Jõmlus töökultuuris ehk Siirdeajastu kestab

Veel veerand sajandit pärast ühiskonnas toimunud muudatusi tunnevad töötajad, nagu oleks käsule allumine peamine ja ise oma tegevuse korraldamine sobimatu või võimatu.

MAAJA VADI

Siit ja sealt kostab kurtmist, et töösuhetes on palju jõmlust. Ühed justkui ei viitsi ega oska tööd teha ning teised näevad töötajaid asisoost olenditena, kellega võib mõõdutundetult manipuleerida. Arutluskäigu näiteks võib tuua raadiosaates nädala kokkuvõtjate jutu ehitussektorist ja sealsetest töötajatest. Selle teema kergitamine on tänuväärne algatus ning alustada võiks sellest, et mõne töökäitumistunnuse järgi elame endiselt siirdeühiskonnas. Selle kirjatükiga soovin näidata, et organisatsiooni ja selle toimimise seisukohalt on siirdeühiskonna meenutamine ikka veel sobilik ja vaja on välja tuua, kuidas need asjaolud meie elus ilmnevad. Ehk aitab põhjuste mõistmine selles vallas midagi ette võtta.

Kust tuleme ja kus oleme?

Meie siirdeajastut mõistetakse kui nõukogulikust eemaldumist. Teadaolevalt oli nõukogulikule majandus- ja poliitilisele elule tunnuslik, et finants- ja loodusressursid kuulusid riigile ning majandus toimis diktatuuri huvides, keskne planeerimine, sh kaupade ja teenuste jaotamine, asendas turumajandust, diktatuur rakendas igakülgset kontrolli jaotamise üle ning andis korraldusi, millele tuli vastu vaidlemata alluda. Nende tunnusjoonte valguses saab organisatsioonilise elu kohta küsida: kas siis ikka veel? Kas veerand sajandit pärast ühiskonnas tehtud muudatusi tunnevad töötajad, et peamine on käsule allumine ja ise oma tegevuse korraldamine sobimatu või võimatu?

Küsimuse vastust tuleb otsida hiiglaslikust laboratooriumist – Euroopast, mille totalitaarsed süsteemid eelmisel sajandil (ümber) kujundasid. Nimelt, poliitiliste manipulatsioonide tagajärjel tekkisid Kesk- ja Ida Euroopa (KIE) ning Lääne- Euroopa (LE), mis erinesid üksteisest märkimisväärselt just eespool nimetatud tunnuste poolest. Ligi 50aastane periood lõppes 9. XI 1989 Berliini müüri langemisega. Kas siis muutusid ka inimeste hoiakud?

Kui võrrelda kümneaastase perioodi jooksul KIE ja LE töötajate arvamusi sellest, kas nad saavad oma töökorraldust mõjutada, siis ei ole kahtlust, et vastused kujunevad LE töötajate kasuks. Pole vahet, kas küsiti majanduskriisi eel, ajal või järel, ikka on erinevus kaks hinnangupunkti ning KIE töötajad on saanud märkimisväärselt vähem kaasa rääkida selles, kuidas nad oma tööd teevad ja korraldavad. Analoogne pilt avaneb ka siis, kui võrrelda olulistes otsustes kaasarääkimise võimalusi.

Joonistel oleva usaldusväärsust kinnitasid tulemused, mis saadi endiste Lääne- ja Ida-Saksamaa regioonide võrdlemisel. Selle järgi on nende vastajate erinevused sarnased üldvalimiga ehk endise Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil elavate vastajate arvamused sarnanesid rohkem KIE kui endise Saksa Föderatiivse Vabariigi regioonides elavate sakslaste arvamustega. Nooremate sakslastest vastajate osas on siiski näha juba arvamuste ühtlustumise märke. Ühes rahvuskultuuris elavate inimeste arvamusi mõjutab ikka veel miski lähiminevikust ega ole põhjust arvata, et see ei kehti ka meie kohta.

