Virvendusi linnaruumis ja ühiskonna mälus

Sel suvel avatakse värskenduskuuri läbinud Tammsaare park. Uuendused peegeldavad ka muutusi ajalootajus. Kas seda on tehtud teadlikult?

KRISTER KRUUSMAA

Linnade muutumine on loomulik ja paratamatu. See on tingitud teisenenud eluviisist, katkestustest ja taassündidest ühiskonnakorralduses, rahast, uutest arusaamadest jms. Mõnikord on muutuste taga praktiline vajadus, mõnikord ideoloogiline põhjus. Võib ka juhtuda, et kahe suuna vahel selge piir puudub ning esimese tõttu saab ilmsiks teine.

Nii on juhtunud näiteks Tallinna südalinnas asuva Tammsaare pargi rekonstrueerimisega. 2011. aastal välja kuulutatud ideekonkurss seadis arhitektid, maastikukujundajad ja disainerid raske ülesande ette „lahendada ühtse tervikuna kogu pargiruum, leides selleks pargi erinevate osade vahelisele ajaloolisele sidumatusele orgaanilise lahenduse“.¹ Ühes kesklinna semiootiliselt laetumas ruumis on mõistagi väga raske opereerida: iga skalpellilõige läbi tähenduskihistuste tähendab paratamatult seisukohavõttu.

Praegu Tammsaare pargina tuntud alast sai oluline avaliku ruumi element 1896. aastal, kui Raekoja platsil asunud turg sinna üle toodi. Kauplemiskoha nimeks sai Uus turg, kuhu ehitati ka eraldi hoone, mis likvideeriti 1948. aastal seoses Keskturu rajamisega. Uuel turul leidis 1905. aasta revolutsiooni käigus aset massimõrv, kui sõdurid meeleavaldajate pihta tule avasid ja ligi sadakond inimest tapsid. See verine sündmus on Tammsaare pargi vanemaid ja määravamaid ajalookihistusi, mis oli XX sajandil olulisel kohal nii Eesti Vabariigi eneseteadvuses kui ka Nõukogude ametlikus ajalookäsitluses. Esimeses nähti sündmuses eestlaste eelseisva vabadusvõitluse ja omariikluse traagilist peaproovi, teises aga igipõlise klassivõitluse üht episoodi.

Mõlemad arusaamad viisid omaette mälestusmärkide püstitamiseni, kuid enne seda jõudsid end linnaruumis kehtestada uued elemendid. 1910. aastal valminud Tallinna saksa teater (praegune Eesti Draamateater) ja sellele kolm aastat hiljem järgnenud Estonia moodustasid Eestis ainulaadse ruumipinge: näoga vanalinna poole sakslaste kultuurikoda oleks justkui jätkanud selle katusemaastikku, eestlaste massiivne kultuuritempel oli selle kõrval aga avatud tollase eeslinna suunas. Hoonete omavahelist suhet iseloomustab hästi sõnapaar „teatraalne seljakeeramine“.²

Esimene 1905. aasta 16. oktoobrile pühendatud puidust ausammas püstitati Estonia taha juba 1917. aastal. Vabariigi ajal kerkis Estonia teatri ümberehituste käigus idee rajada uus ja püsivam monument ning 1931. aastal avatigi Juhan Raudsepa kavandatud kivist mälestusmärk. Asukohaga Estonia teatri keskteljel loodi 16. oktoobri sündmuse ning eestlaste kasvanud eneseteadvust ja majanduslikku võimekust tähistava teatri vahel selge ruumiline seos. Toona oli 1905. aasta revolutsiooni seos Eesti ja eestlastega iseenesestmõistetav. Linnapea Anton Uesson ütles monumendilt katet tõmmates: „See mälestussammas kujutab endast ratast. See ratas pandi 1905. aastal liikuma ning tõi meile veeredes iseseisvuse.“ ³

