Muusika (koostöö)filmides

Praeguste koostööfilmide puhul on tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi.

ARDO RAN VARRES

Eriolukord on analüüsiks hea aeg. Vaatasin hiljuti filme, mis on jäänud DVD-riiulisse sobivat hetke ootama. Professionaalne kretinism paneb mind alati kõrvu kikitama, kui filmis kõlab muusika. Tekib palju küsimusi. Kas tegu on originaalmuusikaga? Milliste instrumentidega muusika on loodud? Kas muusika funktsioon on sisu illustreerida või on talle antud tähtsam osa? Kas tekib mingit laadi muusikaline omailm või mitte? Kas helide kaudu on tajutav, mis rahvusest on muusika looja? Päris mitme viimastel aastatel linastunud mängufilmi puhul, millel on eesti režissöör ja näitlejad, on muusika loonud välismaine filmihelilooja. Näiteid: „November“, „Sangarid“, „Teesklejad“, „Õnn tuleb magades“ ja „Mehetapja/Süütu/Vari“.¹ Peale selle on sarnaselt loodud hulk lühimängufilme, dokumentaal- ja animafilme, näiteks „Kapten Morten lollide laeval“.²

Siin artiklis ei soovi ma analüüsida nende filmide muusikat. Muusika jääb alati veidi salapäraseks ja abstraktseks nähtuseks, ükskõik kui süvitsi seda ka analüüsitaks. Minu üks eeskujusid, saksa helilooja ja lavastaja Heiner Goebbels on öelnud, et muusika annab tähendusi ja võtab ka need tagasi. Ta rõhutab, et igal kogejal tekib oma kujutlus, ja lõpuni pole muusikat võimalik mõista, kuna paljuski on tegu kehalise kogemusega.³

Neid filme vaadates-kuulates tõusis fookusesse hoopis teistlaadi probleemistik. Tegu on koostööfilmidega ja sellistel puhkudel on normiks rahvusvaheline autorite meeskond. Minus tekkis sportlik huvi: kui meie režissöörid teevad koostööd välismaiste filmimuusika loojatega, siis kas on ka vastupidiseid näiteid? Kui palju meie filmiheliloojad koostööfilmides tööd saavad? Kes valib autoreid ja milliste kriteeriumide põhjal? Kas filmihelilooja rahvusel ja helikeelel on mingi roll? Kas on tulnud ette olukordi, kus režissöör tahaks töötada ühe kindla inimesega, kuid (kaas)produtsent surub peale välismaise tegija? Kas teise kultuuriruumi inimesega koostööd tehes võib ka tõlkes midagi kaduma minna? Mis on üldse Eesti film, kas see sõltub rahastuse panusest?

Et leida nendele küsimustele osaliseltki vastuseid, küsitlesin meie aktiivseid keskmise ja noorema põlvkonna muusikaloojaid, kelle üks tähtis tegevusala on originaalmuusika loomine audiovisuaalsetele teostele: Robert Jürjendal, Rainer Jancis, Janek Murd, Sten Šeripov, Arian Levin, Tiit Kikas, Ülo Krigul, Pärt Uusberg, Liina Sumera ja Ann Reimann. Erandlik juhtum on kaua välismaal tegutsenud Mihkel Zilmer, kellega tegin eraldi väikese intervjuu. Soovisin uurida ka produtsendi ja režissööri vaatenurka, mistõttu vestlesin Margus Õunapuu, Ilmar Raagi ja Sulev Keedusega. Peale selle küsitlesin Eesti filmi instituudi peaprodutsenti Piret Tibbo-Hudginsit. Taustateadmistega aitas mind filmiajakirjanik Karlo Funk.

Filmihelilooja ja tema töö

Algatuseks tuleks mu meelest rääkida terminitest. Eesti keeles kasutatakse mõistet helilooja väga laias tähenduses. Ühe nimetaja alla käivad nii akadeemilise taustaga (kontsert)muusika loojad, filmi- ja teatrimuusika loojad, laulukirjutajad, meediamuusika autorid ja kõikvõimalikud muud juhtumid, kus inimene loob teost helidega. Nimetatud valdkondadel on küllaltki erinev spetsiifika ning seetõttu on paljudes keeltes olemas eri terminid ja ka eri loomeliidud-tsunftid-gildid. Olav Ehala mainib TMK filmimuusika vestlusringis, et „terminit helilooja kasutatakse, ütleme niimoodi, hoolimatult ja liiga laialt iga päev, see jah viib selle sisu ja väärtuse alla“. Samas vestlusringis räägib Ülo Krigul sellest, mille poolest erineb helilooja, filmihelilooja ja laulukirjutaja professioon ning millised esindusorganisatsioonid ja loomeliidud on vastavalt ka mujal maailmas olemas.⁴

