Diameetriline vaim ehk Vägikaikavedu meie peas

AMAR ANNUS

Juunikuus ilmus Tallinna ülikooli kirjastuselt inglise keeles Christopher Badcocki (snd 1946) raamat „Diameetriline vaim. Uusi arusaamu tehisintellekti, intelligentsuse, enesetaju ja ühiskonna kohta“. Autor on Londoni majandus- ja poliitikateaduse kooli sotsioloogia emeriitprofessor. Varem on sama autor avaldanud raamatu Lévi-Straussi sotsioloogilise teooria kohta (1975), uurimuse „Kultuuri psühhoanalüüs“ (1980), „Evolutsioonilise psühholoogia kriitilise sissejuhatuse“ (2000) ja veel mõned teosed. Varasematel kümnenditel tundis autor suurt teaduslikku huvi freudistliku psühhoanalüüsi vastu, mida ta pikka aega püüdis sünteesida tänapäevaste teadmistega bioloogiast ja geneetikast. Alates 1979. aastast käis ta Anna Freudi (1895–1982) juures kuni Freudi surmani privaatset didaktilist analüüsi tegemas. Pärast aastatuhande vahetumist teisenesid autori teaduslikud huvid sellisel määral, et ta hülgas freudistlikud vaated ja töötas välja diameetrilise vaimu käsitluse. 2009. aastal ilmunud raamatus „Vermitud aju“ kirjeldab ta oma evolutsioonilist käsitlust inimese mõtlemisest, äsja Tallinnas ilmunud raamat süvendab ja avardab neid arusaamu. Freudistlikke ideid käsitleb ta oma uues raamatus ainult veel kirjandusliku eneseväljenduse kontekstis (ptk 7).

Autor on ennast aastakümnete jooksul kursis hoidnud psühhiaatria ja bioloogia uuemate avastustega, mis tõid ajapikku kaasa tema vaadete teisenemise. Muu hulgas jälgis ta autismi uurimise viimaseid saavutusi ja jõudis äratundmisele, et ka tema enda elamise ja mõtlemise laad on autismist mõjutatud. Kui nullindate aastakümnel hakati ridamisi välja töötama autismispektri tuvastamise teste, pidi Christopher Badcock pärast testide tegemist tõdema, et temagi kuulub autismispektrisse. Avara pilguga vaadates pole selles avastuses midagi ebatavalist, sest paljud teadlased on kliinilises mõttes autistlikud. Tagantjärele tarkusena mõistis Badcock ka oma varasemat huvi psühhoanalüüsi vastu – autistlikele mõtlejatele on tõepoolest omane teatud meelepärastest ideedest tugevasti kinni hoida ja kriitikast mittehoolimine. Kuigi autistlikele mõtlejatele on üldiselt omane mõistuspärasus ja kriitiline suhtumine, võivad nad mõnikord vaimustuda kummalistest ideedest. Christopher Badcock kirjutab oma autobiograafias, et tema suurt ja kaua kestnud huvi psühhoanalüüsi vastu seletab tema autismispektri seisund.¹

Vermitud aju teooria

Diameetrilise vaimu käsitluses lähtutakse William Hamiltoni hõimuvaliku teooriast, seostatakse see geneetika viimaste avastustega ning rakendatakse psühholoogiale ja psühhiaatriale. Kuna igal inimesel on ainult kaks vanemat, siis on ka põhilisi intelligentsuse vorme ja vaimsete häirete tüüpe kaks, mitte rohkem ega vähem. Geneetilise konflikti tulemusena pääseb inimese ajus maksvusele kas emapoolne (maternaalne) või isapoolne (paternaalne) vaimse võimekuse vorm. Esimene seostub sotsiaalse ajuga ja teine mehhanistliku mõtlemisega. Arenguliste iseärasuste tõttu võib selles mehhanismis kohasus kaduma minna, mille tõttu tekib psühhootiline või autistlik spektrihäire.

Vermitud aju teooria on sõnastatud koostöös Kanada bioloogi Bernard Crespiga. Vermimine (ingl imprinting) on epigeneetiline mehhanism, milles teatav geen avaldub ainult ühe vanema, lapse isa või ema koopia kaudu, mitte mõlema nagu tavaliselt. Vermitud geene leidub rohkesti ajus, embrüo arengu käigus moodustuvad epigeneetilised variatsioonid või mustrid, mis jäävad inimese käitumist ja mõtlemist mõjutama kogu eluks. Vermingute mustrite avaldumine ei muuda DNA kodeerivat osa, igas põlvkonnas kujuneb järglasel uus verming. Vermitud geenide avaldumist võib mõjutada nt kalorite hulk, mida ema last kandes tarvitab. Suur uuring, mis teostati Taani terviseandmete põhjal ligi 1,8 miljoni inimese kohta, kes olid sündinud aastatel 1977–2009, näitas, et keskmisest suurem sünnikaal korreleerus hilisemas elus autismispektri häire diagnoosiga ja keskmisest madalam sünnikaal psühhootilise häire riskiga.² Need andmed näitavad, et kasvufaktori väljendused embrüonaalses faasis mõjutavad hilisemas elus inimese vaimset tasakaalu.

