Hans Kruus töös ja võitluses

Jüri Kivimäe teos pakub mõtlemisainet olukorras, kus hinnangu andmine Nõukogude perioodile ja tolleaegse võimuga koostööd teinutele on tõusnud taas päevakorda.

PÄRTEL PIIRIMÄE

Ajalooline biograafia on mujal maailmas populaarne kirjandusžanr, millele ajaloost huvitatud laiem lugejaskond tagab vahel lausa uskumatud müügiarvud. Biograafiline lähenemisviis annab kahtlemata hoopis elavama ja vahetuma pildi möödanikust, kui seda suudab teha „anonüümne“ ühiskondlike nähtuste analüüs või üldistamine kuivade kvantitatiivsete andmete põhjal. Kestva biograafiabuumi varjuküljeks on raamatupoodide riiulite ummistumine üha uute käsitlustega Henry VIII, Peeter I, George Washingtoni ja paljude teiste ajalooliste tegelaste kohta, mis paremal juhul kordavad varem kirjutatut ning halvemal juhul täidavad lugejate ootusi spekulatsioonide või ilukirjanduslike fantaasiatega.

Eesti olukord on kardinaalselt erinev, sest paljude meie ajalooliste suurkujude kohta terviklikud käsitlused sootuks puuduvad. Jüri Kivimäe on täitnud ühe sellise lünga oma pikaaegse töö tulemusel valminud teosega Hans Kruusist, kes kahtlemata väärinuks biograafiat isegi juhul, kui ta ainsaks tegevusalaks jäänuks ajalooteadus. On ju Kruus üks eesti professionaalse ajalooteaduse rajajaid, kelle arusaamad rahvusliku ajalooteaduse ülesannetest olid mõõtuandvad mitte ainult 1930. aastatel, vaid mõnevõrra varjatumal kujul ka Nõukogude perioodil. Ning 2012. aastal lahvatanud terav poleemika „Eesti ajaloo“ II köite ümber, milles teadlikult loobuti Hans Kruusi toimetatud „Eesti ajalooga“ (1935–1940) kinnistunud mõistetest, nt muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus, annab tunnistust, et eesti rahva ajaloopilt – või moodsama terminiga „ajalooline mälu“ – on oma põhijoontes kruusilik ka veel XXI sajandil. Hans Kruusi roll 1930. aastate rahvuslik-romantilise ajaloopildi loomises ja selle järjepidevus läbi Nõukogude aja on teema, mis väärib jätkuvalt põhjalikumat uurimist.

Ent veelgi reljeefsemalt on Hans Kruus jäädvustanud end Eesti rahva mällu tegelasena, kes 1940. aastal nn juunikommunistina liitus Johannes Vares-Barbaruse pseudovalitsusega, mille nukraks ajalooliseks rolliks kujunes suitsukatte tegemine Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni läbiviimisele. On üldteada, et kõrgete ideaalidega alanud revolutsioonid muunduvad sageli traagiliseks farsiks, ent näitemäng, millesse Kruusile kõrvalrolli pakuti, oli farss algusest peale.

Küsimus, miks Eesti Vabariigis ühiskondlikult tunnustatud, soliidne ja intelligentne mees otsustas hakata stalinliku okupatsioonivõimu tööriistaks, moodustab vältimatult ühe keskse telje ka Jüri Kivimäe teoses. Ent raamat näitab samas, kuivõrd ekslik oleks vaadelda Kruusi elu ainult tema hilisema kaasajooksikluse vaatevinklist.

Kruusi tegevus ja looming oli ka enne 1940. aastat mitmetahuline ja silmapaistev, väärides analüüsi ja hindamist oma ajastu kontekstis, ilma et seda peaks käsitlema kui ettevalmistust reetmiseks. Siinkohal tuleks lisada selgitus, et raamatu pealkiri, mis viitab Kruusile kui rektorile, on mõnevõrra eksitav, sest Kruusi lühike rektorikarjäär Nõukogude võimu esimesel aastal jäi tema kirjus elus pigem episoodiks.¹ Kivimäe ei pühenda Kruusi tegevusele teadusbürokraadina oluliselt rohkem ruumi kui see väärib ning rekonstrueerib suuresti arhiivimaterjalidele tuginedes kogu Kruusi elukäigu, jagades selle kronoloogilise põhimõtte järgi temaatilisteks peatükkideks. Iga peatüki juurde kuulub ka põhjalik ajaloolise konteksti avamine, misläbi raamat dokumenteerib mitte ainult ühe isiku elu, vaid Eesti ajaloo pöördemomente rohkem kui poole sajandi vältel.

