Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründab praeguse metsapoliitika kriitikuid?

Keskkonnaministeeriumi poliitika: 30 aastaga metsadele lageraietega ring peale

RAINER KUUBA

Keskkonnaministeeriumi ametnikud räägivad ja kirjutavad väsimatult, kuidas Eestis mets otsa ei saa, sest seda kasvab juurde rohkem kui raiutakse. Viimati vaidles keskkonnaministeerium vastu teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni (TA LKK) kirjale.¹,² Kolm päeva pärast seda saime lugeda keskkonnaministeeriumi esindaja selgitusi, kuidas kokkulepitud optimaalne raiemaht on 12–15 miljonit tihumeetrit aastas ning kuidas viimaste aastate raiemaht on sellest optimaalsest palju väiksem.³ Ministeeriumi veebilehel väidetakse, et eesmärgiks on saavutada 12–15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht, sest see tagavat ühiskonnale pideva tulu ning säilitavat metsade võime pakkuda sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kultuurilisi hüvesid.⁴ Järgmise kümnendi metsanduse arengukava koostamisega ei ole veel jõutud alustadagi, kuid juba kuuleme ministeeriumist avaldusi, et uue perioodi arengukavas peaksid raiemahud jääma samale tasemele kui praeguses arengukavas kirjeldatud.⁵

46 000 hektarit lageraiet aastas

Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud üldse kujutavad ette, mida tähendab metsadele 15 miljoni tihumeetri suurune raiemaht?

Kõige värskematest ametlikest andmetest näeme, et aastatel 2013–2015 raiuti kogu raiutud puidust keskmiselt 77% lageraietega ning lageraietega saadi keskmiselt 248 tm/ha.⁶ Et raiuda aastas 15 mln tm, siis sama suhtega tuleks lageraietest saada 11,55 mln tm ja selleks tuleks igal aastal lagedaks raiuda üle 46 000 ha. Sellise arvutuskäigu paikapidavust kinnitab ka metsanduse arengukava lisana esitatud puidukasutuse analüüs, mille kohaselt 15 mln tm aastaraiele vastab 48 000 ha lageraiet aastas.⁷ Kas metsanduse arengukava tsiteerijad ikka teavad, et sellise raiemahu juures kiideti heaks ka nii suur iga-aastane lageraiete pindala?

Teeme edasised arvutused senise majandamise kohta ametlikult esitatud andmete alusel ehk pisut tagasihoidlikumalt kui arengukavaga teoreetiliselt oli kavandatud. Kas 46 000 hektarit lageraiet aastas on palju või vähe?

Värskeimad andmed näitavad, et Eestis on sellist metsamaad, kus ei ole täiendavaid looduskaitselisi piiranguid, kokku 1,744 miljonit hektarit.(6) 1,7 mln ha tundub olevat ääretult suur pindala ja sellele emotsioonile rõhutaksegi, kui räägitakse, et metsa otsasaamine Eestis ei ole lihtsalt võimalik. Kuid esiteks tuleb arvestada, et oluline osa majandusmetsadest on lähiminevikus juba lagedaks raiutud. Praegune ametlikult avaldatud raiesmike ja noorendike osakaal kokku kaitsealade majandatavates vööndites ja väljaspool kaitsealasid on juba 21,5% ehk üle viiendiku. Kaitsealade majandatavates osades on enamasti lageraied keelatud ja seetõttu on seal noorendike osakaal kindlasti väiksem, võrreldes väljaspool kaitsealasid oleva metsamaaga. Seega on tegelikkuses olukord kindlasti hullem, kui siin esitatud arvutustest järeldub. Kuid isegi 21,5% suhet kasutades saame tulemuseks, et puistuid, kus puude keskmine diameeter on vähemalt 6 cm (ehk latimetsi, keskealisi, valmivad ja raieküpseid) on väljaspool kaitsealasid mitte rohkem kui 1,37 mln ha. Kui igal aastal raiuda sellest lagedaks 46 000 ha, siis 30 aastaga saaks ring peale!

Praegused noorendikud saaksid tolleks ajaks kõige paremal juhul vaevalt 40aastasteks. Siin arvestuses ei ole mingit oletamist ega juurdekasvudega hämamist, sest praegu ja lähima 30–40 aasta jooksul saab raiuda ainult neid puistuid, mis praegu kasvavad ja mida kusagilt juurde ei tule. Ei ole mingit tähtsust, kui suur on teoreetiliselt leitud puidujuurdekasv, sest on selge, et lageraietega igalt hektarilt keskmiselt saadav puidukogus ei muutu mitmekordseks võrreldes seni raiutuga.