1905. aasta revolutsioonis olid tegevad aga nii rahvuslikud kui ka sotsialistlikud jõud, mis olid sealjuures omavahel väga tihedalt põimunud. Seetõttu sobitus sündmus suurepäraselt ka Nõukogude ajalookaanonisse, lihtsalt selle erinevusega, et 16. oktoobri ohvrid ei olnud mitte eestlased, vaid töölised. Nii jäi ka Raudsepa monument pärast sõda esialgu oma kohale. Siiski kardeti ilmselt, et ratas võib edasi veereda, ning 1955. aastal võtsid võimud vastu otsuse viia mälestusmärk Estonia teatri juurest Rahumäe kalmistule, kus puhkavad veretöö ohvrid, ning rajada uus, täpselt sama sündmust mälestav, kuid „õigema“ tõlgendusega monument. Nii paigutatigi samale kohale praegune sammas, autoriteks Lembit Paluteder ja Mart Port.⁴ Park nimetati 16. oktoobri pargiks ning seda nime kandis see kuni 1989. aastani. Praegune nimi on tulnud Tammsaare 100. sünniaastapäevaks püstitatud skulptuuri järgi.

Viimase sajandi jooksul on selles linnaruumi osas lisandunud uusi tähendusi ja muutunud nii mõnedki vanad. Enamjaolt on lõikekohad üsna kenasti kokku kasvanud, jätmata endast maha liialt suuri ja silmatorkavaid arme. Nüüd on patsient aga uuesti operatsioonilauale toodud. Kuidas on talle lähenenud uued kirurgid ehk Tallinna linnaplaneerimise amet ja ideekonkursi võidutöö autor Kadarik Tüür Arhitektid (KTA)?

Esmalt tasub meeles pidada, et arhitektid ei saa tegutseda oma suva järgi, vaid suund on alati tingimustega ette antud. Esimesed juhtnöörid leiame võistluse lähteülesandest. Seal on öeldud, et parema tulemuse huvides on lubatud Uue turu piires liigutada 1905. aasta mälestusmärki, kuid Tammsaare kuju (Jaak Soans ja Rein Luup, 1978) ning isegi Viru keskuse kõrval asuvat skulptuuri „Merineid“ (Edgar Viies, 1980) aga mitte. Nõutud on hoopis viimaste „väärikas eksponeerimine pargiruumis“. Seega annavad võistlustingimused aimu, et Uue turu tulistamine on settimas meie mälu põhjakihtidesse, põhjuseks ajadistants ja muutunud kontekst, kindlasti ka eelkirjeldatud tõlgendusvintsutused, mida sündmus on taluma pidanud.

Edasine pole mõeldud kriitikana arhitektide töö pihta – vastupidi, tegu on ennast mitmekülgselt tõestanud loometandemiga –, pigem tahan tähelepanu juhtida muutustele ühiskonna mälus ja linnapildis. KTA võidutöös „Belle Époque“ on oskuslikult ümber seatud pargi ajale jalgu jäänud liikumisteed. Uuendatud on haljastust, ette on nähtud soliidne ja kena linnamööbel ning valgustus, endise turuhoone koha peale kerkib õhuline paviljon.

Veel on kasutatud lähteülesandes antud vabadust ning nihutatud 1905. aasta mälestusmärki umbes 30 meetri jagu pargi ääre poole. Oleks rumal oodata siinkohal järjekordset monumenditüli: tõesti, keda peaks selline pisiasi huvitama? Siiski on vale ka toimunu ilma jätta üleüldse igasugusest tähelepanust. Kunstiajaloolane Juhan Maiste on öelnud, et „park on kultuurimärk, seejuures üks kõige semiootilisemaid ja rikkamaid, mida üldse tunneme“.⁵ Nii on ka sellel pealtnäha tühisel liigutusel oma lugu kõneleda.