Mõista, mitte hukka mõista

Selline avar kontekstuaalne vaade on arvatavasti üks põhjus, miks Jüri Kivimäe raamat pälvis preemia parima 2017. aastal ilmunud eestikeelse ajalooteose eest. Teiseks tuleb esile tõsta teose vaatenurka, mida võiks iseloomustada juhtmõttega „mõista, mitte hukka mõista“. Küsimust, kas ajalooteadus peab tegelema moraalsete hinnangute jagamisega, arutasid juba varauusaja teoreetikud ning Kivimäe on selles vanas vaidluses valinud poole, mis seab ajaloolase eesmärgiks tegelaste motiivide seletamise, mitte nende üle kohtumõistmise. Mõistmine ei tähenda siinkohal tingimata sümpaatiat, vaid pigem empaatilist pilku, mille eest ei jää varjatuks ka võimalikud madalamad motiivid. Selline käsitlus nõuab muidugi tugevat skepsist analüüsitava isiku eneserefleksiooni osas. Kivimäe suhtubki Kruusi autobiograafilistele tagantjärele seletustesse kriitilise distantsiga, seda enam et need ilmusid Nõukogude aja tsensuuri ja enesetsensuuri tingimustes. Seeläbi satub ajaloolane olukorda, kus infot oleks justkui palju, aga kindlalt verifitseeritavaid fakte, mis tegelase käitumist ammendavalt seletaksid, ikkagi vähevõitu. Kivimäe eelistab sellises olukorras hoiduda spekulatsioonidest, mis võib kohati isegi frustreerivalt mõjuda. Ent raamatus pakutav autentne allikmaterjal võimaldab luua Kruusi psühholoogilise portree, mille põhjal saab iga lugeja ise mõtiskleda tema võimalike motiivide üle elu tähtsatel hetkedel.

Kivimäe eristab kokkuvõtlikult Kruusi elukäigus kolme erinevat „elu“, millel tema sõnutsi „igaühel on iseseisev tähendus ja pärand“.² Esimene on Kruusi nooruspõlv alates õpingutest keiserlikus Jurjevi ülikoolis kuni loobumiseni aktiivsest poliitilisest tegevusest 1921. aastal. Seda perioodi iseloomustab ühiskondlik-poliitiliste artiklite ja raamatute kirjutamine ning otsene osalemine poliitilistes võitlustes Eesti vabariigi loomise aegadel ning iseseisva Eesti erakonnapoliitikas. Tema „teine elu“ algas naasmisega ajalooteaduse juurde, mille käigus Kruus tõusis Eesti ja Põhjamaade ajaloo professoriks ning juhtivaks rahvusliku ajaloo ideoloogiks. Sellesse perioodi jääb ka tegevus Tartu ülikooli prorektorina. Kruusi „kolmas elu“ algas 1940. aasta juunivalitsuse liikmena, millele järgnes rektoriperiood ning sõja ajal aktiivne Saksa-vastane propagandategevus tagalas, seejärel mitmed nomenklatuursed ametid sõjajärgses Eestis, vangistus „kodanliku natsionalistina“ 1950. aasta märtsipleenumi järel ning viimase vaatusena koduloo uurimise organiseerimine ning mälestuste kirjutamine.

Neid erinevaid elusid lahutades ei saa siiski mööda vaadata faktist, et neid elas sama inimene, mistõttu ka Kivimäe peab lahendama küsimuse, kuidas need omavahel kooskõlla viia. Esimeselt elult teisele üleminek 1921. aastal ei valmista nii palju peavalu, sest loogiliseks võib pidada nii Kruusi teatavat pettumust sotsialistlikes ideaalides pärast Moskvas käiku kui ka kahtlusi oma võimekuses parteipoliitikas läbi lüüa, arvestades olukorda, et põrandaalused kommunistid haarasid kontrolli tema juhitava isesotside erakonna üle ning blokeerisid selle vastuvõtmise Kominterni liikmeks. Kahtlemata lisanduvad nendele tõukefaktoritele tõmbetegurid, nimelt Kruusi huvi ühiskonnakorra kujunemise ajalooliste eelduste vastu,³ mida ta ise oma mälestustes rõhutab, aga millest annavad tunnistust ka tema varased teosed.

