Karmil kunstiväljal ellujääja Wiels

Willem Oorebeek: „Asjade korraldamisel tuleb jätta ruumi, lasta millelgi ka lihtsalt juhtuda, et saaksid teoks kellegi mõtted, mida mujal ei saa rakendada.“

PAUL KUIMET

2018. aasta esimesel poolel avanes mul võimalus olla residentuuris Brüsseli mainekas kunstikeskuses Wiels. Intrigeeriva linna ja positiivse residentuurikogemuse tõttu soovisin rohkem teada saada Wielsi residentuuriprogrammi eesmärkide ja Brüsseli kunstivälja kohta üldse. Seetõttu otsustasingi küsitleda Wielsi residentuuriprogrammi juhti, Hollandi taustaga kunstnikku Willem Oorebeeki (sünd 1953).

 

Kuidas sattusid Brüsselisse ja Wielsi?

Ma ei teagi. Tulin sisetunde ajel. Pidin lahkuma oma Rotterdami kodust ja mõtlesin, et prooviks kusagil mujal elada. 1994. aastal oli Brüsselis väga põnev: kesklinn oli täiesti hüljatud, katustest kasvasid välja puud, sest Grand-Place’i ja kanali vahel olid terved kvartalid kinnisvarahangelduste tõttu aastaid tühjalt seisnud. Mulle tundus see imeline, sest mitte üheski teises linnas pole oma keskust nii jõuliselt hävitatud. Skvotitud majades tegutsesid imelised klubid. Keldri seinaaukude kaudu sai kogu kvartali ulatuses ühest hoonest teise liikuda. Toimusid erakordsed Aafrika moeetendused. 1990ndate teise pooleni oli see linn isegi kogu Belgia absurdsuse taustal täiesti iseäralik.

Pärast Brüsselisse kolimist oli mu elukoht siin, ateljee Rotterdamis, üks töökoht Amsterdamis ja teine Maastrichtis. Elasin niimoodi kaks aastat, kuni sain aru, et selline ringijooksmine on skisofreeniline. Astusin sammu tagasi: otsisin endale ateljee Brüsselis, tulin ära Maastrichtist, kus olin terve igaviku töötanud, aga jätsin alles töökoha Amsterdamis, kuhu jäin veel üheteistkümneks aastaks. Amsterdamis lõpetasin 2005. aastal, sest see töö ei olnud ei minu ega ka mu Brüsseli elu seisukohast enam otstarbekas. Mind tabas enne 2007. aasta suurt majanduslangust isiklik majanduskriis, sest mul puudus sissetulek. Kuid siis helistas mulle 2008. aastal Dirk Snauwaert ja tegi ettepaneku Wielsis kunstiresidentuur püsti panna.

 

Mainisid, et õpetasid Amsterdamis De Ateliersis …

See polnud päriselt õpetamine …

 

Juhendamine siis?

Sellistes asutustes on oma ameti kohta kõige raskem õiget sõna leida. Mulle ei meeldi „juhendaja“. See töö jäi juhendamise ja õpetamise vahepeale. Näiteks sõna „mentor“ on prantsuse keeles väga lähedal sõnale „menteur“ ehk „valetaja“. See tähendab kõike ja mitte midagi. Maastrichtis kutsuti õppejõude nõuandvateks teaduriteks, mis on õudne nimetus ja ajas kõik naerma.

 

Millised olid su plaanid, kui sind Wielsi külaliskunstnike programmi juhiks kutsuti?

Olin Amsterdamis ja Maastrichtis hulganisti kogemusi ammutanud. Mõtlesin, mida ma tahaksin, kui peaksin selle programmi iseenda kui külaliskunstniku tarvis üles seadma. Seega tuli loobuda bürokraatiast, mida asutused tavaliselt vajalikuks peavad.

 

Näiteks millest?

Kontor, juhtkond ja reeglid. Tahtsin alustada võimalikult väheste reeglitega. Kuna asutus oli veel nii värske, ei olnud kogunenud ballasti. Olime nii paindlikud kui võimalik, sest meil ei olnud õppekava ega reegleid, mida järgida. Tahtsime üle kõige olla asutus, kus kunstnikud üksteisega suhelda saavad. Leian, et kunstnikule on tähtis olla ateljees teiste kunstnike seas. See on meie programmi alus. Mul ei ole midagi kuraatorite vastu, teeme nendega koostööd, aga põhiline sisu tuleb kunstnike vestlustest, mille keskmes on kunst, töö, kunstitegemise asjaolud, suhtumine, aga mitte karjäär. Hiljem pöördus kõik pea peale, sest kuue-kaheksa aasta pärast oli Wielsi residentuur sedavõrd tuntud, et pälvis kõrgendatud huvi.