Kas keskkonnaministeeriumi ametnikud mõtlevad tõsiselt, et väljaspool kaitsealasid tuleks kõik metsad, kus praegu on puutüvede diameeter vähemalt 6 cm, lagedaks raiuda juba 30 aastaga? Või on kavandatud märkimisväärne osa lageraietest teha ka kaitsealadel, kuigi kiideldakse, kuidas Eestis on veerand metsamaast kaitse all ja raied kaitsealasid ei ohusta? Või on ministeeriumi ametnikud nii ebakompetentsed, et ei suuda ei ise arvutada ega isegi mitte arengukava jaoks koostatud dokumentidest välja lugeda, kui suurel kogupindalal tuleks igal aastal lageraiet teha, et saaks raiuda 15 miljonit tihumeetrit aastas? Miks peaksid maksumaksjad sellistele ametnikele palka maksma?

Kas parlamendiliikmed, kes kiitsid heaks praeguse metsanduse arengukava koos kuni 15 mln tm suuruse iga-aastase raiemahuga (riigikogu veebilehelt on need nimed kenasti leitavad), tegid seda mõtlematult ja pimesi keskkonnaministeeriumi ametnikke usaldades või pidasid nad tõesti mõistlikuks igal aastal 48 000 hektari lagedaks raiumist? Head rahvaasemikud, kes te metsanduse riikliku arengukava heaks kiitsite – olge ausad ja julged ning andke oma valijatele teada, kas kinnitasite sellise raiemahu teadlikult ja teie meelest tulebki 30 aastaga praegused puistud lagedaks raiuda?

Metsad asenduvad liigivaeste puuistandikega

Kas praegune raiemaht, mis jääb riiklikus arengukavas kehtestatule palju alla, on jätkusuutlik? Värskeimad ametlikud andmed üleriigilise raie kohta ütlevad, et 2015. aastal tehti lageraieid kokku 31 500 ha.(6) 2016. ja 2017. a tehtud raiete kohta andmeid avaldatud ei ole. Teeme lihtsa arvutuse ja näeme, et 2015. a mahus raiumist jätkates saaks 1,37 mln ha puistusid (metsade pindala väljaspool kaitsealasid ilma praeguste raiesmike ja noorendiketa) lagedaks raiutud 43 aastaga!

Ei ole suurt vahet, ei majanduslikult ega ökoloogiliselt, kas Eesti metsadest käiakse lageraietega üle 30, 40 või 60 aastaga. Palgimetsadeks nii noori metsi pidada ei saa (välja arvatud väga väikesel pindalal mõned üksikud puistud meie kõige viljakamatel muldadel), kuigi puidutööstus on võimeline kindlasti ka peenikestest kaigastest midagi tegema. Bioloogiliselt on tegemist väga noorte kooslustega, kus metsaliikidele sobivaid biotoope ei ole veel välja kujunenud. Isegi pohli ja mustikaid ei kasva nii noorte puudega puistutes. Kuna vanu puistuid sellise majandamise puhul väljaspool kaitsealasid enam ei oleks, siis poleks enamasti ka mingit võimalust, et põlismetsaliigid ülepea saaksid uutesse noortesse puistudesse levima hakata, sest neil poleks enam kusagilt levida. Tegemist on sellesama arenguga, mida kirjeldas oma kirjas ministeeriumile ja parlamendi keskkonnakomisjonile TA LKK (2) ning millele keskkonnaministeeriumi ametnikud vastu vaidlesid ja teatasid, et see on probleemiks üksnes troopilistes riikides: (1) liigirikaste metsade asemel hakkavad domineerima väga noorte puudega liigivaesed kooslused, mis ökosüsteemina ei toimi ja mis vastavad puuistandike tunnustele sõltumata sellest, kas ametnikud nimetavad seda metsamaaks või mitte. See on vaieldamatult üleilmne probleem ning kahjuks süveneb järjest enam ka Eestis, hoolimata sellest, et keskkonnaministeeriumi ametnikud ja mõned maaülikooli teadlased keelduvad seda tunnistamast.