Kruusi mõistatusest

Hoopis keerulisem on seletada teist suurt pööret Kruusi elus, millega naaseme Kruusi mõistatuse juurde. Olles juba korra pettunud nii kommunistlikes revolutsionäärides kui ka Nõukogude tegelikkuses, on veelgi raskem mõista, miks vaieldamatult terava ühiskondliku tajuga mees lasi end muuta okupatsioonivõimu tööriistaks. Oma raamatus vaidleb Jüri Kivimäe järjekindlalt – ehkki mitte alati täiesti eksplitsiitselt – Jaak Valge seletusskeemiga, mille kohaselt „marksistlik ajaloolane“ Kruus ja tema vanad aatekaaslased Semper, Andresen ja Vares-Barbarus ei olnud kunagi täielikult pooldanud Eesti iseseisvust ega leppinudki kodanliku vabariigiga. Nii jätkanud Kruus 1940. aastal Eesti reetmise üritust, mis tal oli 1921. aastal pooleli jäänud.⁴

Valge näib siinkohal võtvat liiga tõsiselt Kruusi-poolset hilisemat enese punasemaks kirjutamist ning ei erista tema maailmavaadet ja tegevust piisava täpsusega teiste endiste esseeride omast. Pigem tuleb nõustuda Kivimäe hinnanguga, et Kruusi ei saa pidada marksistlikuks ajaloolaseks.⁵ Tõepoolest, isegi tema käsitlused talurahva vastuhakkudest, mida võiks pidada tema kõige marksistlikumat laadi uurimisteemaks, lähtuvad rahvuslikest, mitte klassivõitlusele või ühiskondlike formatsioonide teooriale toetuvatest seletusskeemidest. Kogu feodalismivastase võitluse retoorika oli sõja järel külgepoogitud lisandus ning tegelikult oli täiesti õigus neil, kes 1950. aastal paljastasid Kruusi kui „kodanliku natsionalisti“.

Võib pidada usutavaks Kivimäe raamatust kõlama jäävat argumenti, et Kruus toetas algusest peale parlamentlikku demokraatiat, liitus varakult Eesti iseseisvuse pooldajatega ning mitte ainult ei leppinud „kodanliku vabariigiga“, vaid teostas end selles täiel määral. Kruus ei olnud 1921. aastal talveunne jäänud riigikukutaja – nagu terroristlikud uinunud rakukesed tänapäeva Euroopas, – vaid kollaboratsioonini viivaid tegureid tuleks pigem otsida ühelt poolt 1930. aastate lõpu ühiskondlikest oludest ja vaimsest atmosfäärist ning teiselt poolt Kruusi iseloomust ja võib-olla ka ideoloogilistest hoiakutest.

Peatähtsusega episoodideks ehk „tähenduslike märkide võrgustikuks“,⁶ mis Kivimäe hinnangul aitavad seletada Kruusi hilisemaid valikuid, on tema konfliktid riigivõimuga vaikival ajastul Tartu ülikooli rektoraadi liikmena, valitsusepoolne ideoloogiline surve tema ajalookäsitlusele ning tema kõrvaletõrjumine riigivõimu käivitatud akadeemilistest ettevõtmisest. Ent raamatus joonistub selgelt välja ka Kruusi iseloom, milles erakordset töökust saatsid ambitsioonikus ja suur tunnustusvajadus, mis eriti selgelt ilmnes tema väiklasest solvumisest teaduskirjanduse auhindade juhtumis.⁷ Kruusi ruttamist 21. juunil telefonikõne peale Valgemetsast Tallinna valitsust tegema on seletatud tema lootusega viia ellu nn Mongoolia variant ehk siis sooviga väljapääsmatus olukorras leida rahvale parim lahendus.

Kivimäe ei lükka seda seletust kõrvale, ent vihjab ka isiklikumat laadi motiividele, nimelt Kruusi teostamata ambitsioonidele, viies meid ajas tagasi Kruusi kui tegevpoliitiku juurde: „On üks asi olla sotsialistliku ilmavaatega ja opositsiooni kuuluv parlamendisaadik, hoopis teine aga teostada kätte langenud võimu, juhtida inimesi, jagada neile igapäevaseid tööülesandeid.“⁸ Tõepoolest, Kruus oli terve elu jooksul hinnanud isikuid nagu Jakobson ja Tõnisson, kes suutsid ideoloogilise sihiseadmise ühendada energilise organiseerimistööga. Kauaks kõrvalseisjaks ja vaatlejaks jäänud Kruusile võis 1940. aasta juunipäevadel näida, et talle on antud unikaalne võimalus taas „teotseda“ tegelikus võitluses, lähenedes niiviisi loova suurvaimu ideaalkujule, mille ta ühes oma 1935. aasta kirjutises oli visandanud.⁹ Vares-Barbaruse valitsusest 22. juunil tehtud fotol seisab Kruus igatahes eneseteadlikult esireas, valmis asuma „kõrgete riiklike kohustuste täitmisele“, nagu valitsus ise deklareeris.

