Soomeugrilaste globaliseerumine makro- ja mikrotasandil

SZILÁRD TIBOR TÓTH

Globaliseerumise mõiste keskmes on teadagi Marshall McLuhani globaalküla kontseptsioon. Tegelikult ei saa rääkida ühest globaliseerumisest, vaid pigem selle mitmest tasandist nii ajas kui ka ruumis. Venemaa soome-ugri keelte olukorda kirjeldades olen kirjutanud globaliseerumise mikro- ja makro­tasandist: esimene tähendab keele aspektist venestumist, teine aga angloamerikaniseerumist. Globaliseerivaid jõude ja keskusi võib olla ehk rohkemgi, kuid binaarne mudel tundub sobivat – kipume ju kõike binaarselt nägema ja tõlgendama. Olengi oma teadustöös paigutanud keeled (põhja- ja lõunaeesti keel, saksa, vene, ladina ja inglise keel) globaliseerumise kahele tasandile Venemaal ja Baltikumis läbi aegade.
Meie Venemaa hõimurahvaste moderniseerumist käsitledes on rõhutatud globaliseerumise mikrotasandit ehk etnilist nihilismi, assimileerumist, ajude ja ilu äravoolu, esindatuse puudumist ühiskonna eliidis, teisejärgulisuse stereotüüpe, s.o venestumist. Neil rahvastel on kasutusel vene tähestik, v.a karjalased, soomlased ja vepslased. Kirjal on globaliseerumisprotsessis kahtlemata väga oluline roll ning see on ka väga silmatorkav. Venemaa soome-ugri keeltes on vene laensõnu palju, ka muudest keeltest laenamisel on vahenduskeeleks vene keel. Intensiivse kakskeelsuse puhul, eriti keelesurma eelfaasis, on hakanud venestuma ka süntaks ja lihtsustuma grammatika.
Makroglobaliseerumist seevastu pole idapoolsete hõimurahvaste puhul kontseptualiseeritud, kuigi hulk nähtusi on olemas. Tänapäeva populaarkultuuri mõjutavad inglise keel ja lääne stiil intensiivselt, võtkem või udmurdi bändi nimi Silent Woo Goore. Kuna vene keelde ja kultuuri tungib jätkuvalt suurel hulgal ingliskeelseid elemente, ei jäta see puutumata ka meie hõimurahvaste kultuuri: makroglobaliseerumine tungib nende juurde vene ehk mikroglobaliseerumise filtri kaudu.
Eesti aladel kujunes kaks eesti kirjakultuuri välja XVI sajandi alguses. Tartu ja Tallinna keel on sündinud selgelt tänu tollasele üleilmastumisele: globaliseerumise mikrotasand ilmnes toona Kesk-, Ida- ja Põhja-Euroopa hiigelsuurtes piirkondades saksastumisena, makrotasand aga antiikaja varemetel tekkinud kristliku Euroopa kultuuri levimisena Venemaalt Portugalini ja Rootsist Itaaliani. On märkimisväärne, et eesti keele saksa laensõnade kiht on kontseptualiseeritud, kuid ladina kiht mitte.
Venemaa soome-ugri keelte puhul on globaliseerumise mikrotasandit makrotasandist olulisemaks ehk ohtlikumaks peetud. XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Tartu keele puhul alistas aga põhjaeesti keel ja kultuur lõunaeesti oma, ent Eesti kultuuri­tegelased, kes seda protsessi juhtisid, ei mõtestanud seda ei ohuna ega keeletapuna. Globaliseerimise makroagentideks olid tollal saksa ja vene keel ning kultuur, mikroagendiks aga põhjaeesti kirjakeel.
Kuna kristliku kiriku ja selle ideoloogia asemele olid kerkinud suured impeeriumid (Vene ja Saksa keisririik), domineerisid seega Ida-Euroopas saksa ja vene keel. Rahvuse idee asendas kristluse terves Euroopas.
