Eesti ravimtaimedest

I osa. Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi

AIN RAAL, KRISTEL VILBASTE

„Eestlased on nõiarahvas!“ kiputakse ütlema. Aga nõiarahvas ei ole me sugugi kogu selle tänapäevase new age’i virvarri kontekstis, vaid eelkõige oma ravim­taimeteadmistega. Maailma silmas pidades olgu lisatud, et kreeka keeles tähendab sõna pharmakeús (φαρμακεύς) ühtaegu farmatseuti, mürgisegajat ja nõida.

Pole vist perekonda, kelle köögi­riiulil ei ole kümmekond purki kuivatatud taimedega, millel uhked sildid „Pärnaõied“, „Raudrohi“, „Kummel“ jne.

Ja veel on meil kodudes enamasti pool riiulitäit ravimtaimeraamatuid. Nende tiraažid on juba läbi sajandi koos teiste käsiraamatutega olnud ülisuured. 1962. aastal esimest korda ilmavalgust näinud käsiraamatut „Eesti NSV ravimtaimed” trükiti esimese hooga 20 000 ja siis läbi aegade viies trükis kokku 170 000 eksemplari. Tänapäeva raamatu­müügi puhul oleks see paras ime. Aga ka 2018. aasta lõpus ilmunud raamatut „Eesti ravimtaimed” müüdi kolme nädalaga üle 5000.

Kuidas seletada kodudes aukohal troonivaid ravimtaimepotsikuid ja ravimtaimeraamatute riiulit? Ei tea. Räägitakse, et ellu ongi jäänud küla ravimtaimetarkade järeltulijad (uurige kindlasti oma suguvõsa, kas seal on mõni külaravitseja). Või on parasvöötmelises niiskuses ja poolpimedas õues ainsaks ellujäämise võimaluseks ja tervise turgutamiseks vaja juua taimeteesid ning hoida looduse ja oma juurtega kontakti, mis annab sisemise tasakaalu. Õigete turgutajate ülesleidmine on ehk vähemalt sama väärtuslik oskus nagu rehkendamine või uuenduste rakendamine.

Igatahes on kogu ravimtaimemaailma peidetud nii palju, et tõeline teadus ei jõua seda lähimate aastakümnetegi jooksul korralikult läbi uurida. Kuidas sa kontrollid meie arhiivides üle kõik need sajad tuhanded kirjed, mis ravimtaimetarkuste kohta kirja on pandud? Kas neid ravimteid peaks tõesti jooma loitsude lausumise või täiskuuga? Kas inimesed on ühesugused? Kas haigused, mida nendega ravitakse, on ühesuguse kuluga? Kas parem on metsast korjatud taim või peenral kasvatatud taim? Kas taimi peab tee sees olema üht või mitut liiki? Kas välismaa ravimtaimed on vägevamad?

Ravimtaimede nimedes peegeldub suur osa meie endisaegsetest ravitsemisoskustest. Paljude taimede nimigi on „rohi”. Roheline rohi. Rohi millegi vastu või millegi ravimiseks. Meil on raudrohi, kopsurohi, jooksjarohi, silmarohi, koera-pöörirohi jne. Kõik rohu-nimelised nimetused ei ole küll säilinud ametlike taimenimedena, aga kui sirvida Gustav Vilbaste raamatut „Eesti taimenimetused”(1993), siis meie kuulsamate ravimtaimede kümnete ja sadade nimetuste juurest kindlasti sellise leiate.

Aga …

„Saame siis tuttavaks. Mina olen ravimtaim!“

„Ja mina ei ole siis vä?“

Etnomeditsiini mõneti soisel ja udusel, kuid ometi väga elutervel kaldal võib ravimtaimeks pidada mis tahes taime või „taime“ (samblikku, sammalt või seent), mis mingilgi viisil kellegi mis tahes tervisevaevust on leevendanud või koguni ravinud. Olgu või tegu juhusega, tugeva usu või nagunii iseenesest mööduva haigusega. Sellest piisab, et sellisest taimest saab ravimtaim, vähemalt tema rahuloleva kasutaja meelest. Ja põhjus on lihtne: rahvameditsiini maailmavaates on subjektiivne primaarne. Läks paremaks – ongi hästi, mine oma tööde ja eluga edasi ning ära esita (apteekrihärralegi) liigseid küsimusi, vaid usu rohu võimu sisse.