Kõige selle juures jääb ikkagi mulje Kruusi teatavast elukaugusest ja ka varem avaldunud naiivsusest praktilises poliitikas, mistõttu tal jäi pikemalt kui teistel märkamatuks karjuv lõhe idealistliku retoorika ja küünilise pragmatismi vahel. Seetõttu on raske nõustuda Kivimäe oletusliku vihjega, et Kruusi võidi kutsuda valitsuse juurde osalt ka seetõttu, et tegemist oli oskusliku poliitilise mõtlejaga.¹⁰ Ždanov ei vajanud kindlasti mingit isemõtlemist. Kruusi isik sobis hoopis suurepäraselt uue „rahvavalitsuse“ legitimeerimiseks, lisades sellele soliidsust ning andes uuele näivvõimule teatava rahvusliku ja demokraatliku kattevarju, sest Kruusi rahvuslus ning lähedus nn Tartu opositsioonile oli üldteada. Samas võisid pika mäluga bolševikud arvestada ka tema poliitilise naiivsuse ja realiseerimata ambitsioonikusega. Vastavate allikate puudusel jääb Varese valitsuse kokkupaneku mehhanism kahjuks siiski hämarusse.

Kõige selle taustal on Kivimäe kokkuvõte, et Kruus liikus oma eluteel „suveräänse mehena“,¹¹ mõnevõrra üllatav, olles teatavas vastuolus autori varasema sedastusega, et kui Kruus oli taibanud Varese valitsuse tegelikku rolli, polnud tal enam võimalik taanduda.¹² Kuivõrd stalinistliku režiimi tingimustes oli kellelgi peale Stalini üldse võimalik suveräänselt tegutseda, on eraldi küsimus, ent Kruusi toimetamisest Nõukogude nomenklatuuris jääb mulje rohkem rajasõltuvusest kui silmapaistvast entusiasmist. Pigem kippus Kruus sattuma oma varasemate otsuste lõksu, suutmata ühendada teooriat, milles ta oli tugev, praktikaga, milles ta oli nõrk.

Selgemat vastust küsimusele, miks Kruus nõustus kaheldava väärtusega pakkumisega poliitikasse naasta, raamat ei paku. Olles tagasi lükanud seletuse Moskva-meelsusest ja varjatud iseseisvusevastasusest, suhtub Kivimäe lõpuks skeptiliselt ka auahnuse ja karjäärihimu argumenti ning heidab õhku idealistlikumat laadi seletuse võimaluse: „Pahempoolsus oli 20. sajandi Eesti ühiskonnas arvestatavam mõjutegur, kui seda praegu julgetakse teadvustada ja tunnistada.“¹³ Milles Kruusi pahempoolsus 1930. aastate lõpul täpsemalt seisnes ning millisel viisil võis see mõjutada tema otsust teha stalinliku režiimiga koostööd, jääb aga teoses avamata ning ka autor ise nendib, et „Teise maailmasõja eelõhtu Eesti ideeliste ja poliitiliste hoiakute keerulisse tervikpilti“ tuleks põhjalikumalt süveneda.¹⁴

Kruus kui ideoloog

Seoses eelnevaga võib tõdeda, et võrreldes ajaloolase Kruusi ja poliitik Kruusiga on ideoloog Kruus raamatus vähem süstemaatiliselt läbi töötatud, mistõttu ei teki mõtteloolist tervikpilti Kruusi vaadete kujunemist ja arengust tema kaasaegsete ideoloogiate kontekstis. Terviklikumat käsitlust vajaks kindlasti noore Kruusi maailmavaade aastatel 1915–1921, mil ta sotsialismi, individualismi ja rahvuslust ühendades püüdis luua alternatiivset ideoloogiat Jaan Tõnissoni rahvusideoloogiale. Võttes arvesse rahva kasvavat sotsiaalset kihistumist ning linnalise eluviisi võidukäiku, kritiseeris Kruus Tõnissoni talupoegliku „maa-kultuura“ rõhutamist eestlaste kultuurilise ainuvormina ning oli irooniline rahvusliku tõuparanduse ehk tema sõnutsi „lihtlabase rahvusliku karjakasvatuse“ ideoloogia suhtes.¹⁵