Esitasin eespool mainitud filmiheliloojatele sellise küsimuse: kas viimase kümne aasta jooksul on teid filmiheliloojana kaasatud mõne rahvusvahelise koostööfilmi meeskonda (või teate, et seda on kaalutud)? Eitava vastuse andsid kolm vastanut. Ülejäänutel on mingit laadi kogemus dokumentaal- ja animafilmidega. Kui vaadata neid olukordi, kus Eestist on vähemuskaastootmise kaudu saanud tööd mõni meie muusikalooja, siis neid on mõned üksikud. Suuremate projektide kaastöid on ette näidata vaid ühel vastanutest. Mõnd heliloojat on paaril korral kaalutud, kuid koostööni pole jõutud. Üsna valusad on olnud sellised kogemused, kus muusikalooja teab, et ta on teatud filmi originaalmuusika autor, kuid mingil hetkel pannakse ta fakti ette, et selle töö teeb nüüd ära välismaine kolleeg. Samuti kurvastab suhtlus mõne režissööriga, kes teatab näiteks, et „teeksin meeleldi sinuga koostööd, aga pean selle filmi puhul võtma Läti filmihelilooja“. Üks vastanutest kirjutas nõnda: „Kui meil on asjad sealmaal, et oleks aeg helirežiid ja muusikat tegema hakata, on raha otsas, ja selleks, et film ikka valmis saaks, tuleb hakata kaastootjaid ja rahastust otsima mujalt riikidest. Kuna muusika ja helikujundus on universaalsed väljendusvahendid ja seega piiriülesed, siis lähevad sageli just need tööetapid riigist välja. Omamoodi on sellest kahju: Eesti heliloojad on väga kõrgel tasemel ja täispikki filme tehakse siin niigi suhteliselt vähe.“

Üks huvitav tõik. Inglise filmi­helilooja Richard Harvey on usutluses maininud, et 1970.–1980. aastatel olid Inglismaal tavapärased režissööride ja muusikaloojate n-ö monogaamsed suhted.⁵ Praeguste koostööfilmide puhul on aga tavapärane olukord, kus äsja hiilgavalt lõppenud koostöö ei maksa järgmise projekti juures midagi. Režissöör kutsub meeskonda mõne teise riigi filmihelilooja, sest sellest riigist on saadud vähemusrahastust.

Kas filmiheliloojate mured võiks lahendada loomeliit?

Küsisin filmimuusika loojatelt, kas Eestis võiks olla vastav loomeliit ja millist konkreetset kasu sellest võiks saada. Mulle tundub, et küsimus sattus kuumale kerisele. Ainult kaks inimest vastasid, et seda pole vaja. Üks vastanu arvas, et eraldi loomeliitu pole mõtet luua, kuna tegijaid pole palju ja filme tehakse vähe. See võiks tema meelest olla heliloojate liidu juures, kus võiks olla filmimuusika spetsialist, kes keskenduks filmiteemadele ja seisaks ka filmiheliloojate eest.

Ülejäänud pidasid aga heaks mõtteks iseseisva loomeliidu ideed. Kuigi praeguses eriolukorras saavad otse kultuuri­ministeeriumist loometoetust küsida ka need vabakutselised loovisikud, kes ei kuulu loomeliitu,⁶ oleks tavaolukorras kõige käegakatsutavam abi sellest, et loomeliidu liikmed saaksid küsida vabakutselise loovisiku loometoetust, kui parasjagu on tööasjus madalseis. Praegune aeg on tööseisaku äärmuslik näide ja sellele mõeldes on ette nähtud ka erimeetmed, kuid loovisiku tagala tavaolukorras ongi loomeliit.

