Vabadus ja vastutus

Eesti lastekirjandus aastal 2017: pildiraamatute vallas on peale kasvanud arvestatavaid uusi loojaid, kuid noorteraamatu kriis on vaid süvenenud.

JAANIKA PALM

Mulluse lastekirjanduse ülevaate jaoks raamatute rittaseadmine ning sadadest lasteraamatutest koosneva kuhila nägemine toob mõtted otse ja üheselt priiuse juurde. On tõesti imeline, milline vabadus meie lasteraamatuväljal valitseb ning kui palju teoseid meil ilmuda saab. Olgu need siis raamatulettidele jõudnud kas asjatundlike kirjastuste kaudu või iseenese tarkusest, võistluste toel või just nende kiuste, kultuurkapitali rahalisel abi või vabatahtlike annetustega.

2017. aasta polnud avaldatud lasteraamatute arvult rekordaasta, sest juba üsna kaua on aastas trükki jõudnud eestikeelsete lasteraamatute arv 800 kandis. Algupäraste esmatrükkide arvgi on stabiliseerunud. Mullu ilmus neid 104 nimetust: 15 luulekogu ja 89 proosaraamatut. Nii et hulga poolest oleme üsna heas seisus. Mis aga peitub selle hulga taga? Mis iseloomustab meie värsket lastekirjandust?

Lastekirjanduse eagruppide jaotuses mullu suuri muutusi ei olnud. Ikka ilmus enim raamatuid mudilastele (umbes 60%), algklassilastele mõeldud raamatuid oli juba märksa vähem. Kümnendast eluaastast vanemad lapsed ja noored jääksid aga lausa lugemisnälga, kui tõlkekirjandust võtta poleks. Põhiliikidest juhtis proosa, kus jutukogude ja romaanide ees domineerisid lühemad jutustused. Kuidas on aga lood laste­raamatute sisuga?

Värvikas ja viljakas lasteluule

Lasteluule vallas oli 2017. aasta vägagi viljakas ja värvikas. 15 trükivalgust näinud luuleraamatu hulgas on küll ka teise- või lausa kolmandajärgulist kraami, mille autorid näikse arvavat, et lastele mõeldud luule on miski liinitöö produkt, kuid õnneks ilmus siiski piisavalt palju kõrgel tasemel ja eriilmelisi kogusid, mida võib südametunnistuspiinata luuleks nimetada.

Lastele ja nende vanematelegi lugemis­elamuse pakkuvad raamatud ilmusid juba kogenud, kuid vägagi eriilmeliste luuletajate sulest. Ilmar Trulli „Mannekeeni talu“, mille autor on ise ka illustreerinud, sisaldab juba teada-tuntud kvaliteediga vaimukaid, rütmikaid, väikeste vimkadega värsse. Üle aastakümnete taas lasteluuletajana üles astunud Joel Sanga kogus „Tulge eile meile“ (illustreerinud Anne Pikkov) vaadatakse nüüdiselu vallatult poisiliku ulakuse ja siirusega. Milvi Panga „Mesikäpa esikäpad“ (illustr Mare Hunt) on aga maalähedane, rahvalaululike sugemetega südantsoojendav luuleraamat. Leelo Tungla teosest „Hallooo!“ (illustr Regina Lukk-Toompere) leiab seevastu rohkesti raamatu ja tehnoloogia ning omaaegsete ja tänapäeva laste vahele tõmmatud vahvalt leidlikke paralleele.

Jaanus Vaiksoo avaldas peale pisukest luulepausi koguni kaks teost. Kogumikus „Kolm sügist“ (illustr Kadi Kurema) liigub ta rahulikus tempos läbi nelja aastaaja, rõhutades ilma ja olude tähtsust lapse elurütmis. Südamesoojus, leebe huumor ja kõrgetasemeline värsitehnika on läbiv. Üht pikemat aastaaegade-luuletust sisaldav voldikraamat „Laul Eestimaast“ on samuti võluv nii tekstilt, pildilt kui ka kujunduselt (illustr Regina Lukk-Toompere).

Üldse on märgata, et lasteraamatuis on kujundusvõimalusi üha rohkem kasutama hakatud. Kogu selle trikitamise juures tuleks siiski silmas pidada, et raamat oleks ikka kasutatav ning pakuks silmailu kõrval ka lugemis­elamuse.

Põnevad pildiraamatud

Nagu viimastel aastatel on tavaks saanud, ilmus väikelaste pildiraamatuid mullu rohkesti. Vaevalt et ainult seetõttu, kuid just selles valdkonnas on ka uuendusmeelsust, värskust ja mitmekülgsust märgata rohkem kui teistes lastekirjanduse valdkondades.