Teisel kaldal kerkib sammastega majade ja nende laborite praokil akende vahelt väävlihõngulist suitsu otsekui põrgust, selles maailmas mõeldakse risti vastupidi: objektiivne on primaarne. Teadlane usku ei usu, tema määrab usu mõjuulatuse kindlaks ja kõik, mis sellest üle ja teki alla jääb, ongi objektiivne tõde. Pealtnäha oi kui lihtne, kui vaid seal tekialuses pimeduses nii palju „asju“ peidus ei oleks.

Sama lihtne, vaid neljast sõnast koosnev on ravimtaime mõiste ka teaduses: ravimtaim on droogi allikas. Aga droog? Droog on kuivatatud, harva ka värske taim või selle osa, aga ka loomne materjal, mida kasutatakse meditsiinilisel eesmärgil.

Enne kui näidete juurde läheme, tekitame sõnasabast kinni hakates suure segaduse: sõna „ravimtaim“ on eesti keeles üks suurimaid pettusi üldse, sest ravimTAIME kasutavad vaid näiteks lehmad, kitsed, koerad või toorsalati tarbijad. Kõik ülejäänud tegelased kasutavad droogi, kusjuures nemadki ei tarvita mitte droogi ennast, vaid nad valmistavad sellest mingi raviva vahendi. Farmaatsias nimetatakse säärast vahendit ravimvormiks (ekstraktid, lahused, tabletid, kapslid, salvid jne), kuid koduse pruugi puhul see sõna tarvitada ei sünni. Niisiis, taim ise ei ravi midagi, leevendab ja ravib see miski, mis on saadud temalt pärinevast droogist vastavaid töövõtteid rakendades. Siinkohal võiks kerge huumoriga sõna „ravimtaim“ asemele välja pakkuda hoopis kohasema keelendi – „abimtaim“. Kuid olgu peale, ärgem keelelistki silda kahe kalda vahel enneaegu maha lõhkugem. Ühes asjas aga lepime kokku küll: ei ravi mitte taim, vaid selles leiduvad toimeained, mis jõuavad droogist valmistatud ravimvormi vahendusel vajalikus annuses meie kehasse, imenduvad seal piisavas koguses ning avaldavad oma oodatud toime juba enne, kui nad kui kehavõõrad ained organismist välja lüüakse. Lühikonspekt nutitelefoni sõltlastele: 1) ained, 2) terapeutiline annus, 3) omastatavus, 4) efektiivsus.

Veel on üks asi, mis peegeldub vanadest arhiiviteadetest – möödunud aegadel on ravimtaimi kasutatud palju rohkem välispidiselt. Ilmselt on siin oma osa tänapäevasel ravimitööstusel ja sellel, et apteekides kuigi palju ravimeid enam ei segata. Või õigemini, välispidisel kasutamisel kasutataksegi rohkem värskeid taimi, mitte kuivatatud ürti. Nii juuakse tänapäeval juba palju rohkem sisse raudrohuteed – kuigi vanemal ajal vesteti isegi ravimtaimepärimuse kogujatele sellest, kui tähtis on rauaraierohu värske mahlaga verejooksude sulgemine. Ja isegi soolatüügaste kaotajat vereurmarohtu soovitatakse tänapäeval veebimaailmas endale raviteena sisse manustada, kuigi päris ohutu see tegevus ei ole.

Nüüd näiteid selle kohta, kes on ravimtaim ja mis mitte.

Koerapöörirohi? On. Kuidas nii? Pole ju kuuldud, et keegi sellest kodus teed valmistaks ja rüüpaks, taim on suisa mürgine. Teda kasutatakse nüüdisajalgi peamiselt suitsuna meelerändude tegemiseks, aga seegi ei pruugi alati lõppeda ellujäämisega. Kuid tema lehtedest saadavad alkaloidid hüostsüamiin (atropiin) ja skopolamiin leiavad farmaatsiatööstuses ravimite valmistamisel selget meditsiinilist kasutamist. Nii et ravimtaim ei võrdu alati koduse teetaimega.