 

Sõnumi meeldiv osa

Mida näitab see teave tööelu kohta? Me töötame pigem mehhanistlikes kui orgaanilistes organisatsioonides. Selle järgi kujundame tihedat jäika kontrolli, taandame enda korralduste täitjaks, peame tähtsaks võimusuhteid, suhtume initsiatiivi ettevaatlikult, kogeme vähest vastastikust usaldust, mõtleme pigem isiklikele kui organisatsiooni huvidele jne. Seda tüüpi organisatsioonid sobivad küll lihtsate ülesannete täitmiseks, kuid keerukates, uuendusi nõudvates, muutlikes oludes jäädakse hätta. See ongi põhjus, miks me ei tohi rahulduda joonisel 1 ja 2 esitatud olukorraga – me ei saa tulevikus hakkama. See töökultuur, mis meid siia on toonud, ei vii meid enam edasi.

Mida saab teha? Palju, sest üldised hoiakud sõltuvad meist igaühest, kuna osalisteks on nii tööülesannete vahetud täitjad kui ka juhid. Ma ei usu naiivselt, et lihtne üleskutse viib kiirete ja suurte muudatusteni. Töökultuuriprobleeme on raske tunnistada, sest oleme harjunud endast hästi mõtlema ning meile meeldib kuulda teiste suust kiitust: „temast rääkida võib nii mõndagi head“. Selle fraasi juurde kuulub ka teine osa: „aga peale selle on tal ka väikesed vead“. Viis, kuidas me tööd teeme ja korraldame, kuulub kahjuks viimasesse ossa. Veel kord võib tõdeda, et majanduse ja tootlikkuse kasvu piirangud on väljaspool majandust. Nimelt, töökäitumise kultuuris.

Aga sõnumi hea osa on: kõik koos saame seda muuta. Esmalt võiks kaasa mõelda, kuidas hindate oma võimalusi töökorraldust ja otsustamist mõjutada, kuidas seda teeksid töökaaslased ja kuidas näevad seda teie tööd korraldavad juhid. Ja samas vaimus koguneb palju muid analoogseid küsimusi ning kaaslastega võib algatada ka samateemalisi arutelusid. Töökäitumise ajakohastumine on meie endi kätes ja igaühe panus loeb. Kõik sõltub sellest, kas ja kui palju vastutame ise omatöökorralduse eest ning mil määral julgeme ja oskame otsustada.

 

* Joonised 1 ja 2, tulemused detailsemalt: K. Sakowski, M. Vadi, J. Meriküll, Formalisation of organisational structure as a subject of path dependency: an example from Central and Eastern Europe. Post-Communist Economies, 2015 27 (1), 76−90).

 

 

---

Euroopa sotsiaaluuring

Esinduslikus ja mahukas, enam kui 20 riiki hõlmavas Euroopa sotsiaal­uuringu küsitluses (European Social Survey) paluti osalejatel muu hulgas vastata kahele küsimusele:

• kuidas tajutakse oma võimalusi mõjutada töökorraldust,

• kuidas tajutakse oma võimalusi mõjutada organisatsiooni olulisi otsuseid.

Küsimustele sai valida vastuseid skaalal 00 (võimalus puudub täielikult) kuni 10 (saan täielikult mõjutada). Lääne-Euroopa kohta saadi andmed järgmistest riikidest: Austria, Belgia, Šveits, Küpros, Saksamaa, Iirimaa, Iisrael, Island, Itaalia, Luksemburg, Holland, Norra, Portugal ja Rootsi. Kesk- ja Ida-Euroopa riike esindasid Bulgaaria, Tšehhi, Eesti, Horvaatia, Ungari, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Venemaa, Sloveenia, Slovakkia ja Ukraina.

Kokku on analüüsi kaasatud 222 264 vastaja arvamused.

 

---

In memoriam Ruth Alas

Selle käsitlusega soovin meenutada professor Ruth Alast, kes 5. augustil 2018 saanuks 58aastaseks. Aga elu läks kahjuks teisiti ja ta lahkus meie hulgast selle aasta 23. jaanuaril. Paljude muude märkimisväärsete saavutuste kõrval oli Ruthi teeneks see, et juulis toimus Tallinnas EGOSe (European Group for Organizational Studies) aastakonverents. Organisatsiooni kuulub üle 2500 teadlase rohkem kui 60 riigist. See artikkel peegeldab ideid, mida esitasin 6. VII EGOSe konverentsi plenaarsessioonil „The transformation of economies and societies in Central and Eastern Europe – how has it contributed to management and organization science?“.

Maaja Vadi