Aeg on käes

EELK konsistoorium näeb ette uue lauluraamatu ilmumise 2025. aastal. Kuidas saavutada, et kirikulaul oleks ühtaegu kütkestav ja teoloogiliselt laitmatu?

KINGA MARJATTA PAP

Lauluraamatukonverents 26. – 27. X Tartu Pauluse kirikus.

Lauluraamatute mõistlik eluaeg on 30 kuni 50 aastat. Seega tuleb igal põlvkonnal selle koostamine ette võtta ning jäädvustada oma eelistused ja tõekspidamised ajaloos. Nüüd on Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul (EELK) ning kõigi seotud erialade asjatundjatel see aeg käes.

Miks on lauluraamat nii oluline? Kristliku elu keskmes on võimalus koguneda issanda läheduses ehk jumalateenistus, kus ta ilmutab end sõna, sakramentide ning muusika kaudu. Lauluraamat ei tähenda aga kaugeltki üksnes sel sündmusel kasutusel vahendit. Koguduse (luterlikus kultuurikeskkonnas tavaliselt ühehäälne) ühislaul ei ole ainult usklike ühtsuse sümboolne väljendus, vaid vägagi konkreetne, laulvat inimest sõna otseses mõttes puudutav füüsiline tegevus, võimalus liturgias aktiivselt osaleda. Lauluraamatut on läbi aegade kasutatud ka isiklikus palveelus kodus või väiksemates ringkondades (vrd Stahli „Käsi- ja koduraamat“), kultuuriloo vaatepunktist on see väärt ilukirjanduslik lugemine, emakeele kandja ning selle koostanud põlvkonna rõhuasetuste ja usuveendumuste peegel. Seega seostub lauluraamat tihedalt nii üksikisiku kui ka kogu ühiskonna, sealhulgas kirikuväliste inimeste eluga.

Enamasti on tänapäevaste lauluraamatute koostajad ühel arvamusel, et teoloogiliselt läbi mõeldud sisu, jäädvustamist väärt muusika ning luulelisus ja veatu keeleline vorm on samavõrra tähtsad, kui koostatakse lauluraamatut, kus on austatud traditsiooni, kuid mis vastab ka parasjagu kehtivatele teaduse standarditele. Kirikutegelaste kõrval tuleb nii uute tekstide kirjutamisse kui ka seniste ülevaatamisse või tõlkimisse kaasata ka ajastu tippluuletajad.

Töö ülesehitus

Lauluraamatukonverents andis võimaluse tutvustada laiemale publikule tööd, mis on juba poole peal, kuigi lõplike otsusteni pole veel jõutud, ning arutada selle tulemusi. Ootused on püütud välja selgitada kogudustele ja spetsialistidele ehk kirikuõpetajatele ja muusikutele suunatud põhjaliku küsimustiku ning fookusgrupiintervjuude abil. Peale sotsioloogilise uuringu koguti taustamaterjali naaberkirikutes välja antud uute lauluraamatute koostamise protsessi kohta. Tähelepanu suunatust lauluraamatu kaante vahelt väljapoole näitab seegi, et Ungari evangeelses luterlikus kirikus töötava muusikuna oli minul ainulaadne võimalus korraks selle tööga lõimuda ning konverentsi ainsa välisosalejana seal sõna võtta. Muljet praeguseks tehtud tööst saan iseloomustada selliste märksõnadega nagu „professionaalsus“, „julgus“, „avatud suhtumine“ ning „hoolikas järelemõtlemine“.

Mida on siis järgmistel aastatel oodata? EELKs praegu kasutusel ametlik lauluraamat valmis 1991. aastal, kui kodueesti ja väliseesti kiriku lauluraamatukomisjonide töö edukalt ühendati. Jumalateenistuse ülesehituse kohta kehtivad aga paralleelselt 2009. aastal ilmunud „Jumalateenistuste käsiraamat“ ning 1951. aastal redigeeritud „Agenda“. Kuna viimastel aastakümnetel läbi viidud liturgiauuenduse tõttu tuleb liturgilist informatsiooni edastada ka kogudusele, sisaldabki uus lauluraamat plaani kohaselt neli peatükki: laulud, palved, jumalateenistuste ja palvuste kord ning lauldavas vormis psalmid. Kirikuvalitsuse esitatud tellimus ehk lähteülesanne kiideti heaks 2016. aasta juunikuus. Selle alusel on moodustatud kümneliikmeline komisjon kirikumuusika assessori Marko Tiituse juhtimisel ja Eerik Jõksi koordineerimisel ning konsistoorium näeb ette uue lauluraamatu ilmumise 2025. aastal. Järgmine ülesanne on sõnastada lauluraamatu kontseptsioon, määratleda peale põhimõtete ka lauluraamatu ülesehitus ja maht, ning hakata 2020. aastast materjali valima ja töötlema. Ettepanekuid kirikulaulude kohta, mida soovitakse lauluraamatusse lisada, oodatakse soovitavalt koos nootidega aadressil laulud@eelk.ee.