Arvatavasti on enamikul inimestest juba ammu tekkinud küsimus, kuidas küll sellises olukorras saavad keskkonnaministeeriumi ametnikud kinnitada (ja valmistada ka poliitikutele ette sellesisulisi dokumente), et riigi metsapoliitika on jätkusuutlik, et praegused raiemahud on optimaalsest väiksemad ning et raiemahtude edasine vähendamine on vastuvõetamatu. Vastus on lihtne: ametnikud tuginevad suuri raiemahtusid õigustavatele teadlikult moonutatud andmetele.

Must räägitakse valgeks

Seda, et juurdekasvu suurenemise trend ei näita mitte raievõimaluste suurenemist, vaid hoopis metsade vanuselise jagunemise muutust ning koos sellega ka mittekasutatava biomassi kasvu ja tegelike raievõimaluste vähenemist, sellest on juba kirjutatud küll. Jutud raiemahtude suurendamise võimalusest juurdekasvule vastavale tasemele on puhas demagoogia, sest mida rohkem vanemaid metsi maha raiutakse, seda suuremaks kasvab väga noorte puistute pindala ja sellest tulenevalt juurdekasv veelgi suureneb. Kuid metsi, kus raiet teha saaks, jääb muudkui vähemaks. Samuti on üha uuesti juhitud tähelepanu sellele, et raiekriteeriumide alandamisega on raieküpseid metsi administratiivselt juurde tekitatud, mistõttu praegu loetakse raieküpseks palju nooremaid puistuid kui varem. Varasemate aastate raieküpsete metsade pindala ei ole metoodiliselt üldse võrreldav raieküpsete metsade praeguse pindalaga. Ning kuigi keskkonnaministeeriumi ametnikud rõhutavad pidevalt raieküpsete metsade suurt osakaalu, siis teadlikult jäetakse ütlemata, kui palju neist raieküpsetest metsadest on hall-lepikud või rabamännikud, kus raieid ei tasu teha, ega ka seda, kui palju raieküpsetest metsadest asub kaitsealadel, kus lageraieid ei tehta ning kus eesmärgiks ongi metsade looduslik vananemine.

Raieküpseid metsi on vähem, kui andmed näitavad

Probleeme ametlike metsaandmetega on palju ja kõigist ei jõua siin kirjutada, kuid kahele väga olulisele tahan tähelepanu juhtida. Minu selgitustaotluse peale saatis keskkonnaministeerium ametliku vastuse, et statistilise metsainventuuri (SMI) tulemuste koondamise ja avaldamise metoodikat on olulisel määral muudetud, mille tulemusel näidatakse raieküpsete metsade pindala tegelikust suuremana. Eelmise aasta 30. oktoobril saadetud kirjas seisab mustvalgel: „SMI ühe aasta hinnangud antakse välja antud aasta ja eelneva nelja aasta proovitükkide andmeid kombineerides. Kuni 2009. aastani kasutati erinevate aastate andmete puhul erinevaid kaalusid, kuid alates 2010. aastast on kõiki viit aastat võrdselt käsitletud.“

Mida tähendab muudatus, et erinevalt varasematest aastatest arvestatakse praeguse metoodika kohaselt möödunud viie aasta andmed võrdse kaaluga? SMI metoodika näeb ette, et alalisi proovitükke mõõdetakse iga viie aasta tagant ning lisaks alalistele tehakse mõõtmisi veel suurel hulgal ajutistel proovitükkidel tagamaks igal aastal piisavalt suure hulga mõõtmiste tegemine juhuslikes kohtades. Ainult sel moel on võimalik koguda andmeid, mille põhjal saab hiljem arvutada välja kogu Eesti metsamaale üldistatavad näitajad. Metsi kirjeldavad ametlikud üldandmed leitakse pisikestel proovitükkidel tehtud täppismõõtmistel kogutud andmetele tuginedes ja iga proovitükki on üldistatud andmete leidmiseks mõõdetud ainult üks kord. Varasema metoodika kohaselt eeldati, et varem mõõdetud andmed aja möödudes ei vasta kas vähemal (puud on suuremaks kasvanud) või suuremal määral (puistu on lagedaks raiutud) enam tegelikkusele ning proovitükkide mõõtmisel leitud andmeid üldistati sellevõrra väiksemale osale metsamaast. Seevastu värskemate mõõtmiste andmeid üldistati suuremale osale metsamaast. Selline erineva vanusega andmetele erineva kaalu andmine on igati põhjendatud, sest kui 2011. aastal mõõdeti proovitükk 90 aasta vanuses kuusikus, siis on loogiline, et praeguseks ajaks on toonastest 90aastastest kuusikutest suures osas tehtud lageraiet, erinevalt 2016. a suvel mõõdetust 90aastaste kuuskedega proovitükist, mis tõenäoliselt võib praegu kasvada (kuigi ei saa välistada, et ka see proovitükk on praeguseks juba maha raiutud). Viie aasta proovitükkide võrdne kaalumine tähendab seda, et 2011. a mõõdetud 90 aasta vanuste kuuskedega proovitüki, mis praeguseks on tõenäoliselt raiutud, andmed üldistatakse sama suurele pindalale kui 2016. a mõõdetud 90 aasta vanuste kuuskedega proovitüki andmed. Ehk raieküpsete metsadena näidatakse ka seda osa metsa­maast, kus viimastel aastatel on tehtud lageraie.

