REET VARBLANE

Vasif Kortun on rahvusvaheliselt tunnustatud kuraator: ta on kaks korda kureerinud İstanbuli (1995 ja 2005) ja üks kord Taipei biennaali (2008), kaks korda Türgi väljapanekut São Paulo (1994 ja 1998) ja üks kord Veneetsia biennaalil (2007), kus ta on kureerinud ka Araabia Ühendemiraatide paviljoni (2001). 1994. aastal asutas ta New Yorgi Bardi kolledžis kuraatoriõppe keskuse muuseumi, 2011. aastal İstanbulis nüüdiskunstikeskuse SALT, mis oli vähemalt Türgis revolutsiooniline samm. Tema nime leiab nüüdiskunsti mõjukamate nimekirjas „Võim 100“ („Power 100“). Möödunud aastal lahkus ta SALTi juhi kohalt, kolis İstanbulist İzmiri lähedale maale, sest kuigi tema esivanemad on enam kui kolm sajandit elanud İstanbulis, polnud see enam tema linn. Ega Türgigi pole enam see, mis kaks või kolm aastat tagasi. Tallinnaski jälgis ta murelikult oma telefoni GPSiga, kus on ta naine, tütar ja ema, sest kellegi ohutuses ei või enam kindel olla.

Tallinnas pidas Vasif Kortun loengu „Jeesus Kristus, mis juhtus?“, kus rääkis Türgi näitel nüüdiskunstivälja jõujoontest ja mehhanismidest.

Mida tähendab olla kuraator XXI sajandi teise aastakümne lõpul?

Kuraatoriprojektidest on kriitiline vaatenurk kadumas, need on paljuski muutunud vormimängudeks. Kui me SALTiga alustasime, olime veendunud, et sellest peab saama kuraatorijärgne institutsioon. Ega me siis ka ise päris täpselt teadnud, mida see tähendab. Aga selge oli, et meil ei saa olema individualistliku positsiooniga kuraatorit: kuraatorit kui autorit, autoriteeti. Kuraatoriprogrammide koostamise aeg on läbi.

Pärast 1989. aastat oli vaja teistmoodi mõtlevat kuraatorite põlvkonda, et tuua nähtavale ka varem kõrvale jäetud paigad ja teha seda teistsugusel, just sellest paigast johtuval viisil. Praegune endale rahvusvaheliselt nime teinud kuraatorite põlvkond on tulnud kõrvalt, mitte kunstimetropolidest: Charles Esche Glasgow’st, Han Hanru Hiinast Guang­zhoust, Okwui Enwezor Nigeeriast Calabarist, Maria Lind Rootsist. Neid on huvitanud postkolonialism, selle mõju praegusele kultuurile jms.

Neid võib nimetada ka rändavates kuraatoriteks, kes on teinud ja ilmselt teevad ka edaspidi suuri ja mõjukaid näitusi kõikjal üle maailma. Nad tunnevad hästi nüüdiskunsti ja aduvad, mis on praegu tähtis. Kas selline rändamine ei kipu siiski mitmekesistamise asemel kunstipilti ühtlustama?

Teil on õigus, aga see pole kogu pilt. Kui mõelda rahvusvaheliselt tunnustatud kuraatorite peale, siis veel 1990ndatel tegutsesid nad vabakutselistena. Nüüd nad juhivad mõnda institutsiooni, neil on institutsiooniline positsioon. Nad teevad küll kuraatoriprojekte ka väljaspool, kuid on seotud kindla institutsiooniga. Ja nad on totaalselt muutnud oma institutsiooni tähendust. Mul on alati olnud palju huvitavam jälgida, mida nad teevad institutsiooni sees, mitte väljaspool. Van Abbe muuseum muutus täielikult Charles Esche käe all, sama juhtus ka San Francisco kunstiinstituudiga, kui Hou Hanru oli seal näituste ja publikuprogrammi direktor.

Kuid nad pole ka ühegi institutsiooni juurde pikalt paigale jäänud, vaid viinud selle uuele tasemele ja siis mujale läinud.

Mõnede puhul on see tõesti nii olnud, aga ühest kohast teise liikumine ei iseloomusta praegu eksperte (knowledge worker) ainult kunstisfääris, vaid on üldisem nähtus (ärimaailmas on see veel enam levinud).

Olen veendunud, et praegusel ajal, kui maailm on üha enam üks suur globaalne küla, kuluks ka Eesti kunstiväljale ära mõni rahvusvahelise haarde, teadmiste ja mainega kunstijuht. Aga see meenutab pisut ka nõukogude aega, kui nomenklatuur, nende seas oli kindlasti ka oma ala eksperte, saadeti juhtima küll põllumajanduslikku ettevõtet, küll ooperiteatrit, küll ülikooli. Kas kunstiinstitutsiooni juht peab väga hästi tundma kohalikku atmosfääri, ajalugu, eripära või on need ootused ajast ja arust? Üks asi on suured metropolid nagu New York, London või Pariis, teine aga väiksemad, vahest isegi nii-öelda provintslikumad, aga eripärased paigad.