Puuvillapõõsas? On. Esmapilgul võimatu, sest selle taime seemnete lendkarvadest saadavat puuvilla ehk vatti ei söövat (naljajutus) isegi mitte kaamel (sest ta ei taha!). Aga siililegi selge, et vatt leiab muu hulgas meditsiinilist kasutamist. Eriteade poliitikutele: esmatasandi tervishoid, kirurgia, haavaravi, apteegid, jätkusuutlikkus.

Kummel? Enamasti on. Tal on ammu kindlaks tehtud bakterivastased, põletikuvastased, silelihaste spasme lõõgastavad, käsknärvisüsteemi rahustavad jms omadused ning tema droog (õisikud ja ürt) leiab selget meditsiinilist kasutamist. Kui aga kummeliteega heledaid juukseid pestakse, muutub kummel ravimtaimest otsekui nõiaväel iluravitaimeks.

Piparmünt? On ja ei ole. Piparmündi sapi teket soodustav ja seega seedetegevust tõhustav toime on teaduslik fakt. Nii pärineb raskesti seeditava jõuluprae juurde joodav piparmünditee kindla peale piparmündilt kui ravimtaimelt. Pruugib meil aga piparmünditõmmist pelgalt nautimisteena pruukida, muutub üks ja sama taim sedamaid ravimtaimest maitsetaimeks, sest ära kadus meditsiiniline eesmärk. Muide, tõmmata laskmise aeg võiks siin erinev olla – ühel juhul 5–10, teisel 1-2 minutit.

Lõhnav maarjahein? Oli, aga ei ole. Ometi on tegemist Eestis hästi tuntud maagilise ende- ja lõhnataimega, sõna otseses mõttes imerohuga, mis andis oskuse kõnelda lindude keeles ja saada teada kõige suuremad saladused ja mida rahvameditsiinis muu hulgas köha või reuma- ja liigesevalude korral tarvitati. Ravimtaimeteadlased ei olegi veel maarja­heina vastu erilist huvi tundnud ja muud suuremat kui natuke keemilise koostise kohta temast ei teata. Taas on ta rahva hulgas kasutuses hoopis meele­rändude tegemiseks, aga ka toiduainetööstus on teda kasutanud näiteks viina maitsestamiseks.

Kadakas? On. Aga mitte sellises mõistes nagu sada aastat tagasi. See on vist igal eestlasel emapiimaga sisse imetud ja koolis õpitud, et Eestis on kõige kuulsam ravimtaim kadakas. Meie pärimuslugudes on lood, kuidas haige viidi suitsusauna ja suitsutati korralikult kadakasuitsuga läbi. Tervenemine oli peaaegu täielikult tagatud. Vähemalt lugudes. Ometi on ravimina praegu tuntud hoopis kadakaviljad, milles leiduvad pineenid toimivad tõesti bakterivastaselt. Kadakasuitsu kohta meil uuringud puuduvad, küll on neid tehtud kadaka teiste liikide kohta näiteks Maltal, kus taimedega ravimine on tähtsal kohal olnud juba ristisõdadest saadik.

Jõhvikas? Ei ole ja on. Esimesena meenub jõhvika puhul ikka see kuremarja hapukas õunvili, mida Nõukogudegi ajal mitteametlikuks ravimtaimeks peeti, kuigi „issanda poolt antud“ ravimite riiklikku registrisse ta toidutaimena ei kuulunud. Siiski, siiski – me pole veel unustanud jõhvikakorjamise keeluaegu ja taskulambivalgel korjatud marju, mida inimesed 1980ndate algul rabadest tonnide viisi välja tõid, lootes sellest imerohtu kõrgvererõhktõve vastu. Looduse rüpes marju korjates saigi mõni tõvedest priiks, ikkagi stressivaba ravim ja ravim oli ilma jubedate kõrvaltoimeteta. Küsimusele, kas nüüdsel ajal jõhvikapreparaate apteegis on, hõikab proviisor Merike Raal teisest toast: „Õudselt palju on!“ Näidustus enam-vähem üks ja sama: kuseteede infektsioonid.