Teiseks juhiti tähelepanu tariifidele ja miinimumtasudele. Näiteks Eesti näitlejate liit on väga järjekindlalt ja jõuliselt oma liikmeid esindanud ja kaitsnud ning loonud adekvaatse miinimumtariifide süsteemi. Audiovisuaalteoste muusikamaastikul valitseb aga Metsiku Lääne tüüpi reguleerimatus. On inimesi, kes ei taha väga odavat tööd vastu võtta, kartes n-ö turu solkimist, kuid kui loojatel ei ole omavahel mingeid rahuldavaid kokkuleppeid, siis pole ju ka turgu, mida solkida.

Kolmandaks mainiti, et kasu võiks tuua laiaulatuslikum suhtekorraldus, meie filmiheliloojate rahvusvaheline tutvustamine ja projektidesse suunamine. Vaja oleks ka korralikku veebikeskkonda, kus on muusikaloojate tutvustused, kontaktid, helinäited, treilerid ja uudised.

Neljandaks toodi esile juriidika – lepingud, autoriõigused jne. Eesti autorite ühingust saab ka praegu vastavat abi küsida, kuid see pole siiski spetsiifiline loomeliit.

Viiendaks mainiti, et filmihelilooja on liiga kitsas termin ja filmiheliloojate liit seega liiga kitsalt piiritletud institutsioon – sellesse võiksid kuuluda kõik need, kes teevad muusikat audiovisuaalsetele teostele, telesaadetele jne. Hea laiapõhjaline termin tundub olevat meediamuusika looja, mille on välja pakkunud Music Estonia juht Virgo Sillamaa.⁷

Kuuendaks tuli jutuks, et ETV võiks lõpetada Apollo Musicust kataloogikaubana valmismuusika ostmise ja tellida seda kodumaistelt tegijatelt. Üks tipp­tegija mainis, et kriisiolukorras oleksid ka hinnad tavapärasest soodsamad.

Suur murekoht on ka see, et pärast vabalevist lahkumist otsustasid era­telekanalid jätta kodumaise muusika eest autoritasude maksmise kaabelleviteenuse osutajatele.⁸ Kui ASile Postimees Grupp (tol hetkel kandis see nime AS Eesti Meedia) kuuluvate telekanalite (Kanal 2, Kanal 11, Kanal 12 ja MyHits) osas õnnestus autorite ühingul 2018. aasta novembris saavutada kokkulepe,⁹ siis ülejäänud erakanalid (TV 3, TV 6 ja Alo TV) ei maksa Eesti autoritele siiamaani ja EAÜ on korduvalt märku andnud, et kohtuhagi on ettevalmistamisel.¹⁰ Väga paljud meie tekstide ja muusika autorid kogevad, et tasud on kordades vähenenud, kuigi nende looming kõlab pidevalt eetris. Sealjuures ei märgita sageli autoreid saadetes ära isegi olukorras, kus vaatajale oleks igati loogiline nende isik välja tuua.

Arvan, et meediamuusika fenomen vajab meil paremat lahtimõtestamist. Näiliselt võib olla tegu millegi disainilaadsega. Üks mu hää tuttav kunstnik Henri Griin tõdes aga hiljuti Facebookis väga tabavalt: „Disain on sedasorti kunst, mille puhul on kunstiga võrreldes tõenäolisem, et kellelgi on seda spetsiifiliselt vaja, kuna selle tarbimise protsess on ette planeeritud. Kunstiteos oleks justkui rohkem minu enda asi, tarbekunstiteos ühiskonna asi.“

1 „November“, Rainer Sarnet, 2017.

„Sangarid“, Jaak Kilmi, 2017.

„Teesklejad“, Vallo Toomla, 2016.

„Õnn tuleb magades“, Mart Kivastik, 2016.

„Mehetapja/Süütu/Vari“, Sulev Keedus, 2017.

2 „Kapten Morten lollide laeval“, Kaspar Jancis, Riho Unt, Henry Nicholson, 2018.