Ühel intrigeerivamal noorema põlvkonna lastekirjanikul Anti Saarel ilmus kaks märkimisväärset teost. Pärdi sarja esiklugu „Pärt ei oska saltot“ (illustr Anna Ring) annab kaasahaarava pildi väikese poisi siseilmast. Autor on kirjeldanud poisi dilemmasid sõprade ja pereliikmetega suheldes elutruult. „Külaskäik“ on tundlik kirjeldus lapse esimesest kobavast külaskäigust vanaisa juurde pärast vanaema lahkumist. Anna Ringi meeliköitvad illustratsioonid ja teose tehniline lahendus pakuvad raamatu lugemiseks peale tavapärase tekstijälgimise ka teistsuguseid viise.

Reeli Reinaus, kes on kirjutanud seni rohkem suurematele lastele, avaldas mullu teose pere pisimatele. Marge Nelgi võluvalt ekspressiivsete piltidega „Suusi ja kadunud uni“ annab ülevaate meie rahvaluules leiduvatest uneootamise võimalustest (lammaste lugemine) või olenditest, kes une toovad (Une-Mati).
Raamatust võib kujuneda katsumus nii ülitundlikele lastele kui ka ülikaitsvatele lapsevanematele, kuna mainitud ja kujutatud saavad ka kotionud, kollid, miilitsad ja vanapaganad, kellega lastel tulevat kokku puutuda, kui une-eelne ülemeelikus võimust võtab. Need, kes lugedes huumorimeelt ei kaota, võtavad teose kätte kindlasti rohkem kui ühe korra.

Kätlin Vainola uudisteos „Poiss, kes joonistas kaarte“ käsitleb sellist põnevat teemat nagu laste hirmud ja nende ületamine. Tore, et autor pole asja üle dramatiseerinud, vaid on seda võtnud pigem humoristlikult. Kindlasti on noorele lugejale abiks, kui ta koos peategelase Margiga õpib, et hirm on osa elust ning kartmine küll loomulik, kuid sageli ebavajalik, iga probleem aga soovi ja hea plaani korral lahendatav. Ulla Saare illustratsioonid täiendavad lugu võluvalt ja omanäoliselt ning lisavad uusi vaatepunkte.

Praegu on pildiraamatud see lastekirjanduse valdkond, kus kasvab peale arvestatavaid uusi loojaid. Liis Sein on lähenenud oma debüütraamatus „Kuidas Saara suureks kasvas“ (illustr Anne Linnamägi) igikestvale teemale värskelt ja vaimukalt. Väike Saara mõistab vanaisa abiga, et ta on teatud asjade jaoks veel liiga väike, kuid suudab siiski iga päevaga üha rohkem. Teinegi lastekirjanduse debütant Piret Jaaks on valinud oma teosesse „Kadunud soki saladus“ (illustr Marion Undusk) palju kasutatud teema, kuid teosega lähemal tutvumisel tabab lugejat meeldiv üllatus: sellele on lähenetud ootamatult mitte inimese, vaid paarilise kaotanud soki vaatepunktist. Mudilastele mõeldud detektiiviloos on palju põnevaid pöördeid ja värvikaid tegelasi.

Uuendusliku kõrval leiab tasa­kaaluks ka klassikaliselt armsat. Nii näiteks sai jätku Aino Perviku lugejamenukas Sinivandi sari raamatuga „Sinivant joonistab“ (illustr Catherine Zarip).

Tasemel lasteproosa

Mõne aasta taguse ajaga võrreldes ilmus mullu lühilugude kogumikke mõnevõrra vähem, kuid seda silmatorkavamad need on. Lausa nauding on lugeda näiteks vanameister Olivia Saare kogu „Kippu ega kõppu“ (illustr Catherine Zarip), kus kirjanik jätkab tema varasemateski teostes olulisel kohal olnud eesti keele tähtsustamist. Kui tema jänes Jassi ja lõvi Lõrri lugudes on keskmes vanasõnad ja piltlikud väljendid, siis uues jutukogus selgitatakse lastele värvikalt selliseid sõnu nagu tipp-topp, kihku-kähku, kila-kola, uisapäisa jpt. Köitvate loomtegelastega lühilugude abil rikastub märkamatult laste sõnavara ning avardub maailmapilt.

Piret Raua jutukogus „Kõik minu sugulased“ (illustr Piret Raud) on lugusid ühendavale raamloole järgnevad novellid omavahel üsna lõdvalt seotud ja soovi korral käsitletavad ka eraldi. Neis on juttu poisi erilistest sugulastest, kellest igaüks on veidravõitu või siis juhtuvad nendega kummalised lood. Esilekerkivate probleemide hulgas on nii igavikulisi kui ka neid, mis just praegu esiplaanil. Läbimõeldus, läbitöötatus ja läbinägelikkus on ka sel korral Raua trumbid.