 

Kas sellest on saanud üks residentuuridest, mis CVs hea välja näeb?

Jah, nii on läinud. Umbes kaks aastat tagasi ilmus ühes tähtsas kunstiajakirjas artikkel kümne parima residentuuri kohta, Wiels oli nende seas. See veendumus – olgu õige või vale – ainult süvenes, kõmu ei ole võimalik ohjeldada. Ma enam ei proovigi seda teha. Mulle on tähtis jääda tagasihoidlikuks, sest ainult siis saab pidada vestlusi, millest kõik osa võtavad.

 

Mina pole siiski vahest ainuke, kellele on jäänud pigem mulje, et tegu on heade sidemetega residentuuriga, mille käigus luuakse palju tutvusi.

Mul ei ole midagi ametialase võrgustiku loomise vastu, kuid olen sellest põlvkonnast, kes võrgustikke ei loonud – ja ma ei tee seda endiselt. Kasuks see mulle muidugi ei tule, aga sest pole lugu.

 

Kas oled osalejatelt residentuuri ülesehituse kohta tagasisidet saanud?

Algusest peale tahtsime Lucy McKenzie ja Simon Thompsoniga luua ennekõike tingimused vaba vestluse tekkimiseks. See on meil ka õnnestunud ning mulle meeldib, et see on endiselt võimalik, nimelt mitte vestelda omamoodi tolmupilves, mis ei ütle enam midagi, vaid rääkida asjadest, mis on kunsti seisukohast olulised. Meie eesmärk peakski olema leida aega süüvida kunsti loomisesse, mitte tormata korraga mitmes suunas. Tegime seetõttu teadliku otsuse piirata külaliste arvu, et vältida arvamuste rongkäiku.

 

Kas su otsused residentuuri püsti pannes olid mõjutatud Amsterdami De Ateliersis ja Maastrichti Jan Van Eycki akadeemias kogetust?

Metodoloogia seisukohast, jah, kuid kõige rohkem õppisin oma Maastrichti osakonna juhilt, kunstnik Jon Thompsonilt. Ta on inglane, juhatas varem Londoni Goldsmithsi kunstiosakonda. Ta oli Maastrichti osakonnas väga oluline inimene, kuid jäi alati tagaplaanile, kõrgelt haritud, kuid piisavalt tark, et mitte tähelepanu keskpunktis tegutseda. Ta jättis ruumi teistele. Temalt õppisin, et asjade korraldamisel tuleb jätta ruumi millelgi ka lihtsalt juhtuda, et saaksid teoks kellegi mõtted, mida mujal ei saa rakendada. Ruumi loovad asjaolud. Ma ei suuda ruumi tekkimist ette kavandada, see tuleb kohapeal luua – ja iga kord uuesti. Tuleb pidevalt läbi rääkida, et luua ruum, kus saaksime kõik tegutseda. Ruumi kohandamiseks on palju võimalusi. Selle võib hõivata üks külaliskunstnikest või näiteks kõneosav Simon, kes oskab väga hästi vestlust juhtida, nii et mõistad lõpuks, et oleme kõik ühes ruumis. Seda ruumi ei loo seega niivõrd teadlik otsus, vaid pigem selle puudumine. Tahte puudumine teeb selle ruumi võimalikuks, sest tahe täidab ja sulgeb ruumi juba ette ning muudab ebahuvitavaks.

 

Väga noorte tudengitega on seda ilmselt raske saavutada.

Sellepärast ma ei räägigi õpetamisest. Ma ei ole üheski kunstiakadeemias õpetanud. Residentuuri tulevad peamiselt need, kes on oma õpingud lõpetanud ning teavad juba, mida soovivad ja mida mitte. Kõige paremini toimib nooremate ja vanemate kunstnike kooslus.

 

Millised kunstnikud te oma programmi valite?