 

RAVIMTAIMED EI SOBI	RAVIMTAIMED SOBIVAD
astma	seedehäired
suhkruhaigus	külmetushaigused
kõrgvererõhktõbi	ülemiste hingamisteede põletikud
ohtlikumad nakkushaigused	limaskestapõletikud
ägedad põletikud	kergemad nahapõletikud
mürgistusseisundid	vähene uriinieritus
vähk	tursed jalgadel
autoimmuunhaigused	ärevusseisund ja kergesti ärrituvus
parkinsonism	pingeseisundid
psoriaas	unehäired
väikelapse ägedad seisundid	nõrkus, kurnatus
langetõbi	kerged südametegevushäired
aids	isutus, söögiisupuudus

Taimravi võimalused

 

Piilume teki alla ja räägime tõenduspõhisusest

Ehk räägime hakatuseks sellest, miks pidime mõninga pettumuse valmistama raamatu „Eesti ravimtaimed“ nendele lugejatele, kes otsivad raamatute lõpust haiguste registrit ja sellele vastavat ravimtaimede nimestikku. Autorite sügava veendumuse kohaselt oleks tegu raamatu kasutajate eksitamisega, sest andmed ravimtaimede kasutamise kohta pärinevad väga erineva tasandi ja seega ka väga erineva usaldusväärsuse tasemega lähtekohtadest: aastatuhandete ja sajandite jooksul väljakujunenud eri rahvaste arstimisviisidest, eesti rahvameditsiinist, isiklikest ja teadusmeditsiini kogemustest, droogide keemilisest koostisest tulenevatest eeldustest ja oletustest, taimes leiduvate ainete toimetest, katseklaasis läbi viidud uuringutest, loomkatsetest, inimuuringutest jm. Seetõttu polegi Eesti ravimtaimedele võimalik tõest haiguste registrit anda. Lepime selle asemel ausa tõdemusega, et siga, kägu ja siili ei ole võimalik omavahel ristata.

See ei tähenda, et neid ravimtaimi ühe või teise haiguse puhul kasutada ei saa ega või. Ravimtaimed ei ole kindlasti need ravimid, millega kiiresti ennast terveks ravida saab. Asi võtab aega. Eriti kiire haiguskuluga tõbede puhul on seepärast parem kasutada apteegiravimeid, sest toimeaineid on ravimtaimedes siiski vähe. Aga ennetavate vahenditena on nad sageli tõhusad. Ravimtaimede kasutamise puhul ei saa unustada ka seda, et nendega ravimisele kaasneb alati paras ports usku. Usku oma tervenemisse.

Mis see tõenduspõhisus siis õigupoolest tähendab? Meditsiinis tähendab tõenduspõhisus inimese ravimist või tema haigusliku seisundi või sellest tulenevate sümptomite leevendamist teadusuuringute teel saadud tõendite alusel. Seejuures ei paku katseklaasis või loomkatsetes saadud teadusliku uuringu tulemused tõendeid piisavalt ning otsustava tähtsusega on kliinilised uuringud ehk inimkatsed, mida aga pole küllaldaselt kaugetki kõikide ravimtaimede kohta veel tehtud.

Euroopa ravimiamet jagab ravimtaimed nelja rühma: 1) tõenduspõhiselt kasutatavad, 2) traditsiooniliselt kasutatavad, 3) võimalik kahju võib ületada võimaliku kasu, 4) pole veel hinnangut antud. Meie poolt „Eesti ravimtaimede“ kahes köites käsitletud 120 ravimtaimest on tõenduspõhiseid vaid kuus (purpur-siilkübar, liht-naistepuna, harilik paakspuu, harilik lina, harilik palderjan ja paju liigid), traditsiooniliselt kasutatavaid leidub 56 ning halva kasu-kahju suhtega on neli liiki (harilik maikelluke, harilik kalmus, harilik kikkaputk, vereurmarohi).

Huvitav on seejuures tähele panna, et traditsioonilise ja tõenduspõhise kasutamise hinnanguga ravimtaimed on rahvameditsiinis kasutamist leidnud laias laastus samade tervisevaevuste korral. Seega on etnomeditsiinis oma tõsine iva ja teadusuuringute kavandamisel küsitaksegi sageli nõu rahvameditsiinilt. Nüüd võiks loogiliselt arvata, et Euroopa ravimiametilt mitte veel hinnangu saanud umbes poolsada Eesti ravimtaime leiavad tulevikus samuti tunnustamist otstarbel, mis meie kogenud esivanematele ammu juba teada oli. Siit jääbki vaid kukesamm kiusatuseni: milleks siis aegavõtvaid teadusuuringuid oodata, kui rahvameditsiinis on õiged vastused ammu teada? On tõenäoliselt teada jah, aga katsu sa terad sõkaldest eraldada, sest rahvameditsiin, va sunnik, ajab lisaks kullateradele sageli ka palju pada. Siiski tahame juuresoleva lihtsustatud tabeliga anda lugejale õnge, mis aitab pisutki rahvameditsiini koodi murda.