3 Videointervjuu Heiner Goebbelsi nädala puhul. – Электротеатр Станиславский 13. – 18. IV 2020; https://vk.com/electrotheatre

4 Ardo Ran Varres, Vestlusring filmimuusikast. – TMK 2017, nr 9–11.

5 Ardo Ran Varres, Keegi ei taha olla palgaline plagiaa­tor. – Sirp 22. XI 2019.

6 Kristiina-Maria Soomre, Toetus vabakutselistele loovisikutele. – Sirp 24. IV 2020.

7 Tõnu Karjatse, Filmiheliloojad ja nende uued valikud. – Muusika 2020, nr 4.

8 Erateled ei maksa autoritele nende teoste kasutamise eest. – EAÜ 7. VI 2018; https://www.eau.org/uudised/erateled-ei-maksa-autoritele-nende-teoste-kasutamise-eest/

9 EAÜ ja AS Eesti meedia sõlmisid kokkuleppe. – EAÜ 29. XI 2018; https://www.eau.org/uudised/eau-ja-as-eesti-meedia-solmisid-kokkuleppe/

10 Autorite ühing läheb eratelekanalite vastu kohtusse. – ERR 5. VII 2018; https://www.err.ee/844421/autorite-uhing-laheb-eratelekanalite-vastu-kohtusse

Autorite ühing ja TV3 on valmis kohtulahingut pidama. – ERR 5. II 2019;

https://www.err.ee/907626/autorite-uhing-ja-tv3-on-valmis-kohtulahingut-pidama

---

Kommentaar – Margus Õunapuu, filmiprodutsent (Film Tower)

Kuidas muusikalooja koostööfilmi juurde jõuab?

Produtsent pakub režissöörile välja konkreetseid nimesid. Hea, kui on võimalik ulatada DVD kvaliteetse tööga. Parim võimalus filmiheliloojal silma paista ongi töö kaudu, aga kuidas seda tööd saada – see on keeruline teema. Paljuski loevad isiklikud kontaktid, aga ka juhusel on oma osa. Mulle saabub e-postiga iga nädal mitu välismaa filmi­helilooja pakkumist, mõni on ikka eriti järjekindel. Paraku need kirjad rändavad prügikasti, nii siiski koostööni ei jõuta.

Olen foorumitel kuulnud, et USA filmimuusika nõustajad (music supervisor) saavad kuus umbes 500 e-kirja, kus pakutakse oma muusikat. Üldjuhul neid kirju keegi läbi ei vaata.

USAs on lausa selline meetod, et minnakse paariks kuuks Los Angelesse ja siis sealt pommitatakse e-kirjadega võimalikke kliente, saadetakse stsenaariume jne. Mõnikord saadab sellist taktikat ka edu. Meil Eestis on asjad hästi, tahtmise ja pealehakkamise korral on võimalik loomevaldkonnas silma paista ja ka tööd saada. Koostööfilmi „Erna on sõjas“ puhul oli nüanss selles, et filmi üks kaasfinantseerijaid Eestis oli Tartu Filmifond ja otsisime Tartu sissekirjutusega filmiheliloojat.* Mihkel Zilmer klappis režissööriga kohe.

* „Erna I Krig“, Henrik Ruben Genz, 2020.

---

Kommentaar – Piret Tibbo-Hudgins, Eesti filmi instituudi peaprodutsent

Kui EFI otsustab vähemuskaastootmise projektide rahastamise üle, siis kas otsustamisel arvestatakse pigem Eestis tehtavate kulutustega?

EFI hindab vähemuskaastootmise projektide rahastamisel esmajärjekorras filmi teemat, sisulisi ja kunstilisi kavatsusi, aga sama tähtis on ka Eesti loomingulise ja tehnilise osalusega kaasnev eelarve ehk Eesti rahaliselt mõõdetav osalus projektis. Filmikunsti määrus nõuab, et meie tootja peab kulutama 100% EFI vähemuskaastootmise toetusest projektiga seotud majandustegevusele Eestis. See võib tähendada filmivõtete ja järeltootmise tegemist Eestis, aga ka meie loomingulise ja tehnilise personali kaasamist projektidesse, mille võtted toimuvad mujal. Inimeste töötasud, maksud, lähetuskulud jms on sel juhul ikkagi seotud Eestiga.

Kas vähemuskaastootmise toetamisel on nõue, et Eestist peab peale produtsendi olema mõni filmi autor?

Selline nõue on olemas. Eesti loomingulise ja tehnilise osaluse hindamiseks on loodud punktitabel, mille summaar­sest punktiarvust on kohustuslik osa reserveeritud loomingulisele panusele.

Kas Eesti tootjad on pakkunud kaastootmiste puhul kaasautoritena välja ka heliloojaid?