Vermitud aju teooria põhiline idee seisneb selles, et psühhoos ja autism on vastandid, mida põhjustavad vastandlikud geenivermingute mustrid. Vastandlikkus avaldub nn sotsiaalse aju erinevustes, mis autismispektri puhul tähendab mentalistliku taju vähesust ja psühhootilise spektri puhul selle düsreguleeritud ülearengut. Vastandlikkus väljendub sotsiaalse aju omadustes, mis autismi ja psühhoosi puhul varieeruvad kahesuunaliselt: 1) keel ja kõne on vähene või autismispektris puudub, psühhootilises spektris esineb keelelise taju ülearengut, põhjustades nt kuulmishallutsinatsioone; 2) autismile on omane vähene enesetaju, kui isik kõneleb endast nt kolmandas isikus, psühhootilises spektris väljendub kõrgenenud enesetaju nt megalomaanias; 3) vaimulugemisoskus ja sotsiaalne kujutlusvõime on autismi puhul tüüpiliselt väike, psühhootilises spektris väljendub samade moodulite üleareng paranoilistes pettekujutlustes, mis võivad küündida maagilise ideatsiooni valdkonda; 4) autismi puhul piirdub emotsioonide maailm kõige põhilisemaga, psühhootilises spektris vaevavad inimesi sageli mitme negatiivse tunde kompleksid, nt süü, häbi ja depressioon; 5) sotsiaalsele ajule on omane oskus hästi reguleeritud eesmärkide taotlemine, mis autismi­spektris väljendub pikemaaegsete eesmärkide vähesusena ja psühhootilises spektris maanilise ja riskantse käitumisena, millega oma plaane üritatakse teostada. Selles loetelus varieerub iga tunnus või omadus kahesuunaliselt ning võib saada kahel vastandlikul viisil häiritud.³ Normaaljaotuse järgi asub enamik inimesi oma sotsiaalse aju arengu poolest äärmuste suhtes tasakaalustatud keskmes, kus vaimse tervise probleeme esineb harvemini. Diameetrilise vaimu käsitlusele vastavalt tuleks ühte või teise äärmusesse arenenud aju suunata teraapiasse, mis autistile õpetab sotsiaalset intelligentsust ja psühhootilises isikutes arendab mehhanistlikku võimekust.⁴ Nõnda saab äärmusesse kaldunud kognitsiooni tuua tervislikku tasakaalustatud piirkonda.

Vaimne võimekus

Diameetrilise vaimu käsitlusest lähtudes on vaimsel võimekusel kaks komponenti, kui see lahti harutada mentalistlikuks ja mehhanistlikuks intelligentsuseks. Autismi geneetikal leidub vastastikuseid seoseid vaimse võimekuse komponentidega – abstraktne intelligents, visuaal-ruumilised ja tehnilised oskused on autismiga isikutel sageli tõhustatud, psühhootilises spektris on need vähenenud. Sotsiaalselt verbaalse ja tegevuslikult mittesotsiaalse vaimse võimekuse vormide vahel on lõivsuhe, mida psühhootilise ja autistliku spektri omapärad peegeldavad. Christopher Badcock väljendab seda oma raamatus autistlike „tulnukate“ metafooriga – autistid, nagu ka ulmeraamatutes kirjeldatud tulnukad, on tehnoloogilises mõttes kaugele arenenud, kuid sotsiaalses mõttes jäänud saamatuks nagu inimeste kommete suhtes naiivsed marslased. Erinevalt ulmeraamatutes kirjeldatud juhtumitest ei ole autistlikud isikud siiski pärit võõrastelt planeetidelt, vaid nende sotsiaalne võimekus on lõivsuhtes mehhanistliku intelligentsiga jäänud väheseks. Lõivsuhe mentalistliku ja mehhanistliku vaimse võimekuse vormide vahel seletab ka seda, kuidas sotsiaalselt intelligentsed isikud võivad olla mehhanistlikus mõtlemises vähem taibukad, kuid siiski väga edukad mentalismi valdkonnas, nt poliitikas, äris, suhtekorralduses jm.

Kolmandas peatükis asub Badcock diameetrilise vaimu mudeliga käsitlema kuulsat Flynni efekti, mille järgi on keskmine vaimne võimekus viimase saja aasta jooksul läänemaailmas pidevalt kasvanud. See on vastuolus empiiriliste andmetega, mille järgi vaimselt võimekamad naised saavad aina vähem lapsi kui väiksema võimekusega naised. Kui vaimne võimekus koosneb tõepoolest kahest komponendist, siis saab Flynni efekti seletada sellega, et mentalistlik intellekt on viimase saja aasta jooksul aina rohkem lõivu maksnud mehhanistlikule vaimsele võimekusele, et üks intelligentsuse vorm saab närviarengu käigus muutuda teiseks. Kuna vaimse võimekuse standardsed testid mõõdavad põhiliselt mehhanistlikku intellekti, korreleerub kõrge IQ positiivselt autismiga. Flynni välja toodud vaimse võimekuse pidev kasv tähendab vähenevat mentalistlikku ja suurenevat mehhanistlikku intelligentsi ja väljendub muu hulgas autismiga diagnoositavate isikute aina suurenevas arvus.