Lõpetuseks kordame veel: mitte ainult taim ei ole tähtis ega ravi. Näiteks paju puhul saab tõenduspõhisust silmas pidades rääkida vaid paju koorest, mille puhul on 8–14 osast kuivatatud (niiskust kuni 11%) droogist 70% etanooliga ekstraheerides saadud 1 osa kuivekstrakti, mis sisaldab toimeainena 15% salitsiini. Olenevalt salitsiini sisaldusest droogina kasutatavas pajukoores võetaksegi taimset materjali erinevas koguses tagamaks salitsiini 15%-line sisaldus kuivekstraktis. Vähe sellest, jutt käib erinevatest tahketest ravimvormidest, mida tuleb manustada täiskasvanule suu kaudu ühekordse annusena arvestatuna 393–786 milligrammile kuivekstraktile või ööpäevas arvestatuna 393–1752 milligrammile kuivekstraktile ühe nädala vältel. Kui kõik need tingimused on täidetud, saabki rääkida paju tõenduspõhisest kasutamisest, kuid sedagi vaid kindla näidustuse puhuks: alaseljavalude lühiajaliseks raviks. Niipea kui miski mainitud tingimustes muutub, tõenduspõhisusest enam kõneleda ei saa ning tegemist on pajukoore paremal juhul traditsioonilise või siis etnomeditsiinile omase kasutusviisiga.

Et nüüd vanaemalt oma teadmised saanu nukralt, käed rüpes, istuma ei jääks, siis julgustame oma vanematelt saadud teadmisi kirja panema ja ka nende retsepte kasutama, kui pole just teada, et nad nende ravimtaimede kasutamisel kohe surid või mõne piinava tervisevea said. Aga tuleb meeles pidada, et maailm on vahepeal muutunud, meie söödav toit ei ole enam see, meie joodav vesi pole enam saasteaineteta, meie sisse­hingatav õhk pole enam sama puhas nagu saja aasta eest. Ravim­taimed, mida varem võis julgelt pruukida, võivad asjaolude halval kokku­sattumisel põhjustada raskeid allergianähte. Ja vajaduse korral peame ikka nõu apteekri ja arstiga.

Aga loo alguse juurde tagasi tulles: hea nõid oli vanarahva arvates see, kelle tegudest ja ravijookidest ka abi oli. Nende juurde tuldi tagasi. Nii nagu tänapäeval on kuulsad need arstid, kes tõesti aitavad, ja rohud, mis hästi mõjuvad.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria I osa Eesti ravimtaimedest „Sild üle vaevavete ehk Kuidas murda etnomeditsiini koodi“ 24. jaanuari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria II osa Eesti ravimtaimedest „Kange kadakas kangutab tõekspidamisi ehk Kuidas igast haigusest lõpuks Opel saab“ 28. veebruari Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria III osa Eesti ravimtaimedest „Püha pärn ja kuri koroonaviirus ehk Kuidas lõhmus meile raskel ajal korda läheb“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria IV osa Eesti ravimtaimedest „Kuidas isegi palderjan ilma Leninita läbi ei saanud ehk Kuidas vanast rahvaravimist igati parketikõlblik Euroopa ravimtaim sai“ 22. mai Sirbist.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria V osa Eesti ravimtaimedest „Oh sa vana pässik, kuidas sinust küll chaga sai ehk Elueliksiiri keerdkäigud moe- ja teadusemaailmas“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VI osa Eesti ravimtaimedest “Mürgine maikelluke, mida lihtsurelik ise endale sisse võtta ei julgenud ehk Taparelvad metsateel ja mõtetes”.

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest „Punastav naistepuna ehk Kuidas inetust pardipojast maailma tipptegija sai“

Loe Ain Raali ja Kristel Vilbaste artikliseeria VII osa Eesti ravimtaimedest “Põdrakanep ehk Kuidas suurem suguvend pajulilledele koha kätte näitab”