Statistilise metsainventuuriga tegelevad ametnikud leiavad kindlasti õigustusi, miks nende praegu kasutatav metoodika on varasemaga võrreldes vähemalt sama hea, kui mitte parem (kuid mida on väga raske või võimatu kontrollida). See ei muuda fakti, et varasema metoodika puhul eeldati põhjendatult, et vanemate mõõtmistega kogutud andmed ei pruugi aastaid hiljem enam täiel määral tegelikkusele vastata, kuid metoodikat muudeti ja praegu lähtutakse eeldusest, et ka varem mõõdetud proovitükid, mis suure tõenäosusega võivad olla praeguseks maha raiutud, kirjeldavad metsade hetkeolukorda samaväärselt kui värskelt mõõdetud proovitükid. Avalikkusele räägitakse raieküpsete metsade suurest pindalast, kuigi looduses on suur osa neist juba raiesmikud. Kui suur on moonutus ja kui suur osa raieküpsetest puistutest tegelikult juba raiutud on, seda ei tea arvatavasti keegi. Nii et tegelikult ei jätku 15 mln tm raiemahu juures puistuid isegi mitte 30 aastaks, nagu ma siin avalike andmete alusel olen arvutanud, kuid õigete andmete puudusel ei saa arvutada seda, kui kauaks metsi tegelikult jätkub.

SMI puhul on ka teine suur metoodiline iseärasus, millest keskkonnaministeeriumi ametnikud teadlikult vaikivad ning tänu millele jäetakse metsanduse olukorrast parem mulje, kui see tegelikult on. Metoodikast tulenevalt ei ole ka Eesti metsade tagavara nii suur, nagu näitavad andmed. Eelnevast kirjeldusest tuleb välja, et osa raieküpsetest metsadest on tegelikult raiutud, kuigi SMI andmetes on ikka kirjas kui raieküps mets. Lisaks on SMI proovitükkidega leitud tagavarad süstemaatiliselt oluliselt suuremad kui tavamõõtmistega saadud andmed. Seda on erialaspetsialistid rääkinud pidevalt juba aastakümneid alates SMI kasutuselevõtmisest. See ei ole probleemiks seni, kui SMI andmeid kasutatakse üksnes trendide kirjeldamiseks ja hindamiseks (milleks SMI on mõeldud) ega tehta otsuseid SMI absoluutväärtustest lähtudes. Paraku on meie keskkonnaministeeriumi ametnikud rõhunud SMIga leitud tagavarade absoluutväärtustele. Kuid tõe kriteerium on praktika. SMI kõige värskemate andmete järgi on näiteks raieküpsete männikute keskmine hektaritagavara 345 tm/ha. See on keskmine, s.t, et siin hulgas on ka raieküpsuse saavutanud rabamännikute hektaritagavarad. Kõik, kes praktilise metsamajandusega on kokku puutunud, võivad kinnitada, et sellist puidukogust saab raiuda heal juhul kõige viljakamatel muldadel kasvanud mastimännikutest, aga mitte mingil juhul kõikidest männikutest keskmisena.