Viimasel paaril aastal on meie heliloojate, üldse helikujunduse osa vähemuskaastootmistes märgatavalt suurenenud. 2020. aasta esimeses taotlusvoorus toetasime seitset vähemuskaastootmise filmi, neist neli olid mängufilmid ja kolm dokumentaalfilmid. Kolmel filmil oli loomingulisse osalusse märgitud eesti helilooja. 2019. aastal toetasime kuut filmi, neist kolme mängufilmi ja kolme dokumentaalfilmi. Viiel filmil olid taotlusse märgitud eesti heliloojad.

Kas eesti filmiheliloojatel on potentsiaali, et vähemuskaastootmises konkreetse koostööni jõuda?

Muidugi on, ja paistab, et üha enam seda ka juhtub. Teisalt, loominguliste positsioonide jagamine kaastootmismaade vahel käib kaunis pragmaatiliselt. Iga tootmismaa peab saama endale mingid loomingulised kohad, seda nõuavad kõik Euroopa filmifondid. Koostöö ei tohi jääda ainult rahaliseks. Võib juhtuda ka nii, et Eesti sooviks osaleda projektis muu hulgas heliloojaga, aga režissöör näeb juba kindlat inimest mõnelt teiselt maalt. Tavaliselt on need tegurid muidugi enne toetuse taotlemist kaasprodutsentide vahel läbi räägitud.

 

---

Kommentaar – Ilmar Raag, režissöör, stsenarist ja filmikriitik; Sulev Keedus, filmirežissöör

Kuidas leitakse tavaliselt koostöö­filmide juurde muusikalooja?

Ilmar Raag: Ma ei saa kindlasti rääkida kõikide režissööride ja koostööfilmide eest, aga minu kogemus on järgmine. Eesti produtsent leiab mingi välismaise produtsendi, kes toob filmi välismaa raha. See tähendab, et suur hulk sellest rahast tuleb kulutada samas riigis, kust raha tuleb. Üks võimalus on koostööriigist võtta eri autoreid. Seejuures määrab rahastamise osakaal koostöö autorite hulga. Näiteks filmi „Eestlanna Pariisis“ puhul oli Prantsusmaa rahastuse osakaal 70–80%, mis tähendas, et enamik autoreid-kaastöölisi tuli leida Prantsusmaalt.¹ Eestist olidki ainult režissöör ja peaosatäitja Laine Mägi.

Enamasti on valik üpris selge: kui soovid teha veidi ambitsioonikamat filmi, siis pead kaasama välismaa raha. Eesti rahaga on väga harva võimalik teha suuremaid filme. Selles olukorras küsib produtsent režissöörilt, keda ta tahaks kaastöömaalt võtta, ja siis peab režissöör tegema oma valikud. Tunnistan, et see on vastuoluline teema, sest nii operaatorite, monteerijate kui ka heliloojate seas on mul Eestis väga selged lemmikud, aga ma saan mängu­reeglitest aru. Teisest küljest võib ka välismaalt leida väga häid uusi sõpru – kuid mitte alati.

Sulev Keedus: Kui rõhuasetus on sõnal „koostööfilm“, siis tuleb läbirääkimistel otsustada, milliseid loomingulisi „punkte“ ollakse valmis ära andma. Loomulikult on see alati pikk ja vaevaline jutuajamine, et kust neid „punkte“ kaasrahastajale loovutada. Kuna mängu­filmid on tihti just koostööfilmid, siis pakutakse peaaegu alati välja mujalt helilooja palkamine. Ma ei tea, kas see on hea või halb – alati on kergem teha filmi tuttavas kultuuriruumis tegutsevate inimestega. Samuti võib nn eemalseisja mõjutada tulemust oodatust tugevamalt, lisada midagi sellist, mida pole ise osanud otsida. Tundub, et heliloojal on ka kergem protsessi lülituda, sest tavaliselt juhtub see järeltootmise ajal, montaažis, kui filmitud materjal on juba mingisse ritta pandud. Kuidas leida see õige muusikalooja? Režissöör peab oma intuitsiooni usaldama.

Kas originaalmuusikal on teie arvates tähtis osa selles, et lõpptulemus rahuldaks?

Raag: Mulle tundub originaalmuusika väga oluline, sest see on ikka rätsepatöö. Peaaegu igas filmis olen kasutanud paari juba valmis muusikapala, aga üldise helikujunduse määrab ikkagi originaalmuusika. Kui ma kasutan juba valmis muusikapalasid alati selle tõttu, et need on juba tuntud ja sellega kaasneb ka teatud tähendus, siis originaalmuusika tellin selle tõttu, et see töötab justnagu wagnerlik Gesamtkunstwerk.