Kas moodne ühiskond on autistlik?

Neljandas peatükis toob Badcock ohtrasti statistilisi andmeid selle kohta, et rikastes lääneriikides elab aina rohkem inimesi üksinda. Selles mõttes on modernne maailm muutunud „autistlikumaks“ kui varasemad põlvkonnad. Tänapäeva inimene ei saa enam hästi hakkama pere loomise ja teistega koos elamisega. Veel 30–40 aastat tagasi oli enesestmõistetav, et juba kahekümnendates aastates loodi pere ja saadi lapsed. Varasemad põlved olid mentalistlikult andekamad, tänapäeva inimsuhted on kaotanud spontaansust ja muutunud mehaanilisemaks. Kuigi pole põhjust arvata, et varem elati paremini, tekitab selline elu kulg uusi probleeme, sest rikastes ühiskondades leidub tohutult palju üksikuid inimesi.⁵

Intelligentsemaks saamise käigus on ühiskonnad muutunud „autistlikumaks“ kui mõned põlvkonnad varem. Samal ajal on lääne ühiskond andnud naistele karjäärivõimalused, mida varem ei olnud. Sellega seoses on paisu tagant valla pääsenud ka sotsiaalse võimekuse eri palged ja ressursid. Leidub palju väga erineva kognitiivse profiiliga mõtteviise, mida ükski traditsiooniline diskursus enam ühendada ei suuda. Sellises vaimselt killustunud maailmas saab veel ainult loota teaduse peale, mis inimkonna aina keerulisemaks muutuvat olukorda kuidagi seletaks ja lahendusi pakuks. Diameetrilise vaimu mudelil on potentsiaal näidata, et vaated maailmale pärinevad osaliselt meie geneetilisest vermingust. Selline arusaam võib aidata pehmendada konflikte ja arusaamatusi.

Tehisintellekt ja mentalismi arendamine

Raamatu viimases peatükis on juttu tehisintellektist, mille puhul on ütlematagi selge, et selle vaimne võimekus on inimese omast palju tugevam. Ühes osas, mentalistlikus intelligentsis jääb arvuti siiski veel inimesele alla. Selleks et muuta tehisintellekt täiesti „inimlikuks“, tuleb talle õpetada vaimulugemist, enesetaju, empaatiat jms mentalistlikke oskusi, mille omandamise järel võib arvuti saada inimesega kognitiivselt võrdseks ja temast paremaks. See tooks kaasa sootuks erineva olukorra, kui ka tehisintellekt peab hakkama rinda pistma vaimsete häiretega, mis eelkõige torkavad silma suhtluses teiste arvutite ja inimestega. Mida tooks ülivõimekate tehisintellektide puhul kaasa äärmuseni arendatud sotsiaalne võimekus, on praegu veel spekulatsioonide valdkond.

Diameetriline vaim ja vermitud aju teaduslik teooria pakub uusi seisukohti ja vaateid maailmas, kus juba nagunii on väga paljudel oma teooriad ja seisukohad. Kui vermitud aju teooria ei pea teaduslikult paika, jääb see lihtsalt üheks episoodiks XXI sajandi teadusloos. Kõik läheb hoopis teisiti, kui diameetrilise vaimu teooria peaks osutuma teaduslikult täpseks aju ja selle kognitiivsete moodulite arengu seletamisel. Sellisel juhul oleks diameetrilise vaimu käsitlus tohutu suure teedrajava tähtsusega. Christopher Badcock usub, et tema teooria on teaduslikult täpne ja selle põhjal moodustub uus paradigma, mille järgi inimese olemust ja sotsiaalset eksistentsi on õige vaagida.

1 Imprimatur: The Autobiography of Christopher Badcock. Käsikiri 2017.

2 Sean G. Byars, Stephen C. Stearns & Jacobus J. Boomsma (2014), Opposite risk patterns for autism and schizophrenia are associated with normal variation in birth size: Phenotypic support for hypothesized diametric gene-dosage effects. Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences, 281(1794), 20140604.

3 Bernard J. Crespi loeng „Where Darwin meets Freud: The Evolutionary and Psychological Genetics of Human Cognitive Architecture“, 8. II 2018, Alabama ülikooli loengusarjas ALLELE, vt salvestist https://vimeo.com/259005025

4 Bernard J. Crespi, 2019. Comparative psychopharmacology of autism and psychotic-affective disorders suggests new targets for treatment. Evolution, medicine, and public health, 2019(1), pp. 149–168.

5 Vt nt dokumentaalfilmi „Rootsi armastuse teooria“ (Swedish Theory of Love, 2015).