Silmapaistvad teemad

Praeguse lauluraamatu lauludest üle poole on nn luterlikud tuumiklaulud. Need on kohe pärast reformatsiooni ilmunud tekstide ning aastatel 1517–1750 Saksamaal loodud laulude hulgast sellised, mille eesti lauluraamatute teoloogiliselt pädevad väljaandjad on 1637. kuni 1991. aastani eesti luterlikesse lauluraamatutesse välja valinud. Osa neist on olemas igas eesti luterlikus lauluraamatus reformatsiooni algusest peale. Selle materjali säilimine lauluraamatu keskmena tundub olevat üsna loomulik, kuigi küsitlusel arvas 35% lihtliikmetest ning 50% spetsialistidest, et saksa päritolu laule on lauluraamatus liiga palju.

Teine kiht, mis peaks lauluraamatu lehtede vahele jõudma kindlasti endisest mahukamalt, on Eesti eripärana vaimulik rahvalaul ehk rahvakoraal (mõelge kas või laulule „Mu süda, ärka üles“). Eriti väärtuslik on see materjal just sellepärast, et ei pärine üksnes arhiividest, vaid praeguse põlvkonna siiani elavast traditsioonist. Algupärase koraalivariandi ning sellest tuleneva rahvaviisi võiks lauluraamatus kõrvuti asetada. Konverentsil kaaluti ka regilaulupõhise materjali kaasamise võimalusi kas või kohandatud, teoloogiliselt korrektse tekstiga. Kergesti järgitavate viisidega regilaul võib hõlbustada ka inimeste osavõttu ühislaulust. Kas teid segaks, kui refrään ei kõlaks mitte „elle-elle-elle-leelo“, vaid „alle-alle-alle-luuja“? Meie, konverentsil osalenud, laulsime küll rõõmsasti kaasa.

Kõrvaltvaatajale jäävad silma ka eesti kolleegide uuenduslikud tehnilised lahendused. Küsimustikus uuriti, kas uus lauluraamat peaks olema paberkandja kõrval kättesaadav ka e-raamatuna, rakendusena või hoopis nutitelefoni või tahvelarvutisse sobivana (viimane lahendus oli kõige populaarsem). Muusikuid ahvatleb võimalus koostada elektrooniliselt kättesaadav, võimalusel ka transponeeritav koraaliraamat. See võimaldaks organistil kergesti kohanduda võimalike sooloinstrumentidega ning valida kaasalauljatele kõige sobivam helistik.

Kirikumuusikute töötingimused pakuvad Ungari Evangeelsest Luterlikust Kirikust tulnud vaatlejale kindlasti huvi, sest UELK on oma umbes 78 000 annetajaliikmega EELKga umbes samas mõõdus. Meid ühendab ajalooline kogemus ida pool raudset eesriiet ning mõnevõrra paralleelne kultuurikeskkond saksa kultuurist tugevalt mõjutatud soome-ugri keelt kõneleva rahva ja kirikuna. Eestis töötab praegu 183 kirikumuusikut (orelimängijad, koorijuhid jt), keda on protsentuaalselt kõvasti rohkem kui Ungaris. Olukord on hea, eriti kui samal ajal teenib EELKs 133 kirikuõpetajat. Kutsekategooriate kehtestamine ning nende tööülesannete ja näidispalga määratlemine äratab lootust ning on ka rahvusvahelises võrdluses eeskujulik seis.

Lahtised küsimused

Kümneaastasest protsessist on läbitud vaid esimene kolmandik, mistõttu on lahtisi küsimusi veel terve hulk. Kas lauluraamatus peaks olema omaloomingut ehk algupäraseid viise rohkem kui umbes 30%, nagu see on praegu? Kas proosatekstiga psalmilaulu saab tänapäeval kasutusele võtta? Kas ja kuidas mõjutab ühiskond, teisiti öeldes ideoloogiline õhkkond tänapäeval lauluraamatu koostajate valikut? Milliste teemadega on vaja lauluraamatut täiendada (nt linnaelust pole varasemate aastasadade lauludes juttu)?

Kindlasti tuleb uue materjali hulka lisada midagi maailma luterluse lauluvarast, sest see osutab EELK ühtekuuluvusele Luterliku Maailmaliidu liikmeskonna ehk 75 miljoni luterlasega üle maailma. Komisjon arutab võimalust kaasata sobilikke laule ka teiste konfessioonide lauluvarast. Kas tuleviku kogudus laulabki ainult eesti keeles või tasub valikusse tuua mõned laulud ka teistes keeltes? Kuidas vältida lihtsustatud kujundeid, kuid rääkida ometi tänapäeva eestlasele arusaadavas keeles? Kuidas saavutada, et kirikulaul oleks ühtaegu kütkestav ning teoloogiliselt laitmatu?

Otsustada tuleb ka mitmed põhiküsimused. Milline on uuele lauluraamatule kõige sobilikum pealkiri? Mitu laulu see peaks sisaldama ning missuguste köidetena peaks lauluraamatu välja andma? Kuhu tõmmata joon põhimõttelistes küsimustes ning kes selle joone tõmbab? Elav vestlus konverentsil tõestas, et lauluraamat on igaühele hingelähedane, vägagi isiklik asi ning uue lauluraamatu koostamise kordaminekule tahame kindlasti kõik omal moel kaasa aidata.