Otsime omamoodi ehedust, kui seda saab nii nimetada, inimesi, kes ei järgi oma loomingus päevamoodi, kuigi oleme kõik kunstimaailma moega seotud. Otsime neid, kes on suutnud jääda isikupäraseks. Taotlusi lugedes kaalume, millega ta võiks kuue kuu pärast vestlust ilmestada.

 

Kas on oluline, et residentuuris tegutsev rühm oleks mitmekülgne?

Ei, see ei ole oluline. Tähtis on, kes kohta taotlevad. Me ei moodusta rühma, kuigi iga kord pärast valiku tegemist mõtlen, et nende inimeste töödest võiks päris veidra rühmanäituse teha. Iga rühm annab vestlusele kindlasti oma fookuse. Mulle meeldivad need nihked, kuid rühmade omavaheline erinevus meeldib rohkem kui rühmasisene.

 

Kas iga kord, kui tuleb uus rühm, alustad koos teiste mentorite Simon Thompsoni ja Sylvie Eybergiga tühjalt lehelt?

Proovin alustada võimalikult tühjalt lehelt, tahan olla nii tühi kui võimalik. Üritan hoiduda eelarvamustest, kuigi armastan oma eelarvamusi, olla külaliskunstnikega avatud ja vastuvõtlik. Programm oli varem veidi teistsugune. Nüüd on kõik kunstnikud siin kuus kuud, varem oli pool neist kaksteist ja teine pool kuus kuud. See oli huvitav nihe, kui poole pealt tuli värsket verd juurde ja mõned vanad olijad jäid alles. Aastane kava oli juba hoos, aga tegi siis poole peal kurvi. Põnev oli näha, kuidas uued inimesed seda kurvi mõjutasid. Suhtlus kaksteist kuud residentuuris viibivate külaliskunstnike ja aasta teiseks pooleks saabunud uute kunstnike vahel oli väga huvitav.

 

Kas kuuekuuline residentuur oli mõeldud peamiselt Belgia kunstnikele?

Hollandi, Belgia ja Norra ateljeed tegid poole peal vahetuse, sest neis riikides maksti oma ateljeede eest ja sooviti anda see võimalus kahele kunstnikule.

 

Kas praegu on kõik kunstnikud kohal kuus kuud?

See on esimest aastat nii ja minu meelest veidi väsitav. Arvan, et iga kuue kuu tagant uuesti alustamine on pisut liig. Selles rütmis ei ole aega hingata, aga kahjuks oli see pigem juhtkonna kui meie endi otsus.

 

Kuidas on Brüssel viimase kümne aasta jooksul muutunud? Kas ja kuidas on residentuur Brüsseli kunstielu mõjutanud?

On olnud aegu, kui kõik tundsid huvi Wielsi residentuuris osalejate vastu, et kes neist jääb ka edaspidi Brüsselisse, sest aastate jooksul on jäädud küll. Brüssel on siiski noortele kunstnikele karm ja lihvimata pinnas.

 

Miks nii?

Siin on palju uusi algatusi, kuid paljud lõpetavad oma tegevuse, kuna ei ole jätkamiseks vahendeid leidnud. Sama palju kui uusi kohti on neid, kes uksed sulgevad. Mulle tundub, et noorte kunstnike vastu on Brüssel väga ebasõbralik, just huvi väljendamise mõttes. Paljud küll jäävad, kuid ei leia tööd, sest siin ei ole tööstust. Brüsselis on liiga palju kunstikoole: kolm prantsuskeelset ja üks flaamikeelne kool. Kunstiväli on jaotatud mitmeks ringkonnaks, aga ükski neist ei ole ainumäärav. See meeldib mulle, sest tutvun endiselt inimestega, keda pole varem kohanud, aga kes on siin elanud sama kaua kui mina. See on suurepärane, sest kunstimaastik on järelikult mitmemõõtmeline. Siia saabudes on raske, sest mitte keegi – ei inimene ega asutus – pole sinust huvitatud ja puudub taristu, kus noored kunstnikud saaksid oma töid näidata. Kui nad just oma pinda ei ava, aga see on puhas energia raiskamine. Praegu jääb Brüsselisse järjest vähem külaliskunstnikke. Siia on pidevalt noori kunstnikke juurde voolanud, seda mitte ainult residentuuri vahendusel, ja loomulikult on mõned jäänud ka pidama.