Metropolides ei juhtu praegusel ajal midagi tõesti huvitavat, iseäranis mis puudutab suuri institutsioone.

Aga kõik tahavad olla just seal. Kui su töid pole näidatud New Yorgi MoMAs, siis pole sind olemas.

Kas teie ise usute seda? Kindlasti on kunstnikke, kes on sellise kunstimaailmaga rahul, kes tahavadki oma karjääri niiviisi üles ehitada. Mina ei hooli sellest mitte üks raas.

Aga te ju kuulute sinna?

Ma kuulusin, aga tegin algusest peale selgeks, et tegutsen oma reeglite järgi. Mulle on alati tähtis olnud, kellele ja miks ma midagi teen. Mind pole kunagi huvitanud, kui palju inimesi on mu kureeritud näitust külastanud või kuidas külastuste arvu tõsta. See on turunduse küsimus. Mind on paelunud arutelu. Alati arutletakse millegi tähtsa üle, tuleb vaid teada, kes ja kus seda teevad. Tuleb luua tingimused, et see ei vaibuks. Kunstiinstitutsioon tuleb toimima panna niiviisi, et inimesed tunneksid, et ka neil on sõnaõigus ja neid kuulatakse. Eelistan amatööre professionaalidele, sest neil puudub kitsas professionaalne, n-ö ärihuvi. Asi on kogemustes, õppimises, mitte esitlemises. Näitus ei pea olema nüüdiskunsti institutsiooni esmane väljund.

Kuidas on mõjunud kunstielule Türgi praegune poliitiline olukord?

Me oleme täielikus kollapsis. Kollaps ei juhtu iseenesest, see on tingitud repressioonidest, ähvardustest, hirmust, ka sellest, et paljud on Türgist lahkunud. Aga elu läheb edasi, ka kunstielu. Ikka tehakse korralikke kunstinäitusi, toimub üritusi. Aga İstanbuli, nagu see oli paar aastat tagasi, enam ei ole. Näitusi, nagu tegime SALTis veel 2015. aastal, praegu enam teha ei saa. İstanbuli kunstiväli arenes kiiresti ja väga õiges suunas, see oli mitmekesine ja huvitav. Praegu on loovisikud vaenlane number üks.

Kui turistina İstanbulis käia, pole väliselt nagu midagi muutunud: presidendi pilte hakkab küll rohkem silma kui neli aastat tagasi, ka mošeedest kostvat kutsungit palvusele on rohkem kuulda, kuid inimesed on ikka abivalmis.

İstanbul ei ole enam mõnus ja turvaline paik. Tänavad on täis vihaseid inimesi. Linn kuulub valitsusele. Barbarid on linna üle võtnud. Inimesed on muutunud koletisteks, külalislahkust ja hoolivust kohtab harva. İstanbulist on saanud põgenike paik, mida kasutatakse ära. Omanikutunne on kadunud: enam ei teata, millal kala püüda, kust ja millal tuul tõuseb, mis värvi on vesi. İstanbulist on saanud vastik ebainimlik paik. See ei ole enam minu linn.

Kuidas see on biennaali mõjutanud?

Biennaalist on saanud korporatiivne masinavärk. Viimane biennaal oli lihtsalt üks näitus teiste seas, kuigi seda on tõesti praeguses olukorras keeruline teha. Kui mõelda tagasi esimestele biennaalidele, kui eelarve oli olematu, internetti polnud, Venemaal, Bulgaarias, Rumeenias polnud paljudel kunstnikel telefonigi, siis saime hakkama, sest tegutsesime kogukonnana.

Kas asi on tsensuuris?

Tsensuur on alati, ükskõik mida sa ka ei tee, see on omamoodi enesetsenseerimise küsimus. Mulle on tähtis, mida ma teen, aga ka, et see ei vihastaks vaatajat. Kui ta on välja vihastatud, siis ta ei tahagi teada, millega tegemist on. Kunst ei tohi seisneda vastandumises, vaid peab inimesed kokku tooma. Näitus kui formaat aga ei toimi enam, see on liiga nõrk, habras. Seetõttu olemegi püüdnud SALTist teha paiga, millel on sotsialiseerumises selle kõige sügavamas tähenduses oma koht. SALT on paik, kus inimesed tunnevad ennast hästi, ükskõik, kas tegemist on professionaalide või kunstihuvilistega. Meie eesmärk on kohelda kõiki inimesi võrdselt, et kõik tunneksid ennast seal hästi. SALTil on suurepärane arhiiv, raamatukogu ja näituseruum, aga seal on ruumi ka unistamiseks.

Unistamiseks?

Tunda, et oled İstanbulist ära. Praegusest İstanbulist, praegusest Türgist.