Keedus: Igasse filmi panustatakse niivõrd palju aega ja energiat, et tulemus ei tohiks olla kõigest rahuldav. Filmi originaalmuusika eelis on see, et inspiratsioon on alguse saanud just sellest materjalist või loost, millele muusikat kirjutatakse. Loodav muusika hakkab kõlama koos paljude teiste helidega, see on filmi helipildi orgaaniline osa ja sünnib sellesse hetke.

Kas filmihelilooja rahvusel ja helikeelel on valiku juures tähtsust?

Raag: Ma ei ole veel väga kohanud, et rahvus mängiks olulist rolli. Küll on mulle oluline olnud, et helilooja varasemas töös oleks stilistiliselt midagi sarnast sellega, mida ma otsin. Näiteks väga modernselt Pärdi, Schönbergi või Stockhauseni tüüpi heliloojalt ei ole mõtet küsida midagi XIX sajandi klassitsismi sarnast. Ma ei ole kindel, et see neid inspireeriks.

Keedus: Helikeelel on vägagi suur tähendus. Rahvus? Helilooja valikul ei oma see küll märkimisväärset tähendust. Alati on huvitav teada, kus ja kuidas on kellegi väljenduslaad kujunenud. Igal heal heliloojal on äratuntavalt oma helikeel. Veljo Tormis nimetas end rahvuslikuks heliloojaks, sest tema muusika oli põimunud siinsete regilauludega. Tormis oli isegi hädas selle mõiste tõlkimisega. Mõnes keeles sai rahvuslik hoopis teise varjundi. Galina Grigorjeva on öelnud, et pärast paari aastat Soomes elamist hakkas ta Sibeliuse muusikat hindama rohkem kui kunagi varem. Selleks oli vaja tajuda Soome ürgset loodust, vibratsioone, mida sealsed maastikud endas kannavad.

Kas teil on tulnud ette olukordi, kus olete soovinud kaasata tuttavat kodumaist filmiheliloojat, kuid produtsendid on peale surunud oma valiku ja toonud meeskonda teile võõra inimese välismaalt?

Raag: Ei, minul ei ole sellist kogemust, et mulle oleks jõuga välismaist talenti peale sunnitud. Üldiselt oleksin siiski mõne filmi puhul meelsamini töötanud mõne Eesti sõbraga, kellega mul on arusaamine poolelt sõnalt, kuid ma tean mängureegleid. Kui tahan kindlalt mõnd Eesti heliloojat, siis selleks, et välismaine partner saaks oma seadusandluses ette nähtud punktid kätte, pean samal ajal loobuma näiteks Eesti operaatorist või filmikunstnikust. Ainuke võimalus oma valikus täiesti vaba olla on teha filme ainult Eesti raha eest. See aga tähendab, et kui just ei juhtu kord sajandis olema „EV 100“, siis ei ole võimalik teatud kallimaid filmižanre teha.

Keedus: Olen teinud kaks filmi koos mujal elavate heliloojatega. „Mehetapja/Süütu/Vari“ oli koostöö Leeduga ja Martynas Bialobžeskisega, kes oli sealse produtsendi Rasa Miškinytė soovitus ja sobis mulle väga hästi. Martynasele oli see esimene mängufilm. Mul on hea meel, et paar aastat hiljem kutsuti ta heliloojana meie PÖFFile juba uute mängufilmidega Leedust ja Vietnamist. Loodan, et kunagi kirjutab Martynas muusika veel mõnele siinsele filmile või teatrilavastusele. Teine film on „Jonathan Austraaliast“, mille heliloojaks sai ungarlane Akosh Szelevényi.² Kohtusime Pariisis, olin „Somnambuuliga“³ ühel festivalil, kus Akosh oli žüriis ja kinkis mulle oma esimese albumi „AKI“ – ütles, et sai just valmis. Sealt leidsin loo „Világi papok“, justkui oleks see Mustjala inimestest inspireeritud. See polnud küll selles mõttes originaalmuusika, et oli kirjutatud enne, kui Saaremaale filmima läksin. Aga et kunagi mõnd heliloojat mulle peale oleks surutud, seda pole olnud. Ei kujuta isegi ette, et keegi selliseid jõuvõtteid saaks kasutada.