Alguses koliti Brüsselisse uudishimust, siis avalikkuse tähelepanu tõttu, sest on ilmunud artikleid, kus on Brüsseli imelist õhustikku kiidetud ja nimetatud seda uueks Berliiniks. Linn ei ole siiski kunagi tundnud, et peaks turunduse eest vastutuse võtma ja seda ei ole talt oodatudki – ei poliitiliselt ega ühiskonna poolt. See linn on ikka erakordselt külm noorte kunstnike vastu. Uus kunstikeskus Kanal on poliitikute ette luhtunud algatus. Neil ei ole aimugi, mida tähendab suure kunstikeskuse juhtimine, sest neil puudub nägemus. 2000. aastast saadik on tehtud viis Wielsiga võrreldavat algatust, kuid ainult Wielsil on õnnestunud vastu pidada. See on erakordne saavutus!

 

Kas teised ei saanud isegi teoks?

Ei, kõik ehitasid ja kohandasid hoone näitusepinnaks, kuid lõpuks lõpetasid kõik tegevuse. Kui ma tulin siia 1990. aastatel, oli siin väga põnev, sest see oli kõrb. (Kunsti)elu oli võimalik leida ainult umbes kolme kivi alt ja see oli suurepärane, sest polnud põhjust midagi oodata. Nüüdseks oodatakse väga paljut.

 

Kunstnikud tulevad ju Brüsselisse usus, et siin on väga elav ja sõbralik kunstiväli, kus oma karjääri alustada?

Siinne kunstiväli on elav ja see on vähem korraldatud kui kuskil mujal. See tuleneb sellest, et see on korraldamatu. Brüsseli piirkonna omavalitsuste ülesehitus on sedavõrd keeruline ja kulukas, et see teeb korraldamise võimatuks.

 

Millist nõu annad noortele kunstnikele? Kuhu nad peaksid minema?

Ma ei pea kellelegi nõu andma, olen oma elukoha suhtes väga kriitiline. Vihkan ja armastan oma kodulinna ühtmoodi. Mul oli sama tunne Rotterdamis, kuid seal tundsin ennast mööblitükina, kuna kõik oli nii lame ja ühemõõtmeline, siin olen aga isegi pärast 25 aastat endiselt üsna anonüümne. Juba ainuüksi sellepärast ma tõenäoliselt ei lahku siit, sest saan olla anonüümne ja tööd teha. Pean residentuuri oma Brüsseli tööks, aga mul ei olnud kavas oma kunsti siin näidata.

 

Oled sa seda teinud?

Kaks korda, kahjuks.

 

Kohtad Wielsis igal aastal nii palju noori kunstnikke. Kuidas nad sulle tunduvad, võrreldes su enda põlvkonna kunstnikega, kes alustasid 1970. aastate lõpus?

Kõige suurem erinevus on see, et 1980ndate lõpust on kunstikoolides hakatud teooriat õpetama palju rohkem.

 

Kas see on muutus paremuse suunas?

Ma ei tahaks hästi sellele hinnangut anda. Toimub huvitavaid asju, aga suurem osa kunstnikke jookseb ühesuguste teemade järel. Ma ei taha siiski teha lõplikke järeldusi praeguse ja tollase kunsti erinevuse kohta. Tänapäeval tehakse sama palju jama kui siis.

 

Kas kunstnikud on praegu turust teadlikumad kui varem?

See on möödapääsmatu. Seda õpetatakse ka koolis, sest ühiskondlik ja majanduslik surve on nüüd palju suurem.

Väga palju räägitakse sellest, et kunstimessid on liiga tähtsaks kujunenud.

Kunstimessid on alati olemas olnud, kuid koguja kui nähtus on üle tähtsustatud. Kogujal on kunstiringluses kõige olulisem osa ja kunstituru see osa määrab nüüd, millist kunsti näidatakse, tehakse ja kuidas seda vastu võetakse. See on väga halb, sest ma ei ole kunagi näinud, et kogujad osaleksid vestluses samaväärselt kunstnikega. Nad hindavad ainult enda ostetud asju. Kuna kogujate tarvis ei ole eraldi haridust, siis põhinevad nende ostud kuulujuttudel. Nii hakataksegi looma kunsti, mis oleks piisavalt kergesti mõistetav, et sellele järgneks „jah, ma tahan selle ära osta“. Ma muidugi lihtsustan, aga see on väga ohtlik areng.

 

Tõlkinud Martin Rünk