Kivimäe käsitlusest võib jääda ka mulje, et pärast seda, kui Kruusi maailmapildi „osised“ olid omandanud „selgemad piirjooned“, jäi see üsna staatilisena püsima.¹⁶ Kruusi vaadetes leidub tõepoolest püsivaid komponente, nt saksavaenulikkus, mis omandas lausa äärmusliku kuju tema sõjaaegsetes propagandakirjutistes. Kruusi kõikide eluperioodide kirjutistes jääb ühtse noodina kõlama ka võitluse idee, mis oli tema arvates aluseks nii individuaalsele kui ka ühiskondlikule edukäigule. Teisalt näeme Kruusi 1930. aastate tekstides teatavat kaugenemist noorpõlve sotsialismist ja klassihuvide rõhutamisest. Tema kirjutised rahvuslikust kutsumusest ja rahvusterviklusest, mille etatismi- ja diktatuurikriitilisust Kivimäe õigustatult esile toob, maksid samal ajal lõivu tollal laialt levinud kollektivistlikule rahvusliku ühtsuse ideele. Kruusi üleskutse „meie-hingeelu süvenemisele, tihenemisele ja aktiveerimisele“ meenutas paradoksaalsel kombel Jaan Tõnissoni taotlusi hoida rahvuslikku liikumist „ühise mütsi all“, mida Kruus oli varem kritiseerinud.¹⁷

Sellest ei taha ma siiski järeldada, et selline terane ühiskonnakriitik nagu Kruus võinuks pidada Nõukogude kollektivistlikku ja riigikeskset ühiskonda sobivaks taimelavaks rahvuslike eesmärkide saavutamisele. Tema halekoomilist taotlust demonstreerida veel 1940. aasta juulis järjepidevust oma varasemate ideaalidega – „Vana režiimi valitsedes tühjaks sõnakõlksuks ja petmisvahendiks mandunud „rahvatervik“ ja „rahvustervik“ saab tõelise teostuse alles Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis“¹⁸ – saab vaevalt pidada siiraks ning peagi sai ka talle endale selgeks sedasorti retoorika kokkukõlamatus Nõukogude ideoloogiaga.

Jüri Kivimäe täpse ja tundliku sulega kirjutatud teos on nauditav lugemine ning pakub mõtlemisainet olukorras, kus hinnangu andmine Nõukogude perioodile ja tolleaegse võimuga koostööd teinutele on tõusnud taas päevakorda.

1 Pealkiri tuleneb raamatu ilmumisest Tartu ülikooli rektoriraamatute sarjas.

2 Kivimäe, Rektor Hans Kruus, lk 200.

3 Samas, lk 41.

4 „Kas Kruus oli tõesti „tavaline kodanlane ja õige eestlane“ või oskas jätta sellise mulje? Igatahes 1940. aastal oli Kruus poliitikas tagasi, justkui teoks tegemas seda, mis tal 1921. aastal pooleli jäi.“ Jaak Valge, Punased I. Rahvusarhiiv, 2014, lk 166, vt ka lk 135, 143–148, 166.

5 Kivimäe, Rektor Hans Kruus, lk 203, vt ka lk 161.

6 Samas, lk 96.

7 Samas, lk 79–80.

8 Samas, lk 108.

9 Hans Kruus, „Isik ja ühiskond kultuurilises loomingus“, Hans Kruus, Eesti küsimus. Ilmamaa, 2005, lk 379.

10 Kivimäe, Rektor Hans Kruus, lk 109.

11 Samas, lk 198.

12 Samas, lk 110.

13 Samas, lk 193.

14 Samas, lk 205.

15 Hans Kruus, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina. Odamees, 1921, lk 81–93.

16 Kivimäe, Rektor Hans Kruus, lk 20.

17 Hans Kruus, Jaan Tõnisson Eesti kodanluse juhina, lk 104.

18 Kõne Riigivolikogus 22. VII 1940, Hans Kruus, Eesti küsimus, lk. 437.