Jääksid vaid hajusad metsasaared

Artikli alguses esitatud arvutused on teoreetilised ja on vähetõenäoline, et kõik praegused metsad saaksid tõesti lagedaks raiutud järgneva 30 või 43 aastaga. Esiteks, teatud osa erametsaomanikest lihtsalt ei raiu kõiki oma metsi nii palju ja nii kiiresti, kui metsatöösturid tahaksid, isegi kui kõik seaduslikud piirangud raiete tegemiseks kaotada, sest nad on teadlikud nii metsade puidulisest kui ka mittepuidulisest väärtusest ning on juba kätte saanud oma mõistliku metsamajandamise rütmi. Teiseks, suures osas praegustest metsadest, nt rabametsades, ei tasu looduslike tingimuste tõttu raiumine lihtsalt ära, sest pehme maa tõttu on raietööd vaevalised ja kallid ning madalatest-peenikestest puudest saadav tulu väike. Ning kolmandaks, mida nooremates metsades lageraieid tehakse (kusjuures nii praeguse raiemahu säilitamiseks ja eriti metsanduse arengukavas kirjeldatud raiemahtude saavutamiseks tuleb igal juhul mõne aasta jooksul järjekordselt alandada lageraiet lubavaid vanuseid või neist suisa loobuda), seda vähem puitu keskmiselt metsamaa hektari kohta raiuda saab ning sama suure puidukoguse saamiseks tuleb lagedaks raiuda veel suurem pindala.

See kõik kokku tähendab, et raiemahud isegi praeguse raiumise intensiivsuse juures hakkavad igal juhul langema juba enne paarikümne aasta möödumist (võib-olla isegi lähima kümnendi jooksul). Selleks ajaks on raiumata jäänud RMK ja metsaärimeeste kõige kehvemad metsad ning üksikute saarekestena väga ilusad palgimetsad teatud osa eraomanike maadel, kes on otsustanud, hoolimata keskkonnaministeeriumi pealesurutavast raiumispoliitikast, oma metsi mitte rüüstata. Kuid need, vastutustundlikult oma metsi majandanud erametsaomanike üksikud metsasaared on liiga väikesed ja liiga hajali, selleks et suudaks koos praeguste isoleeritud ja suhteliselt väikeste metsakaitsealadega tagada metsaökosüsteemi elujõulisuse. Samal ajal on suureks kannatajaks jäänud ka metsatööstus, sest nendelt mõistlikult majandavatelt erametsaomanikelt, kes on endale veel vana palgimetsa jätnud, ei saa ka kõige parema tahtmise juures enam nii palju saepalki, et kõigile praegustele sae­veskitele jätkuks.

Mõistlik raiemaht

Kui suur raiemaht Eesti metsavarusid arvestades oleks mõistlik?

Selle teadasaamiseks on juba üle 200 aasta tagasi ellu kutsutud metsakorraldus, mille eesmärgiks oligi metsakasutuse mõistlik kavandamine parimate teadmiste valguses. Kuid kahjuks on Eestis praeguseks ajaks metsakorraldus likvideeritud. Metsakorraldajate litsentsimisega hinnatakse küll taksaatorite puumõõtmisoskust, kuid tegevusloaga metsakorraldajate tööl ei ole mingit pistmist metsakasutuse kavandamisega, sest riik on huvitatud ainult puistuid kirjeldavatest andmetest. Keskkonnaministeeriumi aastakümneid kestnud töö tulemusena sõltub raieotsus üksnes sellest, kas mingi metsaosa vastab raiet võimaldavatele tingimustele või mitte, või kui kasutada keskkonnaministeeriumi metsaosakonna juhataja Riina Martverki sõnu: „Raieid kavandatakse seda võimaldavate metsade olemi põhjal.“(1) Kuid metsakorralduse põhimõte on kogu enam kui kahesaja aasta pikkuse ajaloo jooksul olnud just vastupidine – raieid tuleb kavandada selle järgi, milliseid metsi ja kui palju peab pärast iga-aastaseid raieid kasvama jääma. Metsakorralduse taastamine Eestis on võimalik, kuid nõuab väga tõsist riigi sekkumist (kusjuures eraomandi kasutamise kitsendamisel ei tekiks mingit vastuolu põhiseadusega) ja keskkonnaministeeriumi metsapoliitika põhjalikku muutmist, milleks ametnikel praegu mingit soovi ei ole. Seetõttu, paraku, ei saa praegu metsakorraldus anda mõistlikku raiemahtu kogu riigi kohta.