Ühe viljakama ja laste seas populaarsema kirjaniku Ilmar Tomuski „Isamoodi unejutud“ (illustr Priit Rea) on samuti soe, turvaline ja humoorikas lugu. Toimekal emal on palju tegemisi, nii et autori varasematestki teostest tuttav pisut saamatu, kuid armas ja hooliv isa peab ise pereelus ohjad haarama ja lapsele unejuttu rääkima. Esialgu kobavalt kulgenud õhtud saavad tasapisi üha tuure juurde ning õige pea on isast saanud tuntud jutuvestja, keda paljud imetlevad. Argielu seguneb põnevalt fantaasiaga ning moodustub lõbus tervik.

Kuigi ka jutukogudes leidub teravamaid teemasid, saab neid süvenenumalt käsitleda pisut pikema tekstiga teostes. Näiteks Kadri Hinrikuse jutustus „Katariina ja herned“ (illustr Anne Pikkov) räägib tüdrukust, kes peab täiskasvanute põhjustatud elusegadikus ise lahenduse leidma. Nimelt on Katariina isa hiljuti uue elukaaslase leidnud ja kodust ära kolinud, emal on aga silmi ja aega vaid töö jaoks. Õnneks on tüdrukule toeks ja abiks naaberkorteri vahva memm.

Kadri Lepp on raamatus „Tüdruk, kellel oli saladus“ (illustr Kadri Ilves) käsitlenud üksildust ja üksindust, arutlenud armastuse ja sõpruse, leppimise ja lootmise olemuse üle. Teemale on lähenetud avatult ja kaalutud mitmeid võimalikke valikuid. Kõige selle juures pole Kadri Lepp häbenenud ka idülli, meeleliigutust, ehk pisukest sentimentaalsustki, ometi ei ole see teosest teinud lääget roosamannat. Pigem jääb noorel lugejal tunne, et elu on ilus ning inimesed on head.

Salapärased lood suurematele lastele

Üle kümneaastastele lastele mõeldud juturaamatuid oleks võinud rohkem ilmuda, kuid tunamullusega võrreldes oli edasiminek ses vallas ometi märgatav. Muret teeb sellele vanusegrupile mõeldud teoste ühekülgsus: enamasti on seal tegemist kas kriminaalse või saladuse lahendamise üldteljega ning need kuuluvad pigem ajaviitelektüüri alla, näiteks Ülle Kütseni „Evert, Elina ja naabermaja pätid“ (illustr Ed Labetski) ja Hugo Vaheri „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ (illustr Joonas Sildre). Tõsisemad teemad ja ses eas tekkida võivad probleemid on jäetud tõlkekirjanduse kanda.

Õnneks on siiski ka meeldivaid erandeid. Reeli Reinaus keskendub raamatus „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ (illustr Marja-Liisa Plats) 12aastasele Maariusele, kes on koos vend Martini ja vanematega hiljuti maale elama kolinud. Seltsiva loomuga Martin on kiiresti leidnud palju sõpru, Maarius aga ei tunne end uutes oludes kuigi hästi. Kui poiss saab tuttavaks teistest eemale hoidva Liisiga, läheb olukord veelgi keerukamaks. Kas valida suurema seltskonna heakskiit või suhtlemine üheainsa salapärase tüdrukuga? Teose puhul kannatab paralleele tuua kas või August Kitzbergi klassikaks kujunenud näidendiga „Libahunt“.

Helen Käit pakub jutustuses „Eksinud“ (illustr Anna Ring) meeliköitva sissevaate tänapäeva klassiekskursioonide maailma. Õpetaja Saarepuu, keda õpilased kutsuvad isekeskis tema lepitava loomuse tõttu šokolaadireklaamist tuttava lehma järgi Milkaks, viib oma V klassi lõpetavad lapsed peente välismaiste sihtkohtade asemel hoopis Ida-Virumaale, et nad saaksid tutvust teha Teise maailmasõja kaitserajatistega. Osa lastest pole just vaimustuses õpetaja pajatustest sõjastrateegiate teemal ning nad otsustavad omapäi ümbrust uurima minna. Õige pea avastavad nad, et on eksinud. Põnevat süžeed jälgides saab noorele lugejale selgeks nii mõnigi looduses ellujäämise nipp.