Sümmeetria ja teljelisus on linnaehituses alati tähendanud teatavat kompromissitust ning Estonia teater on sellise ruumi loomist enda ümber tugevalt toetanud. Kunagine pidulik Teatri väljak on aga lahustunud mõttetuks murulapiks keset ristmike ja bussipeatuste konstellatsiooni, kus ülemääraste gabariitideni punnitud ostukeskus vilgutab teatrikülastajatele vaheajal aknast reklaame. Nüüd peab sadakond aastat teatri teljel püsinud mälestusmärk astuma viisaka sammu kõrvale, puude vilusse. Seega võib kuju liigutamist pidada lihtsalt viimase ehituskivi eemaldamiseks Estoniat ümbritsevast monumentaal­maastikust. Ehk polegi see midagi hullu? Telg kui linnaehituslik võte pole Tallinnas tegelikult kunagi korralikult kanda kinnitanud. Nii on vähenenud näiteks Kaarli puiestee mõjuvus ja inimsõbralikkus, läbi aegade kavandatud telgedest uhkemad aga ongi vaid paberile jäänud. Võib-olla on tegu lihtsalt märkamatu sulpsatusega ühe keerulise ajalooga provintsilinna jõe ühtlases voolus?

Siiski, loodus ei salli tühja kohta. Terasemal vaatlemisel selgub, et monument on lihtsalt leidnud endale uue telje ning on nüüd täpselt Draamateatri suhtes sirgeks rihitud. On kummaline, kuidas algusest saati teineteist ülbelt ignoreerivad teatrihooned (on ju praegugi kahe ehitise vahele jääv ala kuidagi nimetu, parklast ja poristest jalgteedest koosnev sopike eikellegimaad) on justkui salajase tehingu sõlminud. See näitab, kuivõrd muutunud on ajalootaju, võrreldes saja või viiekümne aasta taguse ajaga. Toona oleks olnud mõeldamatu, et eesti rahva tragöödiat (või töölisrahva kannatusi) sümboliseeriv monument oleks poetatud vaikselt pärusvaenlasteks peetud sakslaste (või ekspluateerijate) teatri külje alla. Kuid baltisakslased on lahkunud, samuti on lahkunud tsaaririik ning Nõukogude okupatsiooni mälestused on juba esikus, soni peas, käsi ust avamas. Need konfliktid on möödas. Vanemad mälukihistused tuhmuvad ja kohtuvad seejärel kompromissis. Tahaks loota, et kuju liigutamine on kannustatud just nimelt ajaloo tõlgendamisest ning uus perspektiiv sisse toodud teadlikult, et tegu pole mugavusega, seisukoha võtmise asemel ebameeldiva asja nurka eest ära panemisega.

Mis siis edasi? Vaateaknaid keegi sellise asjade loomuliku käigu peale lõhkuma igatahes ei kipu, ega peagi. Toreda vihje leiab KTA võistlustööst enesest. Töö pealkiri „Belle Époque“ tähistab tavaliselt ajalooperioodi 1870. aastaist kuni I ilmasõjani, mil Euroopas valitses suhteline rahu, optimism ja majanduslik edu. Vana hea tsaariaeg? Ideekavandit saatvatel illustratsioonidel leiab, nagu tavaks, ringi jalutamas rõõmsalt vaba aega veetvaid inimesi, kes tulevast pargikujundust täiel rinnal naudivad. Nii võimegi 16. oktoobri monumendi ümber liikuvast väikesest inimsummast leida näiteks araabiapärast tuunikat ehk tawb’i kandva härra ja kaks tumedanahalist meest, kellest üks on ülikonnas ja räägib telefoniga, teine aga lükkab enda ees lapsekäru. Ühesõnaga, tegu on terve, vastandusi vältiva ühiskonnaga, kus on unustatud vanad vaenud ning kus eri ühiskonnagrupid saavad teineteisega lõpuks ometi sõbralikult kõrvuti eksisteerida. Belle époque?

1 Tammsaare pargi linnaruumilise lahenduse ideekonkurss. Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Tallinn 2011, lk 5.

2 Karin Hallas-Murula, Tallinn. 20. sajandi arhitektuurijuht. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2002, lk 10.

3 Avati 1905. aasta mälestussammas. – Esmaspäew, piltidega nädalleht, Waba Maa esmaspäewane wäljaanne 8. VI 1931.

4 EKP Keskkomitees ja Eesti NSV Ministrite Nõukogus. – Sirp ja Vasar 23. XII 1955.

5 Juhan Maiste, Park kui ikoon. – Eesti Parkide Almanahh. Muinsuskaitseamet, Keskkonnaministeerium, 2007, lk 13.