Kas olete koostööfilme tehes kogenud, et tõlkes läheb midagi kaduma ja välismaiselt filmiheliloojalt on raske saada soovitud tulemust?

Raag: Jah, olen kogenud, aga pean ütlema, et sama on võimalik ka eesti heliloojatega. Kuna mul endal ei ole muusikaharidust, siis kirjeldan kõike oma sõnadega ja loodan, et helilooja tõlgib selle muusika keelde. Õnneks on pea kõikide heliloojatega võimalik olnud ka muudatusi teha. See tähendab, et helilooja pakub mulle mustandina välja paar arvutil mängitud versiooni ja sellest lähtuvalt arutame, kuidas edasi minna.

Keedus: Kui tõlkes midagi kaduma läheb, on see pigem eelis. Alati ei oskagi kõike seletada. Liiga pikad arutelud võivad helilooja mingisse mõttetusse raami suruda. Õigus värve ja varjundeid, instrumente ja helistikku valida on helilooja loomulik vabadus, keegi ei saa sellesse sekkuda. Algmaterjalist liigutakse edasi tavaliselt juba koos montaaži- ja helirežissööriga, otsitakse uusi kihte ja kõlapilte, mida tänapäeva stuudiotehnika järjest rohkem võimaldab.

Mis teeb filmihelilooja omal alal heaks?

Raag: On kaks omadust ja ma ei tea, milline neist on tähtsam. Esimene on koostöövalmidus, mis tähendab oskust kuulata oma partnerit ja sobitada oma loomingut ka tema järgi. Väga suure egoga talendid seda ei suuda – ja see tähendab režissöörile, et tuleb kas võtta või jätta, viimistleda väga ei saa. Teine omadus on aga omamoodi veel tähtsam. Kui oleme heliloojaga jõudnud üksteisest arusaamiseni, võiks helilooja ikkagi üllatada ja astuda mõne lisasammu isikupära poole. Pean silmas seda, et suurem osa filmimuusikast muutub filmis helitapeediks, mida keegi teadlikult tähele ei pane, aga mis aitab filmi tervikemotsioonile kaasa. Ometi saavad mõne filmi puhul originaalmuusika põhimeloodiad klassikaks. Eks me kõik otsi ju lõppkokkuvõttes seda. Kui kohtuksin Eesti Philip Glassiga, siis teeksin kas või mõned lisastseenid, mida juhibki muusika.

Keedus: Ei tea, kuidas neid asju mõõta. Kunagi üks tuttav tänavanurgal küsis, millisena kujutan ette oma järgmise filmi muusikat. Ütlesin, et see on nagu vaevu kostuv väntoreli ostinato läbi tiheda vihma ja kõuemürina. Uuesti ja jälle korduv, kord pisut valjem, siis kauge ja tuhm motiiv, ilus ja samas häälest ära jauramine, mis justkui ei raatsiks vihmasajus päris vait jääda … Läksin edasi ja mõtlesin, et hea, kui keegi küsib, siis pean mõne asja ka iseenda jaoks selgemaks mõtlema. Hea helilooja tajub filmis atmosfääri, oskab luua oma muusikaga meeleseisundeid. Looja empaatiline suhe materjali vastupanusse on ehk suurema tähendusega, kui oskame mõelda.

Millal on tegemist eesti filmiga?

Raag: Mul on tunne, et see on lõpuks suhteline. Prantslaste meelest jäi „Eestlanna Pariisis“ prantsuse filmiks. Eestlased rääkisid sellest kui eesti filmist. „Mandariinide“ puhul ei rääkinud ju grusiinid ka, et tegemist on eesti filmiga. Teiste sõnadega, meil ei ole kultuurilises mõttes ühest ja raudset reeglit. Ametkondlikus vaates muidugi loeb, kellel on enamusrahastus.

1 „Une Estonienne à Paris“, Ilmar Raag, 2012.

2 „Jonathan Austraaliast“, Sulev Keedus, 2007.

3 „Somnambuul“, Sulev Keedus, 2003.