Mullugi jätkusid juba varasemast tuttavad ja noortele lugejatele armsaks saanud sarjad. Ilmar Tomuski ajarändurite sarja teises osas „Seiklused paralleelmaailmas“ (illustr Hillar Mets) tekib noortel plaan minna aastasse 1914, et ära hoida atentaat Austria troonipärijale Franz Ferdinandile ning sellega koos ka Esimene maailmasõda. Loomulikult ei kulge asjad ootuspäraselt ning peategelastel tuleb mängu panna kõik oma teadmised ajaloost ja füüsikast.

Mika Keräneni Supilinna sari on jõudnud koguni üheksanda osani. Nüüd, kui lastekrimkade uudsus meie kirjanduspildis on kadunud, tuleb rõhuda kvaliteedile ja seda on autor „Fantoomratturis“ (illustr Marja-Liisa Plats) ka teinud. Keräneni süžee on haarav: osavalt on ta põiminud sellesse laste igapäevaelu, vürtsitanud teksti mõnede nüüdisprobleemidega ja pakendanud kõik selle tempokasse vormi. Teos tundub läbimõeldum, kontsentreeritum ja sisukam kui nii mõnedki sama autori varasemad lood.

Krimilugude kõrvale pakuti suurematele lastele pisut loomalugusid. Loone Otsa „Kasvuhoonekoertes“ (illustr Urmas Nemvalts) pajatatakse loomakaitseseltsi algusaastaist, Kaja Sepa „Kassi­iseloomus“ (illustr Marko Pikkat) on kesksed autori suhted lemmikloomadega. On igati tervitatav, et autorid tõstatavad palju üldfilosoofilisi küsimusi, kuid üheseid vastuseid neile ei paku.

Kriisis noortekirjandus kahe erandiga

Algupärase noorteraamatu vallas kriis mullu vaid süvenes: teoseid ilmus vähe ja nende tase oli kehvake. Vaid üks autor suudab mitmekülgsele ja laiahaardelisele tõlkenoorteraamatute valikule väärikat konkurentsi pakkuda. Reeli Reinaus avaldas mullu kaks noorteteost: „Nõidkapteni needusega“ alguse saanud fantaasiatriloogia pineva lõpposa „San Agustini vereohvrid“ ja realistliku romaani „Mõõkade äss“. Viimases tõstatab ta noorte elus olulisi probleeme, põimib neist põneva süžee, mis hoiab lugejat oma küüsis kuni viimaste lehekülgedeni.

Ülejäänud noorteteosed on ilmutanud kas ülinappide kirjutamiskogemustega debütandid, kel on oma loetavamate romaanideni ilmselgelt veel pikk tee käia, või küll kogemustega kirjanikud, kellel paraku on tänapäeva noorte tunnetamisega ilmselgeid raskusi (teosed on üheplaanilised, iseloomutud ja tehislikud). Esmaavaldajate raamatutest paistab silma noorukese Eliis Grigori „Teibitud suu“, millel puudub kirjanduslik ambitsioon. Kuna tegu on söömishäirete kliinikus peetud päeviku pisut töödeldud variandiga, mis on avaldatud toetuseks teistele sama murega kokku puutunud noortele, on autori kirjapandu neiu tunnete ja katsumuste ehe, algusest lõpuni aus kirjeldus. Autor ei pooseta ega varja ennast ja seda on rohkete maskeraadlike noorteraamatute taustal vägagi värskendav näha.

Raamatuid tehakse puudest

Kuigi paljud mullused lasteraamatud tegid rõõmu, kasvab iga aastaga üha suuremaks ka nende teoste virn, mida lugedes ei jõua ära imestada, kuidas sellised tänapäeval trükivalgust on näinud. Kas tõesti pole ei autor, pildijoonistaja ega kirjastaja kokku puutunud kaasahaaravate, sisukate, ilusate tekstide ja illustratsioonidega? Kas autorid ei ole ise lapsepõlves lugenud näiteks Aino Perviku, Eno Raua või Ellen Niidu teoseid? Või on küll lugenud, aga omaenda tekst tundub sama sisukas ja kaasahaarav?

Kui ei võrrelda end parimatega või puudub kriitikameel, ei võeta ka vastutust trükitud sõna ja pildi eest. Ometi peaks suure vabadusega, mis valitseb meie lastekirjandusväljal, kaasnema kindlasti vastutus. Tuleks kaaluda teose avaldamise plusse ja miinuseid nii selle sisu, tulevase lugeja aja kui ka keskkonna aspektist. Me kõik teame, et aeg on taastumatu ressurss ja raamatuid tehakse puudest. Tahaksin, et üha vähem oleks lasteraamatuid, mille lugemisele eelistan vaadata kaski ja kuuski.