Tartu keele tapu tähelepanuta jätmisega sarnaselt on Vene keisririigi koosseisus Eesti aladel ohuna võetud ainult saksastumist. Praegu lausa hämmastab, kuivõrd ei tajunud Eesti ärkamisaja aktivistid vene keele ja riigi ohtu eesti kultuurile, vaatamata eesti-vene suhete tuhandele aastale (nüüd tõlgendame seda pideva Vene agressioonina Eesti vastu), vene naaberkeele mõjule juba vähemalt ühe aastatuhande jooksul ning sellele, et Eesti alad olid tasapisi nihkumas Saksa kultuuriruumist Vene kultuuriruumi. Niisiis ei tajutud XIX sajandil põhjaeesti kultuuri mikrotasemel ega vene kultuuri makrotasemel ohuna.
Nõukogude võim justkui kaitses (!) NSVLi rahvaid mõnevõrra angloameerika globaliseerumise eest, see-eest jätkus venestumine igal tasandil. Ungari keeleteadlase Pusztay uurimuste kohaselt polnud NSVLi ajal mikrotasandil venestumine sugugi nii laialdane, kui see on olnud liidu lagunemise järel. See on ka ootuspärane, sest nüüd on lisandunud angloameerika globaliseerumine makrotasandil ning venestumine jätkub makroglobaliseerumisega kaasnenud tehnika tõttu tõhusamalt. Siiski on näha vastupidiseidki protsesse: meie hõimlased kasutavad näiteks ühisvõrgustikes ka oma keelt, osa kodulehti on omakeelsed, tehakse omakeelseid animafilme. See kõik ei takista siiski venestumist.
Eriti groteskne on, et vene keel on globaliseerumise mikroagendiks jäänud ka Eestis. Näiteks pole Narvas seni eestikeelset linnalehte, venekeelseid on aga mitu. Linna ainukese eesti lasteaia keele­kümbluse sõimerühmas ei kasutata eesti keelt. Lasteaiarühmades on küll olukord muutunud, nii et ka muulastest lapsed hakkavad eesti keelt oskama. Narva kutseõppekeskuse multimeedia erialal on õpetamiskeel olnud aastaid vene keel, kuigi eesti keelt on ainena erialati õpetatud. Ka mõni eestlasest õpetaja on õpetanud vene keeles, mis teeb õppeprotsessi eriti absurdseks.
Miks on siiski eesti keel hästi säilinud ja idapoolsed hõimukeeled kadumas? Keskajast on mõlemas piirkonnas olnud globaliseerimise makroagent kristlik kultuur. Mikroagentideks olid läänes eeskätt germaani keeled (Ungaris, Eestis, Soomes), idas aga vene keel. XVI sajandist on rahvakeeli toetanud lääne reformatsioon (Agricola, eesti piiblitõlge XVII sajandist), vene õigeusu kirikule pole aga rahvakeelsus kunagi oluline olnud. Seega on kirik läänes toonast mikroglobaliseerumist vähendanud, idas aga tõhustanud. Läänepoolsed soome-ugri rahvad (ungarlased, soomlased, eestlased) said oma keele paremini säilitada ning oma riigi luua, sest nende puhul on slaavi (vene) mikroglobaliseerumine konkureerinud germaani mikro­globaliseerumisega. Liivlased on siinkohal erand: nemad sattusid balti keele mõjusfääri ja kadusid. Kuna läänepoolsed soome-ugri rahvad on elanud Vene võimu all siiski lühemat aega, on ka vene mõju olnud palju nõrgem.

Kirjandus
János Pusztay, Nyelvével hal a nemzet. Teleki László Alapítvány, Budapest 2006.
Szilárd Tóth, Перспективы финно-угорских языков России в эпоху информационных технологий. – Международная научная конференция «75 лет высшему образованию в Удмуртии». Материалы конференции, 1. УдмГУ, Ижевск 2006, lk 272−275.