 

---

Kommentaar – Mihkel Zilmer, filmihelilooja

Tartus tegutsev filmihelilooja Mihkel Zilmer tundub haridustee järgi olevat meie filmiheliloojate seas üks suur erand. Eestist suundus ta välismaale õppima 2005. aastal. Esmalt õppis ta Šotimaal Glasgow’ ülikoolis kompositsiooni. 2009. aastal kolis Zilmer Hollandisse, kus õppis Amsterdami konservatooriumis ja Hollandi filmiakadeemias magistriõppes filmimuusika kompositsiooni. Pärast lõpetamist jäi ta Hollandisse filmiheliloojana tööle, tagasi Eestisse kolis 2018. aastal. 2019. aastast teatakse teda siin eelkõige suurfilmi „Tõde ja õigus“ heliloojana.

Oled liikunud n-ö akadeemilise helilooja valdkonnast filmimuusika valdkonda. Kuidas need alad erinevad?

Erinevad on tööülesanded, töövahendid ja paljude heliloojate puhul ka haridus, väljaõpe või muusikaline taust. Filmi­muusika esmane ülesanne on võimendada filmi, toetada draamat. Filmimuusika elab peamiselt ikkagi filmi seatud piirides, üritades neid võib-olla vahepeal laiendada, lisada allteksti või pakkuda kontrasti. Töötempo on enamasti väga kiire, töötunde on päevas palju. Töövahendid eeldavad väga põhjalikke teadmisi ning oskusi muusikatehnoloogia ja infotehnoloogia vallas. Filmiheliloojate taust on tihti väga erinev, edukad filmiheliloojad on saanud rokkmuusikutest, DJdest ja folkmuusikutest, kuna filmidesse sobib palju eri muusikažanre ja -stiile. Peamine on hästi tunnetada draamat ning mõista, kuidas muusika võiks sellele kaasa aidata.

Miks on vaja õppida filmiheliloomingut? Võib ju ise nokitseda … Milliseid eeliseid kool annab?

Usun, et sama on iga kunstialaga. Jah, võid ise otsida, proovida, katsetada. Kui jätkub järjepidavust ja õnne, siis on lootust saada osavaks ja edukaks. Õppimine aga kiirendab seda protsessi, sest on äärmiselt kasulik, kui vilunud meister vajalikul ajal juhtnööre jagab.

Mitmes koostööfilmis oled osalenud?

Praegu töötan Taani-Belgia-Eesti-Rootsi filmi „Erna on sõjas“ kallal. Hollandis elades osalesin paaris kaastootmisprojektis, mis polnud küll Eestiga seotud. Hollandi-USA, Hollandi-Belgia, Inglise-Prantsuse …

Kas koostööfilmide puhul on muusikalooja rahvus ja helikeel tähtis?

Oma kogemuse põhjal ei ütleks, et rahvus on oluline – võib-olla ainult juhul, kui spetsiifiline muusikaline kogemus või helikeel on kuidagi seotud filmi sisuga. Aga üldiselt on filmimuusika – nagu ka muu muusika – väga universaalne.

Kas kuulud mõnda filmiheliloojate esindusorganisatsiooni?

Praegu mitte, kuid osalen mitmes filmiheliloojate foorumis ja online-grupis. Info vahetamiseks on sellised kohad äärmiselt väärtuslikud, sealt on väga palju õppida ning üritan ka ise sinna teisi aidates panustada. Väljaspool filmi­muusikat olen liitunud Game Audio Network Guildiga, mis on mõeldud videomängu erialal töötavatele heliloojatele ja helirežissööridele.

Miks on tsunftid ja gildid kasulikud?

Põhjuseid on erinevaid. Alati on huvitav kolleegidega suhelda, üksteise käest midagi uut õppida. Kuid sellised organisatsioonid võivad ka praktilistes küsimustes väga kasulikud olla, anda oma liikmetele näiteks juriidilist nõu lepingute, õiguste jms kohta. Väga tähtis on ka teenuste maksumus: liidud tihtipeale reguleerivad hindu või vähemalt annavad oma liikmetele ettekujutuse sellest, mis nende teenused tegelikkuses väärt on. Filmimuusika valdkonnas on kahjuks tihe konkurents ning selle tulemusel on turg väga kaootiline – liidud aitavad seda enamasti reguleerida.

Kas Eestis võiks olla midagi selle­sarnast?

Kindlasti võiks. Kuigi filmimuusika eriala Eestis alles areneb, siis võib-olla olekski lihtsam võimalikult varakult selline organisatsioon luua, alustuseks kas või piiratud kujul.