Lihtne vastus, jämedalt võttes põhjendatud ja õige, on teha artikli alguses kirjeldatud arvutus lihtsalt vastupidises järjekorras. Võtame eelduseks, et väljaspool kaitsealasid olevaid metsi peab jätkuma keskmiselt 80 aasta pikkuse raieringi jaoks (männikuid tuleks lasta kasvada vanemaks ja lepikuid-haavikuid-kaasikuid võiks raiuda nooremalt). Selline eeldus tähendab, et väljaspool kaitsealasid oleval 1,74 mln ha metsamaal ei saa lageraiete pindala olla suurem kui keskmiselt 21 800 ha aastas. Kui keskmiselt raiutakse lageraietega 248 tm/ha, nagu aastatel 2013–2015 ametlike andmete järgi raiuti, siis saab selliselt pindalalt lageraietega raiudes igal aastal raiuda kokku 5,4 mln tm. Arvestades, et lageraietega raiutakse ainult 77% igal aastal raiutavast puidust ning 23% iga-aastaselt raiutavast puidust saadakse muude raietega, siis iga-aastaseks optimaalseks koguraiemahuks on 7,0 mln tm. See oleks see teoreetiline maksimaalne raiemaht Eesti metsasust arvestades, mille puhul oleks tagatud keskmiselt 80 aasta pikkune raiering majandusmetsades väljaspool kaitsealasid ning hooldus-, turbe- ja valikraiete maht nii kaitsealade majandatavatel aladel kui väljaspool kaitsealasid samas proportsioonis, nagu seda seni on varasematel aastatel tehtud.

Mets peab üleraietest taastuma

Tuleb arvestada, et juba alates sajandivahetusest on tehtud palju üleraiet ning praegusel kümnendil on möödunud aastatel raiutud ja tõenäolistel järgnevatel aastatel raiutakse jätkuvalt vähemalt 10 mln tm aastas. Järelikult on meil pidevalt raiutud liiga palju ja keskmiselt vähemalt 3 mln tm aastas. Seetõttu on igati loogiline, et järgmise aastakümne metsanduse riiklikus arengukavas arvestataks praeguste üleraietega ning sedavõrd tuleks senise jätkusuutmatu metsanduse kompenseerimiseks järgmisel perioodil raietega tagasi hoida.

Aastateks 2021–2030 tuleks metsanduse arengukavas kehtestada optimaalseks raiemahuks maksimaalselt 4,0 mln tm aastas ja lasta metsadel taastuda senistest üleraietest. Alles millalgi hiljem pärast 2030. aastat saab iga-aastaseid raiemahtusid jälle vaikselt suurendama hakata, kuid mitte suuremaks kui keskmiselt 7,0 mln tm aastas. Olen päris kindel, et keskkonnaministeeriumi ametnikud oma senist puudulikku tööd ei tunnista ega tagane suurte raiemahtude õigustamisest. See tähendab üleraiete jätkumist ja palgimetsade kiiret kadumist.

Õhku jääb küsimus, kas keskkonnaminister Kiisler jagab ametnike aetavat senist metsapoliitikat, mille kohaselt peaks 30 aastaga metsadele lageraietega ring peale tehtama? Kui mitte, siis kas minister suudab ennast kehtestada ja sunnib ministeeriumi ametnikke muutma oma seniseid seisukohti või mõnda isegi töölt lahkuma? Kas keskkonnaminister juhib ametnikke või juhivad ametnikud ka praegust ministrit sarnaselt sellega, kuidas ametnikud on juhtinud eelmisi keskkonnaministreid? Saame näha.

Rainer Kuuba on erametsaomanik, diplomeeritud metsamajandaja ja maastikuökoloogia magister.

1 Riina Martverk, Ministeeriumi vastulause: Teaduste Akadeemia metsamajanduse kriitika ei ole teadus­põhine – Postimees, 26. I 2018.

2 Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjon: jätkusuutmatu metsandus vajab muutmist – Postimees, 24.I 2018.

3 Andres Reimer, Konkurendid neelasid Eesti Energia puidupõletuse alla – Postimees, 29. I 2018.

4 http://www.envir.ee/et/metsandus

5 Toomas Pott, Järgmises metsanduse arengukavas jäävad raiemahud samale tasemele – ERR, 20. XII 2017.

6 Aastaraamat METS 2016. Keskkonnaagentuur, 2017.

7 Koostaja Enn Pärt, Puidu pakkumise stsenaariumid metsanduse arengukavale aastateks 2011–2020. Metsa­kaitse- ja Metsauuenduskeskus, Tallinn, 2010.