M. Amor – M nagu muhe

Et laulda pohlamoosist ja lambakääridest Gucci kotis, töökohast Pipedrive’is või tiigi kaevamisest ja bitcoin’ide kaevandamisest, tuleb mugavustsoonist välja tulla.

PÄRTEL TOOMPERE

Mari Amori autorikontsert „A nagu Amor“, kontserdisarja „Kooskõla“ avakontsert. 29. I Mustpeade maja valges saalis. Segakoor K.O.O.R., dirigent Raul Talmar, Mati Turi (tenor), Martti Raide (klaver). Kavas Mari Amori looming, sh tsükkel Valdur Mikita tekstidele (esiettekanne).

„Võin vaimustuda igasugusest muusikast, sõltumata stiilist või žanrist.“ See esmapilgul väheütlev Mari Amori tsitaat ütleb tema heliloomingu kohta palju. Heliloojal kujuneb tavaliselt välja helikeel, mis sobib tema natuuri ja mõtte­maailmaga kõige paremini kokku, ning on hea, kui ta oma varjust liiga palju üle ei hüppa. Mari Amori autorikontsert tõestas, et ta on fenomenaalselt mitmekülgne. Ühisnimetajat on tema loomingu kohta raske leida, kuid mitut erandit trotsides jõudsin sõnani „muhe“. Tema regilauluseadetes on midagi muhedat, samuti on muhe tema tekstivalik või ka viis, millise täpsusega ta teksti muusikas kujutab. Muhe on ka peamine märksõna, millega kirjeldaksin Mari Amori autorikontserdi dirigenti. Võiks arvata, et oli üks muhe õhtu.

Peaaegu. Mari Amori koorilooming on kuulajale pigem lihtne. Kasuks tuleb, kui süveneda kuulamisel tema laulude teksti, kuid üldiselt sobib see ka pika tööpäeva lõppu ja suhteliselt laiale publikule. Lauljale on tema teosed pigem rasked. Segakoori Noorus kunagise lauljana ja muusikakeskkooli solfedžoõpetajana tunneb ta koori kui instrumendi omadusi hästi ning tema partiid on loogilised ja lauldavad. Kuid need nõuavad lauljatelt head kontrolli hääle üle ja teravat kõrva, mõnikord ka head harmooniatunnetust ning võhma.

Segakoor K.O.O.R. on piisavalt hea, et selle kõigega toime tulla. Seekord oli neid raskeid laule aga liiga palju. Noodid olid olemas, tavaliselt olid need puhtadki, detaile oli, nootide taga peitus ka muusika, kuid ilmselt vajanuks see kava rohkem aega, võimalust settida ja siis sisselaulmist. Seetõttu kõlas koor töiselt ja tõsiselt, puudu oli vabadusest ning muhedusest. Koorijuht Aivar Leštšinski oleks kindlasti öelnud, et kooril on higilõhn juures. Kuid äkki kõik muutus. Mari Amori äärmiselt meeleolukad, kuid koorile tohutult rasked seaded Leo Normeti „Puhkusest Viljandis“ ja valgevene rahvalaulust „Касіў Ясь канюшыну“ ehk „Jass niitis ristikheina“ tõmbasid käima nii koori kui ka publiku ning avaldasid positiivset mõju kogu järelejäänud kontserdile.

Koori visiitkaart on suur kõlavõim, mille eest tuleb ilmselt tänada hääleseadja Kaia Urbi. Häälerühmadest on peajagu üle aldid oma eriti mahlase ning nauditava tämbriga – nende tähetund oli viimati laulupeol naiskooride repertuaari kuulunud laulus „Päikese tõusu aegu“, mis lõppeb just neile sobiva altide soologa. Meestevägi on K.O.O.R.-il kadestamisväärselt suur, isegi nii suur, et kavva võeti ka üks meeskoorilugu („Light and Silence“ ehk „Valgus ja vaikus“ Betti Alveri tekstile). Tõsi, selle teose ebapüsiv harmoonia käis neile üle jõu. Naistega koos lauldes näitasid ka nemad head kõlavõimu, kuid puudu jäi ühtlasest kõlast ning basside seast kostis liiga tihti ka jorinat. Koori sopranid on tublid, kui ei pea laulma liiga kõrgelt, ning nad on suure, pisut ooperlikugi häälega.

Mari Amori kooripartiid nõuavad lauljatelt head kontrolli hääle üle ja teravat kõrva, mõnikord ka head harmooniatunnetust ning võhma.

Kaupo Kikkas

Nagu mainitud, siis Mari Amori muusika on mitmekülgne. Sellel kontserdil kõlas näiteks vaikne palve taevaisale, et ta lapsi tormi eest hoiaks („Esä taivan“, mis selle koori esituses kõlas küll suhteliselt massiivsena, kirsiks tordil vahemäng elektrikitarril), äge laul Issanda vägevusest („Jehoova valitseb – toredus ta rüü“ psalmi nr 93 tekstil), muusikasse kirjutatud huumor (tsükkel „Mõtisklusi Raul Talmariga“ ning uudisteos – tsükkel Valdur Mikita tekstidele), popmuusikalik Lied („Ma midagi …“ Eino Tambergi sõnadele Mati Turi ja Martti Raide esituses), aga ka looduslüürikat ja rahvalaulutöötlusi. Tihti mängib Mari Amor harmooniaga, mis on värviküllane ja paks, nagu oleks laia pintsli ja guašiga tõmmatud. Mõnikord on aga loo keskmes utreeritud rütm, deklamatsioon, kohati üle vindigi keeratud emotsionaalsus – heliloojal ideedest puudust ei tule. Kui tellida Mari Amorilt teos, tuleb ilmselt olla valmis kõigeks, ka teravaks huumoriks, mis iseloomustab tema uusimat teost.

See on esiettekandele tulnud tsükkel Valdur Mikita tekstidele, pea­asjalikult raamatust „Kukeseene kuulamise kunst“. Raamatus otsitakse, kuidas on eestlast mõjutanud ürgne läänemeresoome kultuur ja kuidas sobitub see Euroopa kultuuriga, mis on samuti eestlast mõjutanud. Valdur Mikita stiilis tähendab see aga iroonilist ja koomilist kirjeldust, mille peamine toime seisneb selles, et lugeja tunneb seal ära nii iseenda, sõbra, sugulase kui ka ülemuse. Ka Mari Amor mängib sellel äratundmisrõõmul, kõige otsesemalt kolmandas osas („Mure“), mis on travestia Veljo Tormise „Pärismaalase laulukesest“, kus sõna „tabu“ on asendatud sõnaga „mure“ (ja „tabuu“ sõnaga „muree“). Kuid kuulaja võis ära tunda teisigi laule („Emakeelelaul“, „Viire takka“, „Sireli, kas mul õnne“, „Igaviku tuules“). „Kukeseene kuulamise kunst“ on selline raamat, kust pärast mõningast lugemist leiab suvalise koha pealt jälle mõne eriti mahlaka tsitaadi, mida tahaks kohe kellelegi kõva häälega ette lugeda. Amor oligi võtnud siit-sealt tsitaate, kujutas neid muusikas piinliku täpsusega ja lisahuumoriga keeras siis veel vindi üle.

Kes võiks seda Valdur Mikita tsüklit laulda? See, kes julgeb. Eesti koorid on parema meelega sissepoole emotsionaalsed, rõõmustavad kõrvaga „katsutava“ rahu ja puhtuse üle. Et laulda pohlamoosist ja lambakääridest Gucci kotis, töökohast Pipedrive’is või tiigi kaevamisest ja bitcoin’ide kaevandamisest, tuleb mugavustsoonist välja tulla. See teos vajab head koori. Kui seda õppida liiga kaua, võib juhtuda, et sajandal korral pole lauljatel enam naljakas. Kuid teos on hea ja soovin sellele ikka pikemat tulevikku. Kes iganes selle tuleproovi jälle läbi teeb, pangu laulu tekst ka kavalehele. Praegu tundsin